Poolteist aastat tagasi, enne Treeningpartneriga liitumist, panin pea iga päev trennis lihtsalt tuima. Jooksin küll arvestatava koguse kilomeetreid, aga spetsiifilisi treeninguid praktiliselt ei teinud. Ma ei viitsi väga usinalt tuhnida, aga julgen arvata, et enamik trenne jäi pulsivahemikku 135-155.

Ratturi kutsuvad selliseid tüüpe hellitavalt postiljonideks. Samamoodi laob postiljon oma ajalehe ja kirjakäru täis ning läheb iga päev ühe ja sama tempoga kohustuslikule veoringile.

Olin enam kui kindel, et kui hakkan usinalt lõike lõhkuma, tuleb ka kaua oodatud korralik arenguhüpe. Poolteist aastat tugevaid trenne on möödas, aga erilist edasiminekut ei paista kuskilt.
2016 sügisel jooksin SEB Maratonil isikliku rekordi ajaga 2.39. Seda suuresti treeningu pealt „10km hommikul tööle ja 10km õhtul tagasi koju.“


2016-2018 olen käinud eeskujulikult vähemalt kaks korda nädalas lõigutrennis. Jooksnud nii lühikesi kiireid asju, kui ka tohutul hulgal pisut aeglasemaid ja pikki lõike. Muudel päevadel olen teinud tõusva tempoga 10-20km otsi (temp. 4.30->4.00). Ei ole olnud haige, vigastatud jne.

Jah parandasin 2017 aastal pea kõikidel distantsidel oma isiklikke rekordeid (va. poolmaratoni distantsil), aga arengusammud on tegelikult imepisikesed.

Kui ma nüüd panen uue, intensiivse lähenemise, ühele võrrandipoolele ja näiteks maratoni tulemuse paranemise teisele poole, siis paneb ikka kõvasti kukalt kratsima. Kas need 3 minutit on tervet seda lõhkumist väärt?

Hiljuti küsis üks päris tasemel jooksja, et mida te lõhute ennast?! Ütles, et tee proovi ja mine jookse 135 pulsiga. Vaata, mis tempot suudad hoida.

Pulsivöö leidmiseks kulus omajagu aega, sest ma ei ole seda seadeldist enam kui aasta jagu kasutanud. Õnneks oli patareis veel veidikene mahla sees ning sain katsetusringi ära teha.
Wohaa, suutsin 135 pulsiga joosta maksimaalselt kiirusega 5.20 min/km kohta. Esimese hooga arvasin, et asi on kaua seisnud pulsivöös. See ei ole lihtsalt võimalik.

Peale jooksu katsetasin vööd puhkeoleku, kõik toimis. Järgmisel päeval tegin uue katsetus. Sama seis.
Mu üllatus oli suur, sest kõigest poolteist aastat tagasi, näitas mu kell selliseid numbreid:


Kui ma terve oma veebruari kuu trennid ükshaaval paberile panin, joonistus sealt välja umbes selline muster:

E: Lõigu
T: Pikk kross (14-22km - ~4.25 -> 4.00)
K: Lõigud
N: Pikk kross (14-22km - ~4.25 -> 4.00)
R: Lõigud
L: Liivamägi (2-3h tööd)
P: Pikk ots (25-35km - ~4.30 -> 3.50)

Et siis korralik hunnik enamasti intensiivset tööd.

Kogu selle loo point on järgmine. Poolteist aastat tagasi otsustasin postiljoni ametiga hüvasti jätta. Reaalsus on aga see, et vean endiselt kirju laiali, aga vähemalt kümme korda intensiivsemalt ja palka saan põhimõtteliselt sama palju.

Siin on üks hästi mõnus ja lihtne selgitav video, miks taastaval/rahulikul jooksul peab olema koht sinu treeningplaanis. (PS! Ärge sellele 180-bla bla bal + blaaa asjale tähelepanu pöörake.)



Ma reaalselt arvasin, et mida rohkem ma lõhun, seda tugevamaks ja kiiremaks ma saan. Tegelikkuses käivad asjad ikka pisut teistmoodi. Aeroobne võimekus on pikamaajooksu EMA. Ma lausa imestan, kuidas ma sellele alles nüüd tähelepanu oskan pöörata.

Kui see jube üleliigne lõhkumine üldse midagi näitab, siis vaid seda, et Vegan = epic recovery. :)

Olen nüüd viimased neli nädalat väga palju kilomeetreid madala pulsiga jooksnud. Eriti kiiremaks nende tempodega ei ole muutunud. Suudan 135 pulsiga enam-vähem seal  5.00 min/km juures tiksuda.

Seevastu olen märganud, et jooksuisu on tohutult kasvanud. Ahjaa, kiiremaid trenne lausa ootan (varem kartsin), sest see aeglane tiksumine ja pulsi pidev jälgimine on tegelikult täiga okse.

Loodan, et olen nüüd omadega lõpuks õigel teel.