Möödunud kolm/neli nädalat on olnud keerulisemast keerulisemad. Naine vastsündinuga haiglas, mina kahe vanema lapsega kodus. Unetunde igal öösel napilt 4-5 ringis. Pidev öösel töötamine.

Üksikud trennid (kogu kilometraaž viimase 20 päeva jooksul alla 100.) Töö täielikult üle pea kasvanud ning mitmed tähtajad kukil. Nagu sellest kõigest vähe oleks olnud, varastati mul kuu alguses kontorist arvuti koos backup-ga ära.

Kujutage nüüd ette, mis see ühele väikesele raamatupidamisfirmale deklaratsioonide täitmise tähtaegade eel tähendab. Korralik kokkujooks. Möödunud reedega lahenes kõik ära ning olen taas järjepeal.


Peale Narva poolmaratoni olin omadega päris sügaval augus. Jalgadega andis uuesti ühist keelt leida. Neljapäeval tegin esimesed kiiremad liigutused. Pulss laes ja tempo alla igasugust arvestust. Päev hiljem kergem jooks - seis täpselt sama. Jalad nagu pakud ja ei mingit kergust.

Nende kahe trenni ja kõikide muude probleemide pealt otsustasin, et Pärnu maratoni jooksmine oleks rumalast rumalam.



Laupäeval astus aga naine kell pool viis õhtul uksest sisse ning teatas, et pühapäeval tuleb ta ema meile külla. Kui soovid Pärnusse minna, siis on mul põhimõtteliselt abikäed laste hoidmisel olemas.

Poole tunni jagu keerutasin mõtet peas ning juba oligi telefon pihus ning vajalikud kõned tehtud. Eelmise aasta võitjale tuldi vastu ning hoolimata tillukesest etteteatamisest, pisteti mind täiesti tasuta teiste osalejate sekka. Suur tänu!

Laupäevase plaanitud trenni jätsin ära. Õhtul pool üheks küpsetasin veel korraliku kanapasta ning poole kaheteiskümnest olin juba unenägude maailmas.

Öö möödus üksikute ärkamistega, seevastu hommikul tundsin end siiski päris värskelt. Kerge kahtlus ja ebakindlus üldise olukorra ning vormis osas ei lasknud muidugi võistlusisul tekkida.

Kapi põhjast leidsin vaid kolm energiageeli, needki aegunud. Olude sunnil tuli olemasolevaga läbi ajada, sest nii hilja ei olnud enam kuskilt võimalik midagi juurde hankida.


Jooksuplaan oli lihtne. Teatavasti osales sellel aastal mitmel Eesti maratonil edukalt esinenud Lätlane, Nilovs Valdis. Otsustasin esialgu temaga kaasa minna. Kui ta aga liiga tempokalt ajama paneb, lasen tal minna.

Kahjuks nii juhtuski, lätlane läbis esimese kilomeetri ajaga 3:36. Sellepeale lasin tempo alla ning vaatasin, kuidas ta iga kilomeetriga üha kaugemale kaob. Neljateistkümnendaks kilomeetriks oli vahe pea kolm minutit. Vähemalt raja äärest öeldi mulle nii. Tundub, et edasi liikusime samas tempos, sest finišiprotokollis märgiti meie aegade erinevuseks samuti midagi kolme minuti kanti.


Ka sellel aastal jooksin terve tee uhkes üksinduses. Ütlen ausalt, et esimesed 21km olid päris rasked. Koguaeg vasardas kuklas mõte, et ju varsti see ära kukkumine tuleb. Trenni ei ole tehtud, viimased pikad otsas jäävad kuude taha, mingit erilist ettevalmistust ei olnud. Aga nii kui metsavahele pöörasin tekkis mingi tugevam tunne.


Koguaeg keskendusin joosta jäänud, mitte juba läbitud, kilomeetritele.

Kuusteist kilomeetrit lõpuni! Ahaa, sama pikk maa kui töölt koju. Ei ole hullu midagi. 12km lõpuni. Sama pikk maa kui mu tavaline rahuliku jooksu ots. Big deal!

38 kilomeetri eel oli kõige ebameeldivam tunne. Nii kui 39km silt nägemisulatusse ilmus, tundsin kergendust.

Garminist järele vaadates jooksin tegelikult tühjaks juba kolmekümnendal kilomeetril. Ilmselt kurnas ebaühtlane, üles alla kulgev ja liivane metsarada jalad korralikult ära. Lisaks tugev vastutuul metsast väljudes. Paak sai tühjaks ning lõpuni tuli lihtsalt peaga joosta.

Siiski võin öelda, et see maraton oli üks lihtsamaid pikki otsi mu elus. Eelmisel aastal kannatasin lõpus ikka kordi rohkem. Sama lugu 2013 SEB maratonil.



Kokkuvõttes olen meeletult rahul, et ikkagi osaleda otsustasin. Teine koht ajaga 2.43.53. Isikliku rekordi parandus ligi kolme minuti võrra ning seda täiesti tühja koha pealt. Enesekindlus on praegu laes ning olen peaaegu veendunud, et sellel aastal saab 2.40 piir alistatud.



PS! Jällegi suured tänud Rünnole, Siretile ja nende sõbrale (kelle nimi mul kahjuks praegu meelde ei tule), kes mind Pärnust Torile transportisid ning rajal kolmes kohas geelid pihku andsid.

Lisaks suur tänu ratturile Matile, kes alates 16km-st minuga kaasa sõitis ja rasketel hetkedel toeks oli! Sinust oli väga väga suur abi!

Pühapäeval toimus minu koduraja jooks, ehk 43.jooks ümber Harku järve. Osaleda ei olnud mul olude sunnil võimalik. Selle asemel võtsin lapsed ja kaamera kaenlasse ning tatsasin võistlusraja äärde.

Nagu te vist juba tähele olete pannud, on mul kerge jooksutehnika kiiks. Lõpuks ometi tekkis mul võimalus Eesti tugevamate tehnika üles filmida.

Siin on siis väike filmijupp (normaalkiirusel ja aegluubis).

Minu poolt kiidusõnad Priit Lehismetsale!

Suve keskel oleks pidanud meie perre lisanduma veel üks liige. Millegi pärast otsustas see poisslaps rohkem kui kuu aega varem maailma kaema tulla. Ööl vastu Rapla Selveri Suurjooksu magasin umbes pooletunniste intervallidega. Varahommikul sõitis naine kontrollimõttes haiglasse ja sinna ta jäigi.

Tõusin lõpuks kell seitse hommikul, sõin rahulikult kausitäie putru ning jõin kohvi. Naisega oli kõik okei, aga koju teda ei lastud. Vaatasin aknast välja ja nentisin fakti, et Raplas jääb jooksmata, sest kahte last ei olnud kuskile paariks tunniks hoiule panna. Lisaks oodati mind juba pikisilmi haiglasse.

Umbes kell 10 hommikul helistas lõpuks mu ema mulle tagasi. Unise häälega ütles ta, et on juba ühe jalaga autos ja sõidab meie juurde. Pane riidesse ja lähed võistlema!

Kõlab egoistlikult, naine haiglas ja mina lähen nui neljaks võistlema. Aga selleks hetkeks oli haiglas kõik rahulik ja stabiilne, kahe tunnine hilinemine ei oleks midagi muutnu.

Kuna ma olen end Kuldraja arvestuses registreerinud, oleks ühe etapi vahele jätmine tähendanud automaatselt üldisest arvestusest väljalangemist. Närisin küüsi ning kõndisin närviliselt ühest toast teise. Minna või mitte minna?

11.00 jõudis ema minu juurde. Terves selles jamahunnikus jõudsin juba ümber mõelda ning ütlesin emale, et jääb minemata. Tema aga utsitas mind tagant ja käskis eluga sõitma hakata. Üks minut lakke vahtimist. Fine, jooksuasjad selga ja minek! Kell oli juba 11.06.

Googlemaps näitas eeldatavaks kohale jõudmise ajaks 12.07. Kuramus, start antakse kell 12.00!

Kimasin ema väikese toyotsiga nii kuis oskasin. Minut minuti haaval hakkas eeldatav kohale jõudmise aeg telefoni ekraanil vähenema. Umbes 20km enne Raplat näidati mulle juba kellaaega 12.01.

Peas keerles samal ajal 1000 erinevat mõtet. Kas naisega on kõik ikka okei? Olen korralikult söömata ja joomata! Kas soojendust jõuan teha? Kus ma autovõtmed kohale jõudes panen? Kus kohas see start üldse on?

Raplasse jõudes hakkasid võistlejad kohe silma. Yes! Ei mingit stardipaiga otsimist! Nii, kus parkida saab?! Panin auto esimesse ettejuhtuvasse auku, võtmed suvalise puu juurte vahele ning juba lendasin äreva rahvahulga poole.

Kõlaritest kostus „1 minut stardini.“ „Kus numbreid jagatakse?“ küsisin valju selge häälega esimese ettejuhtuva laua äärest. Käega viibati eemal oleva valge madala telgi poole. Tormasin nii kuis jaksasin numbrilaua juurde. Kõlaritest kostus samal hetkel „30 sekundit!“

Hüüdsin laua ääres seisvatele tüdrukutele kõva häälega „Indrek ilumäe!“ Tüdrukute rahulikud näod muutusid tõsiseks ning väikesed käekesed hakkasid sahmides numbrivirna sorteerima. „Siin, olemas!“ Haarasin numbri pihku ning samal ajal kuulsin stardipauku. Minek!


The worst star ever! :)

Jooksin terve jooksu number käes. Esimese kilomeetri läbisin ilmselgelt liiga kiiresti, aga mingit moodi oli vaja sobiv grupp kätte saada. See mul ka teisel kilomeetril õnnestus.


Kuni kaheksanda kilomeetrini jooksingi 5 liikmelises pundis koos naiste liidriga. Kaks kilomeetrit enne lõppu jooksin üksi grupi eest ära. Kokkuvõttes õnnestus lõpetada kaheteistkümnenda kohaga, aeg 34.00 sharp!

Olin üllatunud! Sellise tralli, magamatuse ja olematu ettevalmistuse pealt nii korralik tulemus! Super!
Finišist tormasin otse autosse ning vurasin sama kiiresti kui tulin tagasi pealinna. Sealt edasi otse haiglasse. Järgmisel hommikul kell 5.11 sündis meie perre üks tilluke poisslaps, kellega nüüdseks on kõik kõige paremas korras. :)


Naine on endiselt lapsega haiglas ning mina pean mingit moodi tööd tegema ja samas lapsi hoidma. Möödunud nädalala sain jooksma kolmel korral. Paar trenni olengi teinud õhtul kell 11/12, maja ees oleval kilomeetrisel ringil. Kilomeeter või kaks jooksu ning tagasi tuppa lapsi kontrollima. Nii veel 4-5 korda.

Narva lähen kindlasti võistlema. Tulemuse osas ei ole väga optimistlik, sest ka jooksev nädal ei anna erilist võimalust treenida. Tuleb, mis tuleb! :)