Käes ta oligi, ootasin...kartsin... Pidin startima esmakordse osavõtu tõttu viimases stardigrupis. See tõmbas tujukese muidugi pisut alla, sest teame ju kõik kuidas pool võistlusest liikumasaamiseks kulub ja teine pool slaalomiks inimeste vahel. Ütleme nii, et mul vedas...sain praktiliselt kohe liikuma, esimesed kaks km jooksin raja kõrval Kuni mass hõrenes.  Esimesed kolm km ajaga 3:44. Mõtlesin, et ow yeah...päris kaif. Jõudu, tahtmist, isu oli meeletult. Ja siis hakkas pihta...tõus langus tõus langus tõus tõus langus. Vahepeal juba mõtlesin, et mida kuradit? Kas me oleme ikka Eestis? Lahmisin edasi, keskmine langes 3:50-le. Esimene joogipunk, tundsin rõõmu, sest sooja ilmaga oli korralik janu tekkinud, krahmasin spordijoogi...kolmveerand lendas maha, sain vaid pool lonksu. Nö. suu märjaks. No jah siis, lasin edasi. Janu tuli päris kiirest tagasi, teise joogipunkti peale mõtlesin juba 7-l km-l. Tempo langes veelgi. Mõtlesin, et midagi on nihu. Absoluutselt igal tõusul, möödun inimestest, ja langusel joostakse minust mööda....ja mitte natuke, aga...nagu postist. Igal langusel! Mõtlesin siis mingi hetk, et fine...annan ka järgmisel laskumisel jalgadele valu...ei midagi. Ikka sama lugu. Ehk see kõlab nats rumalalt....aga ma ei oska mäest alla joosta! Vähe sellest et kaotan tempos, kaotan ka energiat. Veel ei ole lugenud, aga mingi kala mul selle allajooksmisega on. Praegu olen nõutu, otseselt selliseid jookse sellel suvel enam ei ole ka, nii et võin seda küsimust oma peas pisut heietada. Ainult et kahju on...kardan et languste nahka mu jooks läkski. Viimased kolm km-t tõstsin tempo tagas 3:55 peale, viimane km 3:45. Lõpuaeg 1:06, mis andis kokkuvõttes 44 koha. Kahe kuu trenni kohta, polegi ju teab mis hull tulemus. Muidugi ise tahtsin tunni juurde joosta. Vähemalt järgmisel aastal on korralik stardinumber ning loodetavasti paremad teadmised mäest allajooksul.