Teen endiselt tublisti trenni ning närveerin eesseisvate võistluste pärast. Kohe kohe saab suur kiire mööda.

Olen peaaegu valmis jõudnud sisuka postitusega teekonnast toestavate jalanõudeni ja tagasi. Loodan, et kellelgi on veel selle suve uued tossud ostmata. Ehk siis pisut mõtlemisainet enne valiku tegemist.

PS! Vaatan vahel netist maratonide, Ironmani-de jms. kokkuvõtteid. Väljamaal ikka osatakse saateid teha! St. osatakse emotsiooni edasi anda! Soovitan motivatsioonipuuduse korral!

Just eile leidsin huvitava nö. youtube-i sarja (yep, reklaam...aga ikkagi!).
Postitan esimese osa, huvi korral saate ise edasi klõpsutada. :)

Käesolev nädal on treeningplaani mõttes puhkenädal. Koormused on poole väiksemad kui tavaliselt. Selja taga on kolm nädalat tugevat trenni ja paar võistlust.

Seevastu tööl on meeletult kiired ajad. Kui tavaliselt saan kuu lõpus natuke rahulikumalt võtta, siis see kord on olude sunnil topelt tamp. Seepärast on ka vähem postitusi blogis.

Eile jõudsin töölt koju ja mõtlesin, et viskan korraks pikali. Ei mingit magamist, lihtsalt laman natuke. Sinna ma jäingi, magasin peaaegu kella üheksani.

Kava järgi oli vaja mul läbida 10km fartleki. Sinna juurde 4km lõdvestust ja soojendust - kokku 14km.

Kui silmad lõpuks lahti kangutasin olin enam kui kindel, et tänane trenn tuleb päeva võrra edasi lükata.

Siis hakkas miski hinge närima! :) Äkitselt tekkisid pähe mõtted.... "Kuule, õues on ju jahedam, mõtle kui hea on joosta!" "Rajal on vähem inimesi!" "Jõuaksid oma jooksuga mere äärde täpselt päikeseloojanguks!"

Enne kui arugi sain, tegin maja ees juba soojendusharjutusi. :)
...see jooks oli küll väga raske aga ülimõnus! Jahedam õhk, vähe inimesi, päikeseloojang!

Üllatasin iseennastki...peab ikka seda jooksuisukest olema! :)

Oma jooksuteed alustasin koos Ipodi ja muusikaga. Eeskätt selles peituvas Nike+ lahenduse pärast, mis mõõdab laias laastus treeningu distantsi, aja jms. Kui ta mul juba kaasas oli, läksid alati ka kõrvaklapid kõrva ja muusika peale. Terve talve jooksin muusika saatel.




Kevadel jõudis kuskilt USA nurgast minuni Garmini GPS kell, mis annab treeningust täpse ülevaate. Sellega kaotas Ipodis Nike+ lahendus minu jaoks vajaduse. Viimased kolm kuud olen jooksnud ilma muusikata. Ipodist on saanud käekell. :)



Tahan veel öelda, et selle postitusega ei tee ma muusikaga jooksmist kuidagi maha. Lihtsalt kirjutan, miks mina pigem ilma jooksen.

Miks joosta ilma muusikata?

1. Rütm.

Alateadlikult või mitte, aga mingil põhjusel allume mingil määral kõrva jõudvale rütmile. Kõik autojuhid teavad, et mingit tüüpi muusika teeb tihtipeale gaasipedaalil oleva jala mitmeid kordi raskemaks.
Täheldasin, et sama juhtub ka joostes. Seda muidugi just tempokamate lugudega. Loomulikult on enamik laule erineva rütmiga ja kui veel taustaks raadiot kuulata, siis see pidev etteennustamatu rütmimuutus võib treeningu kvaliteeti päris tublisti rikkuda.

2. Tähelepanu.
Raskemate treeningute puhul on vähemalt minu tähelepanu tihti hajunud. Keha hoiak, jalgade/käte liikumine/asend, hingamine, tempo, rada, info kellal - see kõik nõuab palju palju tähelepanu.

Lisaks tuleb jälgida ümbrust. Inimesed kes vastu tulevad, inimesed kes mööduvad, kergliiklustee puudumisel autosid jne. Kui kõige selle juures jõuab su kõrvu veel mõnus tümakas, võib treening päris ohtlikuks osutuda. Usun, et kõigil on tulnud ette juhuseid kus astutakse näiteks teisele sportlasele kogemata ette.

3. Jooksmine ei vaja "maitseaineid"Kas igavleksite joostes, kui taustal puuduks muusika? Vaevalt küll, jooksmine on nagu väikestviisi meditatsioon. Rahustav ja kindlasti mitte seepärast, et päeva jooksul kogunenud energiaülejäägid saavad lõpuks kasutatud. Keha teeb tööd aga mõte puhkab. Lisaks veel värske õhk ja ilus loodus.



Tegelikult on vist isegi teaduslikult tõestatud, et muusika mõjutab tulemust. Ehk siis, raskel hetkel võib tempokas muusika tõeliseks päästerõngaks osutuda. Samas võid ka esimestel kilomeetritel end muusika saatel kinni joosta. :)


Pean tunnistama, et mõnel plaanivälisel treeningul panen siiski muusika mängima. Seda ei ole muidugi ammu juhtunud.

Üks parim kombinatsioon minu jaoks oli jooksmine, rahulik tempo, hea enesetunne, päikeseloojang ning jazzraadio/muusika. :)

Eile sõitsin töölt koju nii kiiresti kui võimalik, et enne vihma veel koeraga jalutamas käia.

Õues oli suvine tumesinine taevas ja meeletult lämbe õhk. Auto näitas temperatuuriks 22C.

Esimese hooga panin jooksma minnes pikad riided. Arvasin, et kui vihm alla sajab, langeb ka temperatuur. Nii kui välja sain, marssisin tagasi tuppa ning vahetasin riided lühikeste vastu. Jube palav oli!

Padukas jäi millegi pärast tulemata. Õhk oli terve trenni vältel nii kuramuse paks. Higi lahmas nagu saunas, õhku tuli sõna otseses mõttes ahmida. :) Pulss tahtis aina kõrgemale ja kõrgemale tõusta. Õnneks oli mul kavas vaid 13km taastavat jooksu. Sain selle enam-vähem normi piiris läbitud.

Pärast trenni venitasin üle pika aja väga korralikult. Tänu sellele on täna jalad palju pingevabamad.

Jooks ise oli mõnus. Päike, soe, kerge tunne. Umbes 15km sain aru, et jooki tuleb hakata kokku hoidma. Njah, seekord kulus teist tõeliselt palju. Kahekümnendal kilomeetril olid pudelid tühjad.

Jooksin just sealt Pirita kandis olevast surnuaiast (metsakalmistu?) mööda, kui vastu jalutas üks surnuaeda külastav vanapaar. Neil oli käes viie liitrine veekanister. Jäin seisma ja küsisin viisakalt, et kas saaksin veidi vett. Vastuseks tuli: "Otse loomulikult, mul on siin väga hea Jõgeva puurkaevu vesi!" :)
Ütlesin, et minu jaoks oleks praegu ükskõik missugune vesi hea!
Nad täitsid ilusti mu mõlemad pudelid. Tänasin viisakalt ning tegin trenni ilusti lõpuni.

Tempo tuli 4:50 kanti, keskmine pulss 153bpm. Ahjaa...ning päris korralik parmupäevitus. Täna on õlad isegi pisut hellad. :)
Eelmise nädala lõpus ei lisanud kokkuvõtet. Parandan vea! Tundub, et liigun ilusti 400 km graafikus! :)

Hoiatan, et see postitus on pisut numbrites kinni. Loodan, et ei ole väga igav lugemine.

Eile oli esimene raske trenn peale võistlust. Kui aus olla, siis ma ei kannata neid taastavaid jookse. Mulle ei meeldi nö. rahulikult võtmine. Enesetunne lubab alati palju rohkem ja palju kiiremini. Taastavad jooksud kujunevad lihtsalt suureks enese tagasihoidmiseks.
Muidugi ma saan aru, et need on vajalikud ja täidan perfektselt targema inimese etteantud kava.

Ootasin eilset trenni! Tahtsin kiiresti ja pulssi vahtimata joosta!

16km fartleki 2x2 min - pulss 150/170.

Trenn kujunes 19 kilomeetriseks. Kaks kilomeetrit sooja, 1,5km lõdvestust (paljajalu ;) )! Intervalle kokku 18.

Alustasin veidike rahulikumalt, hirmus end kohe kinni tõmmata. Esimesed tempo osad jooksin keskmisega ~4:00-4:05, pulss ~165bpm, rahulik osa tempoga 5:10 min/km.

Hakkasin tasapisi tempot tõstma, sest kava nägi ette pulssi 170bpm.
Tõstsin tempot. Tee mis tahad pulss üle 166 ei lähe. Enesetunne oli hea ja otsest kuratust ei tundnud. Mõtlesin, et võtan siis veel suts kiiremini - sain pulsi vaevu 170-le.

Vaatasin intervalli lõpus huvi pärast tempot - ~ 3:40 min/km keskmist. Mõtlesin, et ookei...kummaline. Äkki kell eksib?
Lõdvestavat 2 minutit said läbi, selle 2 minuti keskmine tuli ka imelikult kiire ~4:40 min/km.
Enesetunne oli väga okei, selline korralik trenn ja mõnus väsimus. Jälgisin trenni teisel poolel koguaeg pulssi ja jooksingi lõpuni tempo osad 3:40 keskmist, rahulikud osad 4:50.
Pulss langes rahulikul osal 170-lt 148-le praktiliselt 30/40 sekundiga. Tavaliselt jõuan 150-le kahe minuti pärast.

Kas on võimalik, et parandasin kahe nädalaga intervallide aega ligi 30 sek/km kohta? Ja ma ei räägi siin 7:30 -7:00-ni. Vaid 4:10 -> 3:40-le. Lisaks on veel pulss 10bpm võrra langenud. Varem laksas ikka 180 kanti tempo osas.




Lugesin just hiljuti, et madal pulss võib võrduda ületreeninguga.
Kas keegi oskab kaasarääkida või nõu anda?



Muretsen natuke!

Pool talve jooksin Harku kandis nagu üksik hunt. Ühtäkki olid esimeste soojade ilmadega kõik rajad jooksjad täis. Tundub, et mida suve poole, seda hõredamaks jooksjate rivid jälle jäävad. Uisutajaid, rattureid ja kepikõndijaid on nagu murdu. :) Täna sadas veel muidugi ladinal vihma. Nägin vaid kahte ratturi, ei tea kas needki trenni tegid.

Tegelikult paneb isegi imestama, et rahvajooksudel nii palju osavõtjaid on. Distantsid on üldjuhul pikad ja päris tühja koha pealt "lõbutsema" minna ju ei saa.

Nii palju kui ma lugenud olen ja videoid näinud, siis välismaal on jooksmine üldjuhul ülipopulaarne. Rahvajooksudel on rajad ja rajaääred rahvast täis. Meil näeb rajaääres vaid paari sugulast/sõpra ning juhuslike pealesattujaid.

Just eile vaatasin näiteks Tartu jooksumaratoni uudiseid. Esiteks paar vana pildiga uudist. Kommentaare 0 - 2, ilmselt vaatamisi sama palju. Vean kihla, et ülivähe inimesi teab kes on näiteks Viljar Vallimäe. Okei, nimede tundmine ei ole veel kedagi paremaks jooksjaks teinud, aga ikkagi....kurb!


Kuhu ma oma jutuga jõuda tahan...

Ma kardan, et jooksmine on nö. eos ebameeldivaks muudetud. Kes meist ei mäletaks kooli ajast hinde peale km, cooperi, 3km jooksmist? Jah, mulle meeldis...olin alati kooli parim, sest sõitsin samal ajal kõvasti ratast :)
...aga kõik need lapsed kes polnud elusees võhmatreeningut teinud. Kops kinni, jalad valusad, okse kurgus, higised jne. :)
Reaalselt, mida tahab üks õpetaja saavutada, kui paneb lapsi tühja koha pealt distantsi jooksma? Pikamaa vastupidavus tuleb ju väga suure ja pikaajalise töö järel.
br> Wrong, wrong, wrong....

Nii paljud ütlevad, et pikk jooks pole minu jaoks, aga lühikeses olin kooli ajal päris hea. Tuleb tuttav ette? Minule küll..
Vot selline mõte...
Ise jooksin täna kerge 13km, jooksma sain alles kell 20.00. Vihm vihm vihm....:)
Inimestele, kes end vihmaga välja ei viitsi vedada:
1) ei ole nii palav
2) hästi värske õhk (vähemalt tundub nii)
3) kõik roheline on palju rohelisem...ilus :)
4) vihmapiisad on täiega jahutavad
5) topelt värskendav

Pühapäeva öösel vastu esmaspäeva sain vaevu kuus tundi und. Lisaks oli selja taga veel ülipikk päev. Tööle jõudsin enam-vähem õigeaegsel, kuid kogu see päev möödus kui mingis mullis.  Lihtsal oli selline kummaline suuuur väsimus. Päev liikus tasapisi õhtusse, kui tööpäev oli läbi saanud, hakkasin end jälle tasapisi inimesena tundma! :)
Koju sõites paistis väljas imemõnus päike ja kuskil seal Magistrali kandis nägin veel üht korraliku tempo ja sammuga kollases jooksjat. Julgen arvata, et see võis olla Rünno R. (kes ka minu blogil silma peal hoiab)! Sorry kui eksin! :)

Kuigi olin päeva jooksul veendunud, et peaks ühe päeva puhkust võtma, ahvatles ilm ja see tubli jooksja mind ikkagi rajale. Tegin nö. kerge 11km ringi. Koju tagasi jõudes näitas kell keskmiseks tempoks 5:05 ja pulsiks 144. ...ju siis oli veel natuke võistluse kiirust jalgades. Tõsi, oleks pidanud rahulikumalt võtma. Tunne oli aga imeahea.
Päeva lõpuks sõin terve hunniku pastat! Tüdrukute nightmare - vahukoor, merevaik, juust jne. :)

Ärkasin ilusti kell 6.00 - 30 minutit enne kella helisemist. Keetsin korraliku potitäie putru, jõin tassi kohvi ning "magustoiduks" kaks banaani. Kiire dušš, kodinad kokku ja  teele. Teepeale võtsin kaasa kaks 0,5l pudelit spordijooki. Ühe jõin teepeal, teise 2h enne võistlust.

Otepääle jõudes, selgus, et olin parklas kõige esimene. Selle eest auhinda muidugi ei saanud. :) Mul lihtsalt on selline komme. Tähtsatele kohtumistele jms.-le tuleb alati varem kohale jõuda. Ma ei kannata seda asjatut tõmblemist ja kiirustamist. Ok, tunnistan, täna pingutasin pisut üle. :) Sõin veel kaks banaani ja batooni ning märkamatult oligi vaid tunnike stardini. Riided selga ning soojendust tegema. Käisin veel kerge kolm korda tualetis, et ikka kindlasti ootamatused välistada. :) 15 minutit enne starti veel üks energiageel (sama, mida üks kommenteerija soovitas....Sponsor...vms. :)) see oli väga okei maitsega! Tänud! ;)
 Mõtlesin, et mul ikka õnnestub end paremasse stardigruppi nihverdada, aga ei. Iga värava juures seisis inimene, kes kõikide sisenejate numbrid üle vaatasid. Nii alustasingi grupi 1500-2000 tagaosast.
 
Kuulsin lasku - start! Mitte midagi - keegi ei liikunud edasi ega tagasi. Siiski...tasapisi hakkasid inimesed liikuma. Kõndimine muutus kergeks sörgiks, sörk korralikumaks jooksuks. Püüdsin raja äärde hoida, slaalom võistlejate, pealtvaatajate, äärekivide, märkide jms vahel. Reaalselt jooksma sai hakata umbes teisel kilomeetril. Sealt maalt hakkasin jõudsalt osalejaid "neelama". Mööda ei läinud minust enam keegi ja seda kuni lõpuni välja. Nii kui asfaltkattest sai pinnaskattega tee, panin mõnusa käbla mingisse sopaauku. See oli okei. :) Kiirelt püsti ja edasi. Korraks oli natuke ebameeldiv, rütm läks käest ja pool külge oli sopane. Natuke piinlik oli ka. Juhtub!

Esimene teeninduspunkt sai üllatavalt hästi läbitud. Omajagu vett sattus isegi suhu. :) Müttasin jõudsalt edasi. Iga silmapiirile ilmuva inimese seadsin nö. eesmärgiks. Mõtlesin, et selle tüübi saan kätte, siis saame koos edasi rühkida. Iga kord kui kellelegi järele jõudsin, jooksin tast hoopis mööda ning võtsin kohe kiiresti uue "eesmärgi".

200m enne teist joogipunkti jõin ühe energiageeli (11km). Kohe vesi peale ja edasi, kõik klappis kui kellavärk. Jälgisin koguaeg tempot ja pulssi. Pulss püsis üllatavalt madalal 168-175. Tavaliselt kisub korralikuma pingutusega 180 peale. Tempo kõikus 3:55-4:05 vahel. Terve jooksu ajal ei tekkinud kordagi tunnet, et kuramuse raske on. Viimase kilomeetri jooksin tempoga 3:45 ja viimased 600m tempoga 3:25.

Lõpp saabus kuidagi ootamatult. Energiat olin tublisti kokku hoidnud. St. et oleksin võinud rajal pisut rohkem laristada.

Tulemuseks 78 koht - aeg 1:34:34 - keskmine 4:00 min/km

Kokkuvõttes jäin endaga väga rahule. Hunnik lisamotivatsiooni jälle olemas! Mõõnus.

(PS! Vabandust korralike piltide puudumise ja kirjavigade/lausehituse pärast! Mul ei olnud arvutit käepärast.))

Eilse taastava jooksu tegin lühikestega. Jalad olid ereda päikese käes valged, nagu värskelt kitkutud kana nahk.

Trenni viimased 4 kilomeetrit läbisin paljajalu. Inimesed vaatavad nii kummaliselt. Isegi möödasõitvate autode juhid keeravad kaela kahekorra.

Tähelepanek - paljajalu joostes...pulsi langus ~5bpm-i, tempo tõus ligi ~0,30min/km kohta. Lisaks imemõnus vabanemistunne jalgades! Proovige, ülimõnus! ;)

Pean tunnistama, et tegin selle kerge trenni enda jaoks kogemata vastikult raskeks. Nimelt on mul selle suure sportimise juures üks tõsine murekoht - TOITUMINE!

Kui enamik inimesi vaevleb kaalu tõusu, siis mina languse käes. Nii palju kui ma mäletan, olen oma 181 cm juures alati 69kg kaalunud. Olenemata söögikordadest, söögikogusest, toiduainetest, treeningute mahust, intensiivsusest jms. Njah, ma olen vormis ja ei näe teab mis kleenuke välja. Kuigi paar/kolm/neli lisakilo ei teeks paha.

Mõne aasta eest otsustasin isegi jõusaali minna ja reaalselt süüa, süüa, süüa! Pärast paarikuulist treenimist ja hiiglaslikke toidukoguseid, olin ikka samas kaalus. :S Andsin alla!
Praeguse kire puhul on selge, et ei ole mõtet kaalutõusust unistada. Otseselt ei hooli ka enam!


Miks eilne lihtne trenn ikkagi raske oli?

Üldiselt ei meeldi mulle tööl olles lõunal käia. Pigem töötaks kaheksa tundi jutti ja saaks varem jooksurajale. Kuna treeningmahud on suured, siis olen end regulaarselt sööma harjutanud/sundinud. Lõuna umbes kell 13/14.00, koju jõudes miskit nipet/näpet lisaks ja jooksma.

Eile oli töökaaslasel sünnipäev.
Meil  on selline komme, et sünnipäevalaps toob töökaaslastele igasugust head/paremat.

Algust tegin umbes kella kahe ajal. Ilm üritas justkui vihmale kiskuda. Oli selline õrnalt lämbe ja tuulevaikne. Vingun tihtipeale, et tuul on vastu või külje pealt, aga no kui seda tuultekest ikka üldse ei ole, on veel hullem! :) Oleks nagu terve jooksu kuskil tunnelis teinud, ei väiksematki tuule iili. Isegi mitte Pirital, mere ääres. Jube palav ja kurnav. Ei virise! :)



Kuigi ma kuskil eelnevas postituses mainisin, et joostes peaks ikka 100% nö. kohal olemas, lasin enda silmadel veidi ringi käia. Mul on väike kiiks - arhitektuur. Jah, Kopli on seal elava kontingendi pärast üks kole koht. Aga need hooned! :S Oleks ma multimiljonär, asustaksin pool Kopli elanikest ümber või saadaks nad tasuta võõrutusravile ning looks Kadriorg nr. kahe! :) Jube kurb vaadata kuidas need võimsad majad lihtsalt lagunevad. Kõrged laed, puitpõrandad, suured aknad....oeh.. :( Ise elan praegu uusehitises. Ja ma ei kannata seda steriilsust ja eripärapuudumist! Varem Tartus elades, oli mul just midagi sellist - kõrged laed ja taastatud laudpõrand (pilt 2). Tunnen puudust.

Ahjaa, peaks siin blogis ikka jooksmisele keskenduma. :)
Kuna joostes suletud ringe ei tekkinud ja joogipudelit ei saanud raja äärde jätta, pidin end kuidagi vedelikuga varustama. Selleks muretsesin lõpuks fuel belt'i. Ütleme nii, et tühjana kere ümber on päris okei. :P

Kokkuvõttes oli jooks keskmisest nati raskem, pulss püsis normis, tilkusin keskmisest enam, jalad eriti ei valutanud! :)

Asjalood on nüüd niimoodi, et sellest nädalavahetusel kirjutamisest, ei taha midagi välja tulla. Nimelt mõni aeg tagasi andis mul läpakas otsad. Selle asemel, et uus osta, otsustasin hoopis ipad'i kasuks. Kuna piiiiikad tööpäevad mööduvad niigi suure ekraani taga, siis tundus see variant koduseks kasutamiseks kuidagi leebem. Ega ma muidu ei kurda, aga Garmini info netti laadimine on selle jublakaga võimatu ning pikemate tekstide kirjutamine on nati ebamugav.

Laupäevase pika jooksu kirjeldus on ettevalmistatud. Üles laen selle alles homme, kuna tahaksin pisut Garmini infot ka lisada.

Pühapäev on mul trenni mõttes puhkepäev. Kasutasin aega kasulikult ning tegin oma rõdu puhtaks. Seda pole vist keegi vähemalt 10 aastat pesnud/puhastanud. Nüüdsest hakkab soojemate ilmadega hommikukohv just seal mind äratama. :)

Ahjaa, täna sõin selle aasta esimese grillliha. Okei, päris mitu grillliha! Paar korda veel ja ongi jälle isu täis. :) Ma ei tea kas keegi teine on ka enda puhul täheldanud, et raskema trenni jooksul juhusliku grillimislõhna tundmine on just kui mõnitus/piin. Vähemalt mind on need lõhnad mitmel korral jube näljaseks teinud. :$

Nüüd olen kui puuga pähe saanud. Üksikutel puhkepäevadel hakkan umbes kell seitse õhtul närviliselt toas ringi käima ja igasugust jama näost sisse ajama. Uni tuleb vähemalt kaks tundi hiljem ja see jube voodis vähkremine ajab hulluks. Okay lets face the truth...i'm adicted!