Ootamatult ongi aasta 2015 peaaegu otsa saamas. Tagasi mõeldes aasta algusele, võin öelda, et olin oma elu parimas jooksuvormis. Kahjuks ei õnnestunud mul isegi natukenegi tehtud tööd tulemusteks realiseerida. Esiteks kummaline haigus, mis mu enne kevadmaratoni totaalselt maatasa tegi ning hiljem vigastada saanud talla alune kõõlus plantar fascia.

Mulle on hästi omane näha kõiges alati positiivset ja mitte nutta asjade pärast, mis on juba juhtunud või mida ma muuta ei saa. Seetõttu mingit jubedat masendust ma pahade juhtumiste tõttu ei kogenud. Loomulikult oli kahju, sest kogu see talvine pimedas ja lumes punnitamine ja meeletu enesesund oli justkui ilma asjata.

Linnajooksu sarja ja ühe välismaratoni tegin kõige kiuste ikkagi ära ja olen selle väikesegi üle väga uhke.


Eesti jooksmine areneb jubeda kiirusega. Loomulikult on see ainult positiivne. Käesoleva aasta põhjal on naljaka vaadata, et minu isiklik maratonis (2.43) on juba selline keskmine tubli tulemus. Selleks, et tulevikus üllatada peaks jooksma vähemalt alla 2.30. How hard can it be?


Hea uudis on see, et jalg annab lõpuks ometi lootust. Tundub, et saan regulaarselt harjutama hakata. Nädala kilometraažid on veel tillukesed, kõigest sinna 40-70km kanti. Ei mingit kiirust. Lihtsalt enesetunde järgi kulgemine.


Kõige keerulisemaks on osutunud hoopis motivatsiooni leidmine. Mälestustes on madalad pulsid ning kiired kilomeetriajad. Hetkeseis on aga hoopis midagi muud - kõrged pulsid, aeglased kilomeetriajad ja kohutavalt rasked jalad. Kõik võtab aega ja sellest tuleb lihtsalt üle olla, küll peagi kõik paika loksub.

Kui ma kunagi blogi pidama hakkasin, tekkis minu ümber hästi mõnus seltskond. Kuigi trennid möödusid üksinduses, siis alati oli selline tunne, et kuskil kellelegi lähevad ikka minu tegemised natukenegi korda. See aitas tihti rasketel hetkedel rajale ja nii oli kordi lihtsam silmi eesmärgil hoida.

Viimane aeg on end siin interneti maailmas ka käsile võtta! 