Asjade hea kokkulangemise tõttu, sain oma esimese maratoni võidu suhteliselt vara. Ma usun, et nii mõnigi arvab, et otsisingi meelega ühe nõrgema tasemega maratoni ja läksin lihtsat võitu noppima.

Tegelikult registreerusin Võidupüha maratonile hetke emotsiooni ajel 2-3 kuud varem. Kõik sai alguse mingist tobedast fb-s lõõpimisest (tänud Rünno Ruul). Kuna juulis on kerge võistluspõud, saan seda aega taastumiseks ilusti ära kasutada.

Mida lähemale tähtis päev jõudis, seda enam hakkasin tundma üleliigset pinget. Teadsin, et stardis ei ole ühtki väga kiiret jooksjat. Lollid mõtted üritasid igapäevaselt võimust võtta. Mis siis kui ma ei jõua lõpuni? Kui saan haamri? Kui jooksen piinliku aja?

 

Võistluspäeval oli väga palav. Päike oli kergelt pilve taga. Õhk tundus nii paks, et seda oleks saanud hingamise asemel tükkhaaval süüa. Kui enne starti veel viimast korda võpsikus käisin, tilkus kõrgelt puulehtedelt suurte tilkadena vett (õhuniiskus). Pulss tiksus isegi ühe koha peal seistes 100-110 vahel.

Aus olla, siis soojendust ma ei teinudki. Selle asemel läksin stardi lähedal olevasse poodi ja seisin 15 minutid peadpidi lahtises vorstikülmikus. Nii püsisid jalad soojad aga pea ja ülakeha said jahutust. J:)

(Foto:Rünno Ruul)

Stardipauk kõlas väga ootamatult. Esialgu ei pööranud tempole ja teistele jooksjatele üldse tähelepanu. Tahtsin esimese km tunde järgi joosta. Nii et ei tekiks tugevat hingeldamist. Esimene km aeg 3:40. Enesetunne super, aga pulss 177 ehmatas ära. Selle tempo juures on tavaliselt pulsinumbrid 165, maks 170. Ei lasknud end väga heidutada ning otsustasin puhtalt enesetunde põhjal edasi joosta.

Ilm oli stardi ajaks natuke tagasi tõmmanud. Vähemalt õhk maitses pisut värskemalt. Nii kui maanteele jõudsin, tundsin vastutuult. Piisavalt tugev, et natuke tempotki mõjutada. See oli vist esimene kord kui olin võistlustel vastutuule pärast rõõmus. Lisa jahutust oli väga väga vaja.

Enne kui arugi sain, oli vahe järgmiste jooksjatega päris suureks kasvanud. Kuuendal kilomeetril möödus minust üks jalgrattur, kes soovitas kohe tempo alla võtta, muidu ei vea lõpuni välja. Ütlesin, et küll ma hakkama saan ning lasin muretult edasi.

Kümnendast kilomeetrist hakkasin tundma kuidas varvastel ei ole just eriti hea olla. Olin ostnud korraliku paari adidase sokke. Lausa 9€ paar. Arvasin, et selle 9€-ga elimineerin vähemalt ühe asja, mis võiks valesti minna.

(Foto:Rünno Ruul)

15km mõistsin, et villidest pääsu ei ole. Nüüd palusin, et nad vaid tervelt lõpuni vastu peaksid. Nii kui 21km järel metsa vahele keerasin, tundsin tossus plahvatuste jada.

Kui oma esimesel maratonil astusin samas situatsioonis raja kõrvale ning peaaegu et oigasin valust, siis nüüd surusin hambad kõvasti kokku ning surusin kohutava valu alla. Olin juba pika tee tulnud. Teadsin, et 3-5 km kõva kannatamist ja siis harjub jalg/mõistus ära. Täpselt nii läkski. Loomlikult oli ka järgnevatel kilomeetritel valus, aga suutsin selle kuidagi mööda vaadata.

 

(Foto:Rünno Ruul)

 

Metsas oli lämbe, aga mitte nii hull kui arvasin. Tempo langes, pulss tõusis ja janu pitsitas üha enam. Ei kuskilt ilmus äkitselt mu taha üks rattur, kes heatahtlikult pudeli spordijoogiga ulatas. See oli nii sürrealistlik moment, täiuslik ajastus!

Peagi olin metsa vahelt väljas ja juba mõtetes peaaegu et tundsin jahutavaid tuuleiile ja värsket õhku, millest viimased 5km olin unistanud. Aga ei, sain hoopis ämbriga lauspäikest ja seisvat õhku. Otsisin koguaeg silmadega puude varjusid, aga päike oli kahjuks liiga kõrgel. Täiuslik suvepäev Pärnus.

Sealt edasi ei mäleta muud, kui üht kilomeetrite lugemist ja pahade mõtete tõrjumist. Tempo kõikus 3:50-st 4.05-ni.

 

Rajale oli kaasa võetud kaks energiageeli. Ühe neelasin 20-l ja teise 30-l kilomeetril. Tegelikult lausa tundsin, et kuskil seal 36/7 kilomeetril oleks veel ühte vaja läinud. Siis oleks lõpp ilmselt palju kergem tulnud.

Finishis ei osanudki kuidagi käituda. Olin terve tee finishijoone ületamist ette kujutanud ja siis tuleb mingi mees ja tahab mind pärjaga pidurdada. Tegelikult natuke piinlik, aga ma lihtsalt olin lõpetamisele nii tugevalt keskendunud. Sain pärjaga vastu pead ja kiirustasin lindi poole! Autasustamisel vabandasin sama härra ees.

 

Nüüd kõige tähtsam osa. Nägin lõpuks pea kõik nö. interneti sõbrad ära (Rünno, Siret, Pille, Lauri, Laura). Eriliselt suured tänud Rünnole ja Siretile, kes mind hästi palju toetasid. Puhtalt see positiivsus ja see et te kohale olite, andis meeletult palju juurde. Rääkimata "võlujookidest", mis mind paaril korral lausa päästsid.

Võistluse korralduse kohta oskan ka ainult kiidusõnu jagada. Viimase hetke joogipunktide lisamine oli väga õige otsus.
Kaks päeva ei ole saanud joosta. Kaotasin 4 küünt ja mu jalgadel on rekord arv ville. Väikesed varbad peavad lausa terve uue nahakihi endale peale kasvatama. Jalad oleks nagu lõkkes käinud. Jalgrattakingad suutsin hambad ristis jalga pressida, nii et päris nõutult ei pea kodus passima.

 

 Peale võistlust

Loodan, et homme/ülehomme saan tagasi jooksuradadele.