No nii! Olen sellel nädalal kaks jooksutrenni teinud. Võib öeleda, et olen tagasi!
Hall maailm kisub jälle värviliseks - inimese tunne tekib! :)

Esimene trenn oli praktiliselt valutu. Jooks tekitas kerget ebakindlust, aga kokkuvõttes tundus mõnus!

Mõtlesin, et ei kirjuta kohe suure hurraaga postitust kuidas kõik jälle nii hästi on! Õigesti tegin!
Teine trenn oli kergelt öeldes valus! Esimesed neli kilomeetrit valu igal sammul.
Lõpuks kiskusin vihast/valust tossud jalast ning jooksin paljajalu edasi. Valu hajus! Tundsin vaid kuidas säärelihastesse korralik pinge koguneb.






Barefoot saavad tubli koormuse just säärelihased. Eelkõige seepärast, et kõval pinnasel väldid heel strick'i iga hinna eest! Pigem pingutad üle ja puudutad maad jalalaba esi-esi-esi-esiosaga.
Tosse enam jalga ei pannudki, ning jooksin kõik ülejäänud 10km paljajalu.

Täna tahaks säärelihaste pärast jalad otsast ära lõigata, kuid siiski see valu on palju talutavam kui IT-bandi tekitatu.


Üks ebameeldiv üllatus on pulss!
Uskumatu aga kahe nädalaga on mu pulss jubedalt alla käinud! St. madala tempoga läheb pulss lakke. Tempoga 05.15 min/km on pulss ~155/160 bpm. Mida on ilmselgelt palju!

Enesetunde järgi ütleks, et pulss on kõigest 140/145. Ei mingit hingeldamist ega väsimust. Ei tea, äkki alguse asi?!
Täna lähen siis uuesti paljajalu rajale! Ilm tundub ideaalne. Ei jõua ära oodata!

Nii poisid ja tüdrukud. Olen terve nädal hambad ristis puhanud. Igal hommikul voodist välja ronides olen päeva esimese sammu ajal mõelnud "Jalg, ära palun täna enam valu tee!"

Siiani ei ole see mõjunud. Ei saa öelda, et mingit muutust ei oleks toimunud. On küll! Enam ei ole nii valus, kuid jooksma ei julgenud veel minna. Tunnen/tean, et kerge 10km viiks mu tagasi nädala tagusesse seisukorda.
Olen juba nii kaua ilma jooksmata vastu pidanud, et rumal oleks poole ravimise pealt kogu see pingutus tuulde loopida.

Kummaline tähelepanek. Selle puhkusperioodi jooksul on veel oma 3/4 uut valu nö. esile kerkinud.
Nagu mingid vigastused oleksid koguaeg koormuste taga peidus olnud.

Praeguseks on jalad nagu uued! Näevad ka kuramuse head välja. EI mingeid ville ja katkist nahka! :)

Tegelikult on hea, kui omal nahal kohe alguses kõiksugused jamad ära koged. Igale vigastusele, mis mul on olnud, on eelnenud mingid märgid. Preagu teaksin täpselt näiteks kuna oleks ahilleuse pärast mõtet muretsema hakata. Seega tean ka tulevikus koormust alandada või jalgu rohkem hoida.
Lisaks veel suurd teadmised erinevatest harjutustest ja abivahenditest.

Näete, püüan selles suures jamas ka midagi head leida!
Tegelikult on hinges selline tunne, nagu oleks 100 Red Bulli sisse ammutanud ja nüüd tahaks saadud energia kuskil välja elada. Vastik rahutus!

Kui mu suhteliselt värske blogi ajalugu vaadata, olen juba oma kolm/neli vigastust üle elanud.

Ma ei teagi kuidas need tugevad valud trenni tehes pika peale lihtsal taandunud on. Otseselt puhanud ja ravinud ma end ei ole.

Võib-olla olete isegi tähele pannud, et ühes postituses räägin jubedast valust ja juba järgmises, kuidas paarkümmend km jooksin.

Nii ongi, kõik paraneb kuidagi ise. Ma tean et see ei ole päris okei ja veel vähem loogiline, aga nii on siiani olnud.

Jah, just siiani. Täna saab olema neljas jooksuvaba päev! NELJAS!

Mu reie väliskülg on nii valus, et isegi kõndimine on vaevaline. Seekord ei lähe valu üle kui jalad soojaks saan. Tundub, et olen mingi korralikuma jamaga hakkama saanud.

Pärast eilset hommikukohvi koperdasin veidi mööda poode ringi. Otseloomulikult ei leidnud endale midagi. Vahel tekitab see isegi kerget masendust. 
Lisaks veel see jala probleem, ette nähtud 26km trenni mille pean vahele jätma ja siis veel kulbiga muud jama. Koju jõudes olin mõnusalt tujust ära. 

Mõtlesin, et lähen teen siis vähemalt kerge proovijooksu. Kuna ma ei olnud terve päev midagi tarka söönud ja suur söögitegemine oleks liiga palju aega võtnud, tegin kiire pudru rohke moosiga. Pool tunnikest seedimist ja minek.

Tegelikult olin kohe nii pahas tujus, et esimesed kilomeetrid jooksin tempos 4:35. Mul tekkis vist mingi väljaelamismoment. Jalg ei teinud valu ning jätkasin jooksu. Kolmas kilomeeter 4:32. 

Võtsin vastu otsuse, tänane trenn tuleb erinev! Ei mingit pulsi/aja/tempo vahtimist - lähen jooksu ja ennast nautima. 

Võtsin sihiks vanalinna. Peagi jooksin juba riigikogu kõrval olevast jube pikast tõusust üles, sealt vabaduseväljakule....raekojaplats...pikk tõus tagasi riigikoguni....tõnismägi...kino kosmos...kristiine...ja tagasi harku poole. Lihtsalt jooksin, nautisin tempot...linna...tehnikat...keha hoiakut...hingamist...ilma.


Teadmine, et võin vajadusel Harkus tossud jalga visata ning hoolimata autost/bussidest/trollidest lihtsalt vanalinna tatsata, on järele mõeldes...võimas!
Teha seda just siis kui tahan ja olla selleks vabalt võimeline!
Ma olen terve inimene! Mul on käed ja jalad otsas ning ma saan ja suudan!

Nagu ütles Jeremy Clarkson ühes vanas Top Geari osas, kui ta testis uut Discovery Land Roverit. Inimestel võib tekkida küsimus, miks ma peaksin selle autoga Isle of Manil oleva sammaldunud mäe otsa turnima, kui mu igapäeva elus seda ilmselt mitte kunagi ette ei tuleks. 
Täpselt samal põhjusel, miks mulle on tähti, et mu 2000£ kellale on taha kirjutatud "1000m veekindel." Mitte et ma kunagi sellega kilomeetri sügavusele sukelduksin, aga kui ta mul kogemata kraanikaussi peaks kukkuma, siis tean, et ta on endiselt töökorras.
Ehk siis lihtsal teadmisel, et vajadusel sa saaksid, on suur väärtus.

Sama hästi võib minult küsida, mile kuradima pärast lähed sa laupäeva õhtul kell kaheksa 26km ringile vanalinna uudistama, kui sa omad autot? 
Mitte sellepärast, et kui kunagi maailmalõpp peaks saabuma ja ükski tehnika vidin enam ei tööta, suudan ma vajadusel 26 km alla kahe tunni läbida ning sellega midagi suurt korda saata. :)
Vaid lihtsalt teadmine, et ma olen suuteline, vaba ja sõltumatu. Ehk siis mina kontrollin oma keha, mitte minu suitsust...ebatervislikust toidust...alkoholist...liikumatusest kurnatud keha ei kontrolli mind.

Ma ei tea kas suutsin selle mõtte sõnadega piisavalt hästi edasi anda...sorry, kui sellest üks segane mula kokku tuli. :)

Kokkuvõttes...jalg ei teinud teist nägugi, jooksin ilma joogita 26km, keskmise tempoga 4:35 ning keskmise pulsiga 150bpm.


...ning tundsin end peale seda IMELISELT!

Joon ühes tillukeses kohvikus oma hommikukohvi ning mõtlen kas anda jalale veel üks päev puhkust või teha ikkagi väike ringike. Täna on mõnus jahe vihmane ilm ja jooksmine isutab nii väga.



Samas tean, et uuel nädalal on võistlus ja kui mu jalg hullemaks läheb, on kuri karjas. Praegu otsest valu ei ole, aga tunnen, et väga julgelt ringi ei trambiks.

Sellises olukorras tuleb vist mõne uue spordiriidega hinge turgutada. :)

Ahjaa, rääkides spordivarustusest. Minu jooksujalatseid ei saa enam Eestist osta! Kirjutasin Rademari ja otse Ecco Eestisse. Mitte midagi! Njah, keda huvitabki ühe suvalise tüübi veendumus, et just need jalatsid on talle parimad.

Kirjutasin isegi Ecco USA-sse, et äkki nad mingi ime läbi shippivad erandkorras e-poest ostes Eestisse. Kus sa sellega!

Ecco Eesti ütles, et nemad ei tegele üldse spordijalatsitega, kuna Eesti inimene ostab oma spordivarustuse spordipoest. Nädal hiljem oli nende kodulehel suur reklaam "Ecco Biom jooksujalatsite sooduspakkumine!" Nice!

Ma saaks aru, kui tegu oleks mingite 30€ kärakatega, aga nad maksavad oma 200€. Mitte, et nad minu pealt hullult tulu teeniks, aga inimene kes seda jalatsit tõesti soovib ilmselt teab mida tahab ja teadliku (püsi)klienti tuleks vastavalt kohelda. Tundub, et praeguse kilometraaži juures vajaksin uut paari pea iga kahe kuu tagant. Loodame, et Eesti klienditeenindus jõuab kunagi kõrgemale tasemele.

Anyway, saan ma uue paar läbi USA-s elava tuttava! Hea inimene! Loodan, et juba üsna varsti, sest praegune paar suudab veel viimaseid km läbida!

Hei,

Rääkisin hiljuti oma kõrvaleesmärgist/plaanist - läbida kuu jooksul minimaalselt 400 km. Salaplaan sai endalegi üllatuseks täidetud. Kandsin oma viimase nelja päeva trennid netti ja tähtis programm ütles, et olen mai kuus jooksnud 426km.





Juuni kuus on plaanis kaks võistlust. "Rakvere ööjooks" ja nö. koduraja võistlus "jooks ümber Harku järve". Mõlemad on minu jaoks hästi olulised!

Peale Tartu jooksumaratoni olen teinud ligi kolm nädalat puhast treeningut.
Kuna olen sisimas korralik närveerija, siis on võistlused minu jaoks päris pingelised sündmused. Praegu tunnen, et lausa vajan võistlust. Mingi enese realiseerimisvajadus vms.!

Eilne trenn
Neljapäev on endiselt fartleki päev. Millegipärast oli eile jooks juuube raske. Esimesed 5 tempo osa tegin ilusti ajaga 3:35 min/km. Järgmised viis läksid allamäge. Keskmine langes ligi 10 sekundit km kohta - 3:45 -le.See pole muidugi paha tulemus, aga enesetunne jättis kõvasti soovida.

Lisaks veel:
Koju jõudes tegin oma tavalised venitused ning visksin natukeseks pikali. Uuesti jalule tõustes, ei kannatanud vasakule jalale isegi astuda. Nagu oleksin jala välja väänanud (ainult et valu on siseküljel). Kõndimisel läheb valu pikapeale üle. Katsudes pole üldse valus. Ilmselt mingi liigese kala. Võib juhtuda, et tänane trenn tuleb vahele jätta ja homne pikk jooks päeva võrra edasi lükata.
Korraks tegi see valu isegi päris närviliseks, sest ööjooks on juba järgmisel nädalal!