Nagu lubatud sai, väikene järg postitusele „Uus jooksutehnika.“
Ma ei ole päris kindel kas suutsin oma mõtteid piisavalt hästi edasi anda. Kui kellelgi tekkis küsimusi või midagi jäi arusaamatuks, siis palun küsige julgesti juurde!

Esiteks lisan ühe video, mis peaksid mu arutelule veidi võimu juurde andma.  Soomlane, Janne Holmen. Niimoodi ei ole ma veel valget meest jooksmas näinud (pean silmas jalgade tööd).
Keda huvitab, siis samas videos on ka Pavel Loskutovi ja tema jooksutehnikat näha.


Kuidas ma end kuu aega hiljem tunnen?

On häid ja halbu päevi. Üksikutel päevadel on jalad puised ning jooks kisub punnitamiseks. Head päevad on muidugi tugevalt ülekaalus. Ma ei ole veel täpselt aru saanud, mis seda kergust ja elastsust soodustab ning mis pärsib. Usun, et läbi pikema kogemuse hakkan oma keha paremini tunnetama ja saan nendele küsimustele vastused.

Minult on küsitud, et mis seisukorras on mu achillese kõõlused?

Päris ausalt, paremas seisukorras kui kunagi varem. Ei mingit valu, ebamugavustunnet ega pinget. Rõhutan veel, et ei ole sellel perioodil oma jalgu venitanud, ega rullinud. Tundub, et sellel korral võtsin piisavalt rahulikult ja ei õnnestunud ülevoolava entusiasmiga jalgu kahjustada.

Kõõlused tahavad head ja paremat!

Umbes nädal peale postitust kogesin mitut varem mainitud paha päeva. Elastsus ja kergus oli jalgadest kadunud. Jooksin jällegi mütaki mütaki nö. jõuga. Lihased muutusid kangeks, läksid pingesse ning hakkasid valu tegema. Kiiremate trennide kilomeetriajad tulid üha suurema pingutusega. Lendamise tunne oli kadunud.

Üsna varsti sain aru, et keha tunneb justkui millestki puudust. Millest täpselt, ei olnud mul õrna aimugi. Kollageen ees ja kollageen taga – see oli kõik mis suutsin esimese hooga leida. Lõpuks sattusin ühe tillukese artikli otsa, kus räägiti kõõluste“ toidust“.

Lühidalt kokkuvõttes - aktiivsed ensüümid, vitamiin C ja kaltsium. Minu jaoks tähendas see ananassi, keefiri ja hooajale vastavalt hunnikut mandariine.

Üllatuslikul tundsin tugevat muutust juba paar päeva jooksul. Tiivad olid jalgade küljes tagasi ning kilomeetrid möödusid jällegi suure naudingu ja kergusega.

Esimene trenn peale "paranemist." Enesetunne oli nii hea, et raske oli end tagasi hoida.
Sellele trennile eelnenud päeval oli veel korralik pikk tempojooks.



Nüüd veidike hiljem võin öelda, et ilmselt on kõige suurem mõju just ananassil. Kõike muud peaks enam-vähem igapäeva toidust ka piisavas koguses saama. Paksem ananassiviil on sellest ajast peale lahutamatuks osaks mu igaõhtusest söögikorrast.



Sarnast infot mujalt maailmast

Mind ajab lausa hulluks, et ma ei leia peaaegu mitte kuskilt samasugust arutelu. Variant üks, ma ajan totaalselt lolli möga. Variant kaks, alahinnatakse kõõluste võimu. Variant kolm....?!
Vist ainult üks tilluke blogipostitus räägib samast asjas.
Siin ta on:
http://www.coreconcepts.com.sg/mcr/running-economy/

Kokkuvõte

Ptüi-ptüi-ptüi! Praegu on seis imeline! Kui peaksin mingis suunas tugevat muutust kogema, annan teile kindlasti teada. Praegu ei jõua oma esimest võistlust ära oodata!

Terve möödunud kuu oli selline tunne, et ei ole väga millestki kirjutada. Kui nüüd lõpuks paberi ja pliiatsi kätte võtsin, ladusin puusalt lausa kolme A4 jagu sõnu ritta. Kuna ma ise väga pikki postitusi eriti lugeda ei viitsi, siis tõmban ka pisut koomale ning jagan kogu jutu kaheks või isegi kolmeks eraldi sissekandeks.

Väike uudis

Leidsin lõpuks inimese kes oli nõus mu eesmärke tõsiselt võtma ja natukene oma aega panustama. Sain võimaluse end tõestada. Nimesid ei julge ma veel nimetada, aga treenin nüüd täiesti uue plaani järgi.

Esmamulje - holly crap! Kõik, mis ma viimase kahe aasta jooksul  teinud olen, võib suuresti kokku võtta ühe sõnaga - PUHKUS! Tegelikult paneb mind lausa imestama, et kuidas ma möödunud aastal 2:45 kanti maratoni ära jooksin. Isegi 1:16 poolmaraton on üllatav. Ja ja, need ei ole mingid imeajad, aga sellise üldise ühes pulsitsoonis tiksumise pealt päris asjalikud tulemused.

Praegune plaan on koostatud stiilis 2+1. St. kaks päeva rahulikku jooksu taastumiseks/ettevalmistuseks ning kolmas päeval korralik andmine. Oleneval treeningust pean silmas korraliku andmise all pikka tempojooksu  või lõigutrenni. Lõikude kogudistants ulatub kohati  kolmekümne kilomeetri kanti ning „rest“ tempod ei ole enam ümbruse imetlemiseks sobivad (st. küllaltki kiired).

Esimesed tõsised trennid mõjusid halvas mõttes värskendavalt. Kohe sai selgeks, et kiirust kui sellist jalgades enam ei ole. Läksin suure hurraaga peale, aga lõpetades olin kui peksa saanud koer. Saba jalgevahel tuli nentida, et tuleb hakata tervesse kompotti tõsisemalt suhtuma. Vana hea puusalt lahmimine stiilis „vaatame kuidas kujuneb“ enam ei toimi.

Tegelikku põrumise põhjust võib muidugi veel otsida ka paarikuulisest rahulikust puhkeperioodist ning võib-olla ka väikesest vigastusest (Sellest räägin järgmises postituses).

Nüüd hakkan vaikselt järje peale saama. Kiirused poeavad taas jalgadesse ning süda ei lähe enam iga väikese tempo tõusu peale lolliks. Üllatuslikult on kiiremad tempod pigem uskumatult mugavaks muutunud.

Kergemaks enam ei lähe! Kui aus olla, siis ei tahagi et läheks. Praeguseks on mõnus rütm tekkinud ning arengu tibusammud on selgelt märgata.


Hiljuti sattusin Youtube-s vaatama  viieosalist dokumentaalsarja „Road To Glory.“ Film räägib Briti eliitratturitest ja viimaste aastate suurest edust. Samas keskendub ka suuresti professionaalse rattatiimi „Sky“ igapäeva tegemistele nii treening kui ka võistlusperioodil. Kui kellelgi on viitsimist, siis sealt saab aimu, kuidas tõeliste tippsportlaste eest hoolt kantakse.


See dokumentaalfilm viis mu mõtted koheselt suurriikide edukatele jooksjatele.  Sealsed sponsorlepingud ja riiklikud toetused, on meie jooksjatele arvatavasti lausa hoomamatud.

Tahtsingi lihtsalt öelda, et Eesti jooksjate saavutatud tulemused töö, pere ja kõige muu kõrvalt on super tublid! Loodan, et motivatsioon püsib hoolimata kitsastest oludes, vähesest ala populaarsusest ning nõrgast meediakajastusest. Usun, et keegi neist ei jookse kuulsuse, reisimise või raha pärast. Jooksmine on väga nõudlik ala. See tähendab, et suured tulemused näitavad vaid võimast kirge ja pühendumist. Keep up the good work! Vähemalt harrastajad elavad kõigile kõva häälega kaasa!

• Sportisin 376h
• Jooksukilomeetreid vaid ~4000 (paar vigastust)
• Ratta seljas ~1500km
• Kokku kasutasin kuut tossupaari:
  Saucony Grid type A5 (2)
  New Balance minimus (2)
  Vibram FF (1)
  Ecco Evo racer (1)

Täielikult kasutuskõlblikud on neist endiselt neli. Mõlemad A5-d jooksin ribadeks ning oman juba uut paari. Olen väga rahul!

Siin kohal tahan aitäh öelda Jooksueksperdile, kes väikeste soodustusega mu elu veidike lihtsamaks on teinud.



Ilmselt huvitab paljusid, mis mu uuest jooksustiilist saanud on...või kui katki mu achilleuse kõõlused on.  Selle kirjutise avaldan juba lähipäevil.

Leidke endas ikka jõudu vihma ja pimedaga rajale minna!