Aga tagasi minu asjade juurde. Mingil hetkel ajasin kargu all, jõin klaasi mahla ja panin end välja minekule mõtlemata riidesse. Tuima näoga tatsasin külma kätte. Lubasin endale, et kui rada on sama libe nagu eelneval päeva, tulen kohe koju tagasi. Lihtsalt ei ole mõtet jalgu ohtu seada. Üldsegi jooksen vaid kerge 20 min. See geniaalne enese läbialollitustehnika töötab 100%! Juba ma nautisingi igat sammu, igat sõõmu värsket õhku, loodust jms. Ümber pööramis mõtted olid täielikult haihtunud.

Jooksin rahuliku tempoga (5:30+ min/km). Pulss püsis 150 peale. Kuramus, see pulss ei taha kuidagi alla minna. Rahuliku trenni norm oleks 140bpm. Äkki on asi paksemates riietes ning jahedas ilmas?

Õhtul maha sadanud lumi oli libedusele 1:0 teinud. Ainuke raskendav asjaolu oli väga tugev tuul, mis kohati pulsile hävitavalt mõjus. Isegi jalakäiad kõndisid enamjaolt selg ees tuulele vastu.

Lõpuks jõudsin oma jooksuraja viimasele kahele kilomeetrile. Minu lemmik metsarada. Ere kuupaiste oli justkui korralik sinine rajavalgustus. Tähed, sätendav lumi...oeh, see oli ilus.

 

 

Kilomeeter enne lõppu jäin korraks seisma ja siiani ebaselgetel põhjustel võtsin tossud ja sokid jalast ära. Okei, nüüd peate mind vist küll kergelt kohtlaseks. Tegin täpselt nii nagu suvel, kui iga trenni lõpus jooksin viimase kilomeetri paljajalu.

Külm?! EI, mitte üldse! Hoopis jällegi sama vabastav, mõnus, värskendav, jalgu turgutav tunne! Teate, ma nii tahaks öelda, et tehke proovi. Aga kui keegi haiglas kopsupõletikuga lõpetab, olen mina süüdi. Aga vähemalt suvel, jookske oma trenni viimane 500m paljajalu. Luban, et mõistate!

Eile otsustasin endale lõpuks Vibram Five Fingersid muretseda ja seda juba nii pea kui võimalik. Mingi ime selles paljajalu jooksmises peitub!