Olen 1986 aasta detsembris sündinud poisslaps. Praeguseks eeskätt kolme toreda lapse isa. Lisaks laste kasvatamisele ja täiskohaga tööle, tegelen väga aktiivselt jooksmisega. Minu väga aktiivset, rõõmude ja kohustuste rikast elu, toetab taimne toitumine. 2013 okt. loobusin lihast, 2015. okt loobusin kõigist loomsetest toiduainetest (sh. mesi).

Esimesed 18 eluaastat möödusid enda rõõmuks sporti tehes. Jalgrattasõit, jooksmine, jalgpall, võrkpall, suusatamine jms. Ei mingit tõsist ja eesmärgipärast punnitamist.

Kahekümnendate esimestel aastatel sai tähtsaks töö tegemine. Sport vajus tagaplaanile.

Ühel õhtupoolikul istusin rõdul ja mõtlesin veidikene elu üle järele. Kodu, töö, kodu, töö...töö. Puudulik korrapäratu toitumine, vähene uni, pingelised tööpäevad. Olin end täielikult ära kaotanud.

Järjekordset nädalavahetust teleri ees mööda saates, jäi mulle silma reklaam "SEB Maraton 2011."Kaks nädalat hiljem leidsin ma end 42km jooksu viimasest stardigrupist.

Mingit moodi jõudsin ma finišisse. Loll enesekindlus ning kõrge valulävi, andsid mulle aja 4.19. Viimased 16km maratonist läbisin sokkides, kuna uued jooksujalatsid hõõrusid jalad tugevalt villi. Pilti mu jalgadest oleks saanud vabalt mõnes õudusfilmis kasutada. Aja 4,19 sisse läks ka umbes 20 minutiline tohterdamine meditsiinipunktis. Tagasi mõeldes oli tegu päris rumala tembuga.

Möödus paar nädalat. Jalad paranesid ning märkamatult olin vajunud taas vanasse tuttavasse rutiin.

Ühel õhtul töölt koju tulle märkasin koridoris vedelevaid jooksutosse. Järgmisel õhtul olid tossud mul juba ilusti jalas. Sellest päevast peale, ei ole ma enam peatunud.

2011 - maraton 4.19

2012 - maraton 3.16

2013 - maraton 2.49

2014 - maraton 2.43

2015 - maraton 2.47 (vigastatud terve suvi)

2016 - .....