Indrek Ilumäe: august 2012

Soovin, et saaksin suurelt kirjutada „Vigastuseks on.......!“ Õnneks/kahjuks ma seda teha ei saa.

Käisin Lääne Tallinna Keskhaiglas alla kuuluvas (vist) Merimetsa tervisekeskuses. Seal on kohe selline väike ortopeediakeskus, mille koridorides pea kõik inimesed istuvad või siis lonkavad. :)

Pärast 34€ visiiditasu maksmist juhatati mind eraldi kabinetti. Seal ootas mind vanem härrasmees ja üks noor hakkaja tütarlaps.

Loomulikult oli esimeseks küsimuseks, et mis muret teeb? Kirjeldasin enda probleemi nii täpselt kui võimalik. Millest kõik alguse sai, mis muutused on toimunud, kust valutab, kust on pinges, mis koormused jne. jne.

Tundus, et minu jutust väga palju kasu ei olnud. Arsti näost oli näha, kuidas kogu mu mulin jube laialivalguvaks oli muutunud. Lõpuks ta katkestas mind ning palus lamamistoolile istet võtta. Võttis mu jala ette...vajutas siia ja sinna, koputas, väänas. Ei mingit valu! Seejärel palus ta mul veel korraks varvastele tõusta, mis samuti valutult tehtud sai.

Võtsin uuesti istet ning nad uurisid veel hiljuti traumapunktis tehtud röntgenpilti. Minu jalg! Kohe hakkas silma peenike valge joon sääreluu alumisel kolmandikul.

Arst: „Ei, siin pildil pole ka midagi!“

Küsisin, et mis see valge peenike kriips seal sääreluu keskosas on (mitte läbib joon vaid luu keskpunktini)? Vastuseks sain, et kui see oleks seal mõra või väsimusmurd, oleks kuu või kahega su luu juba ammu pooleks murdunud. Ookei...kui nii siis nii. Natuke pani imestama, et see selgelt märgatav hele kriips üldse nende endi pilku ei püüdnud. (Mitte et ma end jube targaks pean, aga kui kogu luupilt on ühtlane ja kõigil kolmel pildil samas kohas hele joon on, tekitaks see küsimusi...!?).
Mhh, vihkan kui ma ei oska kaasa rääkida!

Pärast väikest mõttepausi otsustati mulle anda saatekiri magnettomograafiliseks uuringuks. Sealt pidavat ka väsimusmurrud välja tulema.

Üldiselt nad arvasid, et mul võib olla „compartment syndrome“. Mis on päris paha asi.

Püüan lihtsalt seletada. Lihaseid ümbritsevad mingid toestavad kihid, mis kogu seda kremplit koos hoiavad. Tavaliselt kasvab see ümbritsev kiht koos lihasega, aga võib juhtuda, et lihas kasvab liiga kiiresti ja see kiht ei suuda piisavalt kaasa areneda. Lihas ei mahu kesta ära ning hakkab veresooni ning närve kokku suruma. Tekitades tugevat valu üle kogu sääre. Lisaks pärsib see kogu jala verevarustust.

Compartment syndrome

Kui see tõele vastab, on ainukeseks lahenduseks operatsioon, mille käigus lõigatakse see kest lahti ja antakse lihasele nö. ruumi. Ei kõla just eriti ahvatlevalt.

Küsisin, et mis ma siis praegu selle „ma arvan“ teadmisega peale hakkan. (ausalt, mitte üldse ülbitsedes). Ütlesin, et maraton on tulemas. Küsisin, kas ma võin trenni teha? Kas saan valu kuidagi leevendada? Kas tohin üldse joosta?

Siis sai onu lõpuks aru, et mul on tõsi taga ning mul on konkreetseid vastuseid vaja. Nii kutsus ta murelikult lisaks veel ühe noorema arsti mind üle vaatama. See härra katsus samuti mu jala läbi. Ütles, et säärelihases on mingid klimbid. Mis iganes see peaks tähendama. Kokkuvõttes oli ka tema arvamus kahjuks ebamäärane - kas väsimusmurd või siis see eelmainitud sündroom. Soovitas edasistele uuringutele minna ja spordist vähemalt kolmeks nädalaks loobuda.

Seda mu kõrvad kuulda ei tahtnud!

Mis minust praegu edasi saab, ei oska öelda. Ilmselt määrin täna end üleni lioton 1000 geeliga kokku...nagu 80 aastane vanatädi ja loodan, et paranen imekombel! :)

...and I will!!! ;)

Inimesed suudavad järjest kiiremini joosta, kõrgemale ja kaugemale hüpata. Kuidas meie keha sellega toime tuleb, mis hoiab meid igapäevaselt vormis ja kus on üldse inimese võimete piir? Miks lapse lihased arenevad päevadega, kuid vanaduses muutuvad meie liigutused halvemini juhitavamaks ja aeglaseks? Saate autor on Neeme Raud, režissöör Tarvo Mölder, produtsent Ene-Maris Tali. Saade valmib TeaMe programmi raames Euroopa Sotsiaalfondi toel.

http://etv.err.ee/arhiiv.php?id=129912

Kui enamik lasteaiakaaslasi unistasid suureks saades politsei või lenduri ametist, olin mina veendunud, et saan ühel päeval arstiks. Hoolimata lapsepõlve unistusest, arsti minust ei saanud. Veel hullem, kasutan ise arstide abi alles viimases hädas. Millegi pärast puudub mul igasugune usk perearstidesse, kuhu esmalt oma murega pöörduma peab. Võin siinkohal isegi liialdamata ideaalse näite tuua.

12 aastaselt astusin enda valmistatud noole (raudora) jalga. Sisenes jala siseküljelt ja kriipis isegi vastu luud. Paari päeva pärast jalale enam astuda ei saanud. Perearst soovitas viinakompressi ja külma. Kaks nädalat lonkamist - muutusteta. Isegi viinakompress muutus valulikuks.

Lõpuks arvas arst, et lonkan äkki juba harjumusest. Et püüdku ma ikka ilusti käia. Kolmanda nädala alguses sain saatekirja lastehaiglasse. Mind kirjutati koheselt sisse ning õhtul toimus juba operatsioon. Põletik oli jõudnud luuni. Kirurg ütles, et paar päeva veel ja oleksid võinud jalast ilma jääda.

Tahtsin oma jutuga jõuda sinna, et üldjuhul lähen otse traumapunkti või tasulise omaala spetsialisti juurde.

Eile käisin siis lõpuks traumapunktis. Ei jõudnud pere virisemist enam ära kuulata! :)

Esimeses kabinetis küsiti, et mis juhtus. Vastasin, et jalg valutab pea kuu aega, varem käisin igapäevaselt jooksmas, laupäeval oli võistlus, täna on valus isegi astuda, väänanud ei ole, paistetus puudub.

Teises kabinetis täpselt sama jutt. Kolmandas tehti kaks röntgenpilti.

Neljandas kabinetis tervitas mind vanem naine. "Mängisid jalgpalli jah?" "Väänasid jala välja?"

Mina: "Amm, pikemat aega juba valutab! Éi mingit väänamist ja valu on tingitud ainult jooksmisest."
Arst: "Mhm, ja jah, pildi järgi on luudega kõik korras. Pane jääd ja puhka, nägemist!"
Mina: "Aga...?!"
Arst: "Meie ei saa midagi rohkemat öelda! Kui valu üle ei lähe, mine perearsti juurde...head õhtut!"

Vot siis, just selle pärast ma arsti juurde minekuga nii kaua venitasin. :)
Vähemalt tean, et puudub mingi väsimusmurd vms.

Lõpuks koju jõudse panin riidesse ja läksin kõigi kiuste (sh. valu) paljajalu jooksma. Väga rahulikus tempos põllu peal! Alguses oli valus, lõpuks harjusin ära. Nautisin päikeseloojangut ja jalgu jahutavat kastest muru/heina.

Jube, kuidas mulle jooksmine meeldib...addicted!

Peale võistlust oleksin tahtnud siia vaid ühe lause kirjutanud "Ma ei taha sellest rääkida!" :)

Õnneks olin õhtuks juba leebunud ning praegu tunnen end väga hästi!

Võistluspäev

Plaan oli jõuda Narva hiljemalt 09.00. Mobiili ja igaks juhuks ka teleka olin äratama pannud kella viieks hommikul. Voodist ajasin end hädaga püsti 5.15. Mõnus kohv, puder, dušš, koeraga jalutamine, asjade kokkupanemine ja minek.

Sõit tundus kohutavalt pikk, kohale jõudsin 9.30 vms. Peale lisa vee ostmist ja numbri välja võtmist, oli kell äkitselt juba kümme saanud. Panin end kiiruga riidesse ning otsustasin väikese prooviringi teha. Njah, esimesed sammud muidugi läbi korraliku valu! Edasi läks natuke paremaks, siiski olukord just kiita ei olnud.

Tundsin kuidas igal sammul ikka paremat jalga tugevalt hoian ja natuke longates jooksen. Vaatasin huvi pärast pulssi - 159bpm! Khm, soojendus!? See ehmatas pisut ära. Otsustasin end närvi mitte ajada ja panin kella "magama."

Peagi oligi aeg starti minna. Viskasin lisariided autosse, mätsisin jala saja erineva kreemi ja geeliga kokku, võtsin sisse neljasajase ibumaxi ning ühe energiageeli. Kaasa läks veel 2 energiageeli ja üks emergency neljasajane ibumax.

Stardikoridoris seistes tundsin, kuidas jalg kisub pigem hullemaks. Nii kui jalad liikumises ei ole, tõstab valu ülbelt pead. Hirmuga otsustasin teise ibumaksi ka sisse võtta. Veel viimane lonks vett ning kuulsingi juba stardipauku.

Esimesed kilomeetrid tundusid ime lihtsad. Kell näitas aega 3.50 min/km kohta. Otsustasin ööjooksult saadud kogemuse põhjal koheselt tempo veidike alla lasta. Järgmised kilomeetrid jooksin ajaga 4.00-4.10.

Jalg oli hell, aga püüdsin tähelepanu kõigel muul hoida.

Kuna starti jõudmisega läks pisut kiireks, unustasin paelad peale soojendust topelt sõlmega kinni siduda. Nii otsustasidki nad umbes kolmandal kilomeetril lahti tulla. See väike apsakas jättis mind suurest grupist maha ning ajas rütmi pisut sassi. Õnneks sain end päris kiiresti uuest käima.

Kuuendal kilomeetril jõudsin väiksele neljasele grupile järele. Need neli tugevalt treenitud meest olid pisut soliidsemas eas. Üks tüüp podises omaette, et kurat pulss on nii kõrge - 154. Vaatasin siis esimest korda oma pulssi - 183. Huuh, 183! Okei!

Peale seitsmendat kilomeetrit jooksis meile juba vastu Viljar. Teades tema tempot, ei olnudki see nii suureks üllatuseks. Aga vot siis hakkas vastu tulema nägusid, kellega kolmveerand ööjooksu sai koos joostud. Mõned neist isegi näod, keda ööjooksu viimastel kilomeetritel "neelasin".

Emotsionaalselt oli see raske. Püüdsin end kahe olematu treeningkuu ja haige jalaga lohutada. Kuid siiski kiskus meeleolu veidi alla.

Pärast tagasipööret hakkas tasapisi raske! Minu rahulik tempo, osutus kahe kuu taguseks rahulikuks tempoks ja oli nüüd ilmselgelt liiga kiire.
Jalg oli ebakindel. Iga samm kerge hirmuga. Selline ebameeldiv tunne, et miski võib kohe väga valesti minna. Püüdsin endaga kuidagi hakkama saada. Mõte alles poole maa läbimisest tegi meele päris mõruks.

Otsustasin, et tiksun rahulikumas tempos lõpuni, olgu tulemuseks mis tahes. Kui maanteelt metsateele pöörasin hakkas üllatusena laias laastus ülesmäge jooks.
Sellega ei olnud ma kohe mitte üldse arvestanud. :)
Viimase viie kilomeetri jooksul möödus minust vähemalt 20 inimest. Eelnevatel võistlustel olen lõpukilomeetritel ikka ise tugevalt tõusnud.

Kui uuesti linna jõudsin tekkis korraks mingi uus hingamine. Kuni järjekordse tõusuni! Kuramus, vot see oli ronimine! Sellel hetkel mõtlesin, et peab ikka haiglane jooksu isu olema - sõidad 2x200km enese piinamiseks maha! :)

Sealt edasi ei mäleta ma suurt midagi. Ahjaa, väljaarvatud finiši tõus. Jammy! Ainuke mõte sellel hetkel "Why my life has gone so wrong!?" :)

Ja siis finišikoridor ning kohal ma olingi!

Koht 142, keskmine tempo minu jaoks jubedad 04.17 min/km, aeg 1:30 - keskmine pulss 181bpm.

See kannatamine kannatamiseks! Tegelikult on lihtsalt meeletult kahju reaalselt tunda, kuidas suur tehtud töö on justkui õhku haihtunud. Aga ma teen kõik jälle heaks! Ärge arvake, et mu motivatsioon langenud on - kaugeltki mitte! :)

Viimased trennid on jalale rasked olnud. Kaks päeva olen lakke vahtinud, küüsi närinud ja jooksmisest ainult unistanud.

Täna on juba kolmapäev! St. et võistluseni on vaid kolm päeva!
Fakt on see, et paari päevaga vormi ei paranda. Parim, mis praegu teha saan, on jalga ravida, et võistluspäev valu mõttes natukenegi kergem oleks.

Tean, et liigutama peab. Nii tuligi mõte hoopis ujuma minna. Khm, oma 25 eluaasta jooksul ei ole ma seda oskust korralikult veel omandada suutnud. Aus olla, siis pole sellel suvel veel pead vee alla saanudki.

Otsuse hetkel oli kell juba 19.30. Õues tugev tuul ning soojakraade 19. Ranna poole sõites mõtlesin, et vaevalt mu "ujumisest" mingit kasu on. Vähemalt saab nats pulsi üles ilma jalga koormamata.

Rannas oli meeletu tuul. Vees ei olnud peale lohesurfarite mitte kedagi.
Tundusin end nende pilkude all, oma poolpäevitunud kananahkse ihuga suhteliselt imelikult. Ajasin selja sirgu ning marssisin uhkelt sügavama merevee poole.
Äkitselt turgatas, et vees sammumine on jalgadele päris koormav ning samas puudub tugev kokkupõrke moment."
Veest välja, kell käele, pulsivöö ümber - minek! Alguses oli külm! Väga külm! Lained lõid vahepeal pea kaenla alla! Koperdasin ühtlase tempoga tagumikuni vees umbes pool tundi edasi tagasi. Pulssi hoidsin 150bpm kandis. Keskmise km ajaga 14 min. :) (2km)

Veest välja tulles oli mul muidugi vaja blogi jaoks paar pilti teha. Autosse ja tagasi jooksmisega hakkas päris külm. Loodan, et ma nüüd kõigele lisaks haigeks ei jää.

Autosse tagasi jõudes tõmbasin kiirelt paksu kampsuni selga ja praegu joon juba sooja teed.

Selle vees solberdamise kohta nii palju et...
Ei saa öelda, et jube koormav oli aga vähemalt sain natuke energiat realiseerida. Jalg ei vigise, enesetunne on super värske!

Ütlen kohe ära, et paremaks ei ole midagi muutunud! Ma ei viitsi isegi selle valu pärast enam viriseda.

Pidasin endaga nädalavahetusel nõu ning tegin karmi otsuse.
Surun hambad risti ning püüan kuni 09.09.2012 hinge sees ja jalgu all hoida. Ehk siis treenin ja võistlen valust hoolimata.
Ma tean, et see kõlab pisut rumalalt! Kokkuvõttes teen endale võib-olla rohkem kahju kui asi väärt on, aga ma võtan selle riski. Mingi sisemine tunne ei luba mul lõpetada ja ütleb, et asjad pole nii hullud kui tunduvad.

Kõik varasemad vigasused on saanud alguse jooksmisest ja paranenud läbi jooksmise.
See kõlab tobedalt, aga täpselt nii on olnud.
Isegi see IT-band/hamstring jama on praktiliselt taandunud. Passisin pea kolm nädalat kodus, oodates paranemist. Uuesti rajale minnes, oli valu täpselt samasugune kui enne puhkust. Kolm nädalat valuga jooksmist ja vigastus on peaaegu kadunud!

Kui ma nüüd endale hiiglama karuteene teen, võite kõik kõva häälega öelda "We told you so!"

Eelmisel nädal tegin ühtlase kilometraaži ja tempoga trenne. Mõni päev pikemalt, mõni päev lühemalt.
Pühapäeval sai kiiremini joostud (4:30 min/km) 11km. Muidugi keskpäeval 30C kuumusega. Keskmine pulss oli koguaeg 175 bpm kandis – nagu võistlustel! J

Narva Energiajooksuni on vaid kaks nädalat. Nüüd tuleb kiirus mingit moodi üles saada!
Fartleki ja intervalli söögi alla ja söögi peale! Korralik toitumine, korralik vedeliku tarbimine. Palju põletikuvastast kreemi ja lademetes jääkuubikuid veeämbrisse.
Trennid teen eranditult ainult kodu lähedal kahe kilomeetrisel põlluteel. Jube nüri, aga pean jalgu natukenegi hoidma.
Kui peale Narvat elus olen, ootab ees neljanädalane ettevalmistus maratoniks. Samamoodi hambad ristis.

Tegin teisipäeval üle pika pika aja esimese intervalltreeningu - 500m tempoga, 250m rahulikumalt - korduseid 10.
Jalg valutas enam kui kunagi varem, aga endalegi üllatuseks jooksin tempo osad sama kiiresti kui poolteist kuud tagasi oma parimas vormis. Pulss püsis normi piires. Kui veel arvestada teekatteerinevust, on võimed endiselt alles!

See andis meeletult jõudu ja indu juurde!

Viimased treeningud

Isiklikud rekordid

Minust

Garmini profiil

Hoian silma peal

Arhiiv