Eilse jooksu juurde. Esimesed 2km, kõik tundus suhteliselt korras olevat. 4, 5km hakkas pihta - sõber ahilleus + üldine valu põhimõtteliselt igal pool jalalabades. Alates viiendast kilomeetrist hakkas jälle pihta see proovimine ja sätitamine jne., et see jube valu ära kaoks. seitsmendal kilomeetril olin veendun, et thats it! - koju minek!

Kuna ma ei ole üldse allaandja tüüp, siis nii raske on endale öelda, et teed vähem kui kava ette näeb. Vastik luuseri tunne tekib!

Olen oma probleemi tõttu palju lugenud ja uurinud, põhivastuseks on igal pool olnud "run barefoot"! 

Kell oli ~21.00, õues 4C. Mõtlesin, et enam hullemaks ei saa ju anyway minna. Jäin seisma, võtsin jooksusussid ning sokid jalast. Tegin oma esimesed sammud, tundsin kuidas külm muda varvaste vahelt läbi jooksis. Ei oleks uskunud, et midagi sellist võib õigel hetkel nii kuramuse mõnus olla!

Tegin oma esimese jooksusammu, teise, kolmanda! Teate mis tunne mul oli?! Ehk olete näinud lõiku "Run Forrest run!" filmist Forrest Gump? Hullumaja, ma jooksin ja ei tundnud valu! Mitte mingit valu! Naeratus tuli iseenesest näole!