teisipäev, juuni 25, 2013

Võidupüha Maraton

Olen oma elu jooksul võitnud ainult kolm võistlust. Tabivere rannavolle (paariline Martin Tooming), ülikoolide vahelise (harrastajate) saalivõrkpalli võistluse ja nüüd ühe maratoni.

Asjade hea kokkulangemise tõttu, sain oma esimese maratoni võidu suhteliselt vara. Ma usun, et nii mõnigi arvab, et otsisingi meelega ühe nõrgema tasemega maratoni ja läksin lihtsat võitu noppima.

Tegelikult registreerusin Võidupüha maratonile hetke emotsiooni ajel 2-3 kuud varem. Kõik sai alguse mingist tobedast fb-s lõõpimisest (tänud Rünno Ruul). Kuna juulis on kerge võistluspõud, saan seda aega taastumiseks ilusti ära kasutada.

Mida lähemale tähtis päev jõudis, seda enam hakkasin tundma üleliigset pinget. Teadsin, et stardis ei ole ühtki väga kiiret jooksjat. Lollid mõtted üritasid igapäevaselt võimust võtta. Mis siis kui ma ei jõua lõpuni? Kui saan haamri? Kui jooksen piinliku aja?

 

Võistluspäeval oli väga palav. Päike oli kergelt pilve taga. Õhk tundus nii paks, et seda oleks saanud hingamise asemel tükkhaaval süüa. Kui enne starti veel viimast korda võpsikus käisin, tilkus kõrgelt puulehtedelt suurte tilkadena vett (õhuniiskus). Pulss tiksus isegi ühe koha peal seistes 100-110 vahel.

Aus olla, siis soojendust ma ei teinudki. Selle asemel läksin stardi lähedal olevasse poodi ja seisin 15 minutid peadpidi lahtises vorstikülmikus. Nii püsisid jalad soojad aga pea ja ülakeha said jahutust. J:)

(Foto:Rünno Ruul)

Stardipauk kõlas väga ootamatult. Esialgu ei pööranud tempole ja teistele jooksjatele üldse tähelepanu. Tahtsin esimese km tunde järgi joosta. Nii et ei tekiks tugevat hingeldamist. Esimene km aeg 3:40. Enesetunne super, aga pulss 177 ehmatas ära. Selle tempo juures on tavaliselt pulsinumbrid 165, maks 170. Ei lasknud end väga heidutada ning otsustasin puhtalt enesetunde põhjal edasi joosta.

Ilm oli stardi ajaks natuke tagasi tõmmanud. Vähemalt õhk maitses pisut värskemalt. Nii kui maanteele jõudsin, tundsin vastutuult. Piisavalt tugev, et natuke tempotki mõjutada. See oli vist esimene kord kui olin võistlustel vastutuule pärast rõõmus. Lisa jahutust oli väga väga vaja.

Enne kui arugi sain, oli vahe järgmiste jooksjatega päris suureks kasvanud. Kuuendal kilomeetril möödus minust üks jalgrattur, kes soovitas kohe tempo alla võtta, muidu ei vea lõpuni välja. Ütlesin, et küll ma hakkama saan ning lasin muretult edasi.

Kümnendast kilomeetrist hakkasin tundma kuidas varvastel ei ole just eriti hea olla. Olin ostnud korraliku paari adidase sokke. Lausa 9€ paar. Arvasin, et selle 9€-ga elimineerin vähemalt ühe asja, mis võiks valesti minna.

(Foto:Rünno Ruul)

15km mõistsin, et villidest pääsu ei ole. Nüüd palusin, et nad vaid tervelt lõpuni vastu peaksid. Nii kui 21km järel metsa vahele keerasin, tundsin tossus plahvatuste jada.

Kui oma esimesel maratonil astusin samas situatsioonis raja kõrvale ning peaaegu et oigasin valust, siis nüüd surusin hambad kõvasti kokku ning surusin kohutava valu alla. Olin juba pika tee tulnud. Teadsin, et 3-5 km kõva kannatamist ja siis harjub jalg/mõistus ära. Täpselt nii läkski. Loomlikult oli ka järgnevatel kilomeetritel valus, aga suutsin selle kuidagi mööda vaadata.
 
(Foto:Rünno Ruul)
 
Metsas oli lämbe, aga mitte nii hull kui arvasin. Tempo langes, pulss tõusis ja janu pitsitas üha enam. Ei kuskilt ilmus äkitselt mu taha üks rattur, kes heatahtlikult pudeli spordijoogiga ulatas. See oli nii sürrealistlik moment, täiuslik ajastus!

Peagi olin metsa vahelt väljas ja juba mõtetes peaaegu et tundsin jahutavaid tuuleiile ja värsket õhku, millest viimased 5km olin unistanud. Aga ei, sain hoopis ämbriga lauspäikest ja seisvat õhku. Otsisin koguaeg silmadega puude varjusid, aga päike oli kahjuks liiga kõrgel. Täiuslik suvepäev Pärnus.

Sealt edasi ei mäleta muud, kui üht kilomeetrite lugemist ja pahade mõtete tõrjumist. Tempo kõikus 3:50-st 4.05-ni.

 
(Foto: 2silda.ee)
 
(Video: Rünno Ruul)
 
Rajale oli kaasa võetud kaks energiageeli. Ühe neelasin 20-l ja teise 30-l kilomeetril. Tegelikult lausa tundsin, et kuskil seal 36/7 kilomeetril oleks veel ühte vaja läinud. Siis oleks lõpp ilmselt palju kergem tulnud.

(Foto:Rünno Ruul)

Finishis ei osanudki kuidagi käituda. Olin terve tee finishijoone ületamist ette kujutanud ja siis tuleb mingi mees ja tahab mind pärjaga pidurdada. Tegelikult natuke piinlik, aga ma lihtsalt olin lõpetamisele nii tugevalt keskendunud. Sain pärjaga vastu pead ja kiirustasin lindi poole! Autasustamisel vabandasin sama härra ees.

Võrratu rändauhind!

Kuigi ma sain oma elu esimese korralikuma võidu, siis sellist tugevat emotsiooni mul ei tekkinud. Põhjuseks ilmselt konkurentsi puudumine, mitte just kõige kiirem aeg ja tunne, et ei valitsenud tervet distantsi (tugev pos. split.). Loomulikult olen ikkagi enda üle uhke ja tunnen head meelt.
 
Nüüd kõige tähtsam osa. Nägin lõpuks pea kõik nö. interneti sõbrad ära (Rünno, Siret, Pille, Lauri, Laura). Eriliselt suured tänud Rünnole ja Siretile, kes mind hästi palju toetasid. Puhtalt see positiivsus ja see et te kohale olite, andis meeletult palju juurde. Rääkimata "võlujookidest", mis mind paaril korral lausa päästsid.

Võistluse korralduse kohta oskan ka ainult kiidusõnu jagada. Viimase hetke joogipunktide lisamine oli väga õige otsus.
Kaks päeva ei ole saanud joosta. Kaotasin 4 küünt ja mu jalgadel on rekord arv ville. Väikesed varbad peavad lausa terve uue nahakihi endale peale kasvatama. Jalad oleks nagu lõkkes käinud. Jalgrattakingad suutsin hambad ristis jalga pressida, nii et päris nõutult ei pea kodus passima.
 
 Peale võistlust

Loodan, et homme/ülehomme saan tagasi jooksuradadele.

Veel pilte ja videofaile Rünnolt.

Videod

Pildid

 

23 kommentaari:

  1. Finishis nägid igaljuhul väga värske välja! Tubli jooks sellises soojas Pärnus!
    Järgmise korrani :)

    VastaKustuta
  2. Sain ka päris korralikud villid. Ilmselt sellest, et tossud said juba esimeses joogipunktis märjaks peale reielihaste käsnaga kastmist. Eks palavaga kaob palju energiat. Ise pole ammu tundnud maratoni alguses nii tundetuid jalalihaseid. Alguses olid nagu nuudlid all. 5-6km pärast alles hakkas jooksmise tunne sisse tulema. Ma ka pole veel jooksnud peale maratoni. Esimene ja teine päev mängisin sulgpalli, eile õhtul tegin kerge 22km rattaringi. Täna kondasin maastikurattaga 3 tundi metsaradadel 65km. Nägin ka Nõmmel Evelini MM-iks valmistumas. Homme ehk saab esimese jooksuringi teha.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Äkki oli villide tekke põhjuseks ikka liiga kuum ilm.

      Ei ole aega siin puhata ja mängida, tuleb uuteks võistlusteks harjutada. :)

      Mis sul juulis plaanis? Ma ei oska kuhugi mnna.

      Kustuta
  3. Eks jah odavad sokid ei pruugi alati head olla :D
    samas mida pikem maa, seda väiksme number sokke peaks olema - st, pigem 1numbri võrra väiksemad.
    Ma ise testisin jalas ca 12-15paari sokke enne Laulasmaad ja tasapisi praakisin välja, kuni jõudsin ühe paarini. See vist oli mingi üle 20EUR-ine villivaba sokk ja mõnusalt tihkelt jalas. Üks kõige olulisemaid valikuid ja teste enne võistlust oli see ja tulemuseks - ei mingeid ville, hoolimata liivast, mis rajal tossudesse pidevalt lisandus, märjaks saamisest, higistamisest. Aga jah, sul oli ikka päris jube see jalaolukord...
    loodetavasti saad siiski ruttu rajale ja ei lase vormil langeda!

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Loll pea palju vaeva/muret. :)

      Kuigi ma ostsin isegi väiksema numbri...no mis teaha, ju midagi ei sobinud.

      Kustuta
    2. mine sa tea, vb ei sobinud hoopis toss - liiga lai ja jalg libises vs liiga kitsas ja jalg paisus ning suruti varbad üksteise vastu hõõruma...

      Kustuta
    3. Ööjooksul ei olnud probleemi, just seepärast arvan, et just sokijama.

      Kustuta
  4. Ma ise hoian oma vanu jalgu CEP põlvikutega töökorras. Ära võta seda reklaamina, proovi mõnel pikemal maal ära. Lühemal vahet pole, pigem enesetunde küsimus.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Kasutan ise compressionsport sääriseid. Nüüd tõmban jalga vaid siis, kui tunnen üleliigst pinget/väsimust. Võistlustel on ilma kuidagi vabam tunne.

      Kustuta
    2. vaadates jooksu ja tulemust, polnud ilmselt ka erilist vajadust võistluse ajal. ise siiski kasutan - ei põratu/väsita lihaseid vaid hoiab ilusti paigas

      Kustuta
  5. Tagant otsa pyhapäeva harrastajana ootasin "haamrit"35 st alates aga ei tulnudki. Suutsin viimased 2-3 km tempot ca min võrra tõsta. Palav oli aga on hullemaid olnud. Sihtisin samat aega mis Tartu suusamaratonil 4:20. Tuli 4:23. Meeldivalt hästi korraldatud võistlus. Henri.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ma ka õnneks ei kogenud seda hävitavat haamrit. Meil läks õnneks. :)

      Kustuta
    2. ise ei olegi kogenud sellist asja, et järsku mingi sein ees oleks. Laulasmaal 168,8km joostes polnud sinnapoolegi - lõpuni oli energiat ülearugi :P

      Kustuta
    3. Korralikult juua/süüa saab "seina" väga lihtsalt ära hoitud.

      Sina Rünno oled masin, isegi kui sein tuleb...sõidad läbi. :)

      Kustuta
    4. :D pohhui see sein - ma tank! :P

      Kustuta
  6. Õnnitlused, tubli saavutus!
    Nagu tuliuute tossudega ei tasu maratonile minna, ei maksa sama teha ilmselt ka uute sokkidega. Hea tähelepanek. Ilmselt kehtib ka muu riietuse osas, nt liiga liibuv särk/püksid, hõõruvad õmblused, ebamugav materjal jne.
    Jõudu taastumisel!

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Aitäh! :) tasapisi saan targemaks.

      Juba täna plaasterdasin end nagu hull sisse ja tegi 16km. Ei suutnud end tagasi hoida.

      Kustuta
  7. Super tubli, palju õnne ka minu poolt. Jätkuvalt hoian pöialt ja ootan suuri tulemusi, hetkel on ilus algus ;)

    VastaKustuta
  8. Tere Indrek,
    õnnesoovid maratoni võidu ja uue isikliku puhul!
    Juhuslikult olin see "jalgrattur" mina, kes Sulle suhteliselt distantsi algul (8,2km, mitte kuuendal kildil) vähe erugutust, jooki ja soovitusi jagas. Eks sai seal oma seltskonnaga teisigi ergutatud ja kostitatud. Hiljem üritasime lastega Sulle veel järgi kimada, aga see oli lootusetu ettevõtmine :-)
    Minu sõnum Sulle seal 8,2 kildi peal oli lihtne: "Sellise tempoga Sa lõpuni ei jõua, võta vähe rahulikumalt". Ja olgem ausad - ega ikka ei jõudnud kah. Aeg seal 8+ kildi peal oli 30:20, see tähendab keskmist kilomeetri aega 3:42, mis omakorda oleks eeldanud lõpuaega 2h36m. Seega järgnevad 34 kilomeetrit läbisid keskmiselt 4:00/km. Mitmendal kildil realselt tempot alandasid/olid sunnitud alandama - ma ei tea. Ilmselt oli esimese ja teise maratoni poole vahe ca 15 minutit?
    Maraton vast ei ole Sulle nii ekstreemne ettevõtmine, et peaksid selle lõpetamises kahtlema?!? Minul küll sellist kahtlust ei tekkinud.
    Samas mulle Sinu eneskindlus meeldis, kuid soovitan hankida endale pädeva nõuandja, sellise kes Sind tundma õpiks ja vähe kogemusi jagaks. Internet, ei-ei sobi :-)
    Kehaehituselt, jooksusammult ja tundub et ka tervise poolest oled väga hea maratoni/pikamaajooksu materjal.

    Igastahes, edu edaspidiseks.

    Riku

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Hei,

      Sellest "võta rahulikumalt" oli tegelikult väga suur abi ja joogist sammuti. Põikpäisus tõstis pead. Mu kommentaar ei olnud pahaga mõeldud. ;)

      Tegelikult lootsin, et jooksen esimese poole 3:40 ja natuke peale ning teise poole maks 3:50, aga jah...teine pool lagunes rohkem kui arvasin. Poolte vahe oli siiski vist 4-5 min. St et esimese poole lõpu võtsin ka juba rahulikumalt.

      Tänud julgustuse eest, loodan et üllatan veel sellel aastal nii ennast kui ka teisi.

      Loodan, et kohtume veel. :)

      Kustuta