Kui treener sügisel esimest korda sisehooajast juttu tegi, tõmbas mul seest omajagu õõnsaks. Pistsin ebamugavad mõtted ruttu „kui aeg käes, siis vaatame“ sahtlisse ning püüdsin pigem kerge maratoni järgse madalseisuga hakkama saada.

Jaanuari teisel nädalal tegin elu esimese trenni hallis. Uskumatu, et jooksmisega alustasin 2011 aasta sügisel ja alles 2017 jõudsin omadega tartaanile. Olen alati arvanud, et monotoonne tiirutamine siseruumides on minusugusele (loe. kergelt looduslapsele) tõeliseks katsumuseks. Endalegi üllatuseks, avanes selle võõra ukse tagant, hoopis täiesti uus ja huvitav maailm.

Mul on sõpru, kes on keskmaad jooksnud ja sellest alati suure entusiasmiga rääkinud. Ütlen ausalt, et siiani pigem noogutasin viisakusest kaasa. Lahe, kuidas kõik need aastate tagused jutud nüüd täiesti uue tähenduse said.

Esimestes saalitrennides jooksin kilomeetriseid lõike vaevaliselt 3.20-ga. Pikemad lõigud tulid veel palju palju raskemalt (3.35-3.45 min/km). Kõik räägivad, et sees jooksed kiiremini. No kuramus!?


Nüüdseks olen veidi targem. Kiirus lihtsalt tahabki harjutamist. Kogu keha, peab õppima veidike teistmoodi töötama. Kõik taandub isegi nii labasele tasemele, et su jalad lihtsalt ei oska/suuda piisavalt kiire sammutiheduse ja vajaliku sammupikkusega hakkama saada. Ka süda peab uue intensiivsuse tasemega harjuma.

Võid joosta kasvõi 1000km kuus 4.00 tempoga, aga ikkagi ei ole sa võimeline 3.10 min/km kiirust üle 2km hoidma.

Viimases Jooksja numbris kirjutab Harry Lemberg, et enamik maailma klassi maratonijooksjaid tulistavad ka keskmaadistantse väga edukalt. Näiteks 1500m – 4.00-4.10.
Seepärast on ka keskmaajooksjate maratonidebüüdid reeglina väga edukad. Kiiruslikud võimed on välja arendatud, lisatakse maht ja voila.



Minu rada kiiruse juurde on küll täiesti valepidi kulgenud, aga kunagi ei ole liiga hilja. Püüdsin oma nägu vähemalt kord nädalas saalis ühistreeningutel näidata. Muul ajal jooksin väljas rahulikke otsi. Paar korda käisin laupäeviti ka liivamäel ja pühapäeva hommikud sisustasin pika otsaga. Iga saalitrenniga tundsin end järjest paremini. Kiirused hakkasid tasapisi kasvama.

Võistluse mõttes sain jala valgeks klubide karikavõistlustel 29.01.17. See oli üks korralik suremine. Totaalne segadus, milles tundsin end täieliku võhikuna. Elu esimene 3000m – 9.37.

11.02.17 õnnestus sama distantsi uuesti proovida Tartus Eesti U23 ja U20 vanuseklasside talvistel meistrivõistlustel. 2km suutsin tugevamatest kinni hoida, viimane km oli jube kangutamine. Tulemuseks 9.17

Möödunud nädalavahetusel 18-19.02 Eesti Meistrivõistlustel jooksin esimesel päeval elu esimene 1500m ning teisel päeval 3000m.

1500m oli jällegi uus kogemus. Kokutasin hirmust ja kogenematusest 6 ringi ja alles viimasel ringile minnes julgesin veidi juurde vajutada. Tulemus - 4.21.

Kolmas katse 3000m-s oli juba asjalikum. Kontrollitud jooks algusest lõpuni. Sõber ebakindlus oli tegelikult ikka koguaeg õla peal. Lõpuspurdiga jäin jälle veidi hiljaks. Väike isikliku parandus – 9,14.

Nagu Urmas hiljem ütles, õpipoisi kohta päris okei. Tegelikult õigemast õigem. Täpselt samamoodi nagu maratoni distantsil, on ka keskmaajooksus kogemusel väga suur tähtsus.

Tartaan on rohkem kui sõbraks saanud! Motivatsioon ei ole veel kunagi nii kõrgel olnud. Ei jõua ära oodata, et saaks jälle naelikud jalga panna.


PS! Hiiglama suured tänud Treeningpartneri perele. Käsi südamel, liitumine Treeningpartneri klubiga oli õigemast õigem otsus. Mõtestatud treening, toetus, ühtehoidmine, kaasaelamine, võrdsus – pole lihtsalt sõnu.

Palju palju toredaid inimesi ja positiivseid emotsioone. Tänud Urmas, et asja tõsiselt ja südamega võtad.

Möödunud nädala neljapäeva varahommikul käisime väikestega Ravi tänaval arsti juures. Ei midagi erilist, regulaarne kontroll. Arsti kabineti ukse taga oodates, vaatasin muuseas vastasmaja üksikuid tuledes aknaid. Mõtlesin endamisi, et ilmselt just praegu tunneb keegi end seal kauge akna taga tōeliselt üksi, haige ja ōnnetuna.

Eriti koledate asjadeni ei lase ma oma mōtetel kunagi jōuda. Hajutan teadlikult tähelepanu ning keskendun kiiresti millegi muule. Usk mõtete jõusse on mul päris tugev.


Kõlab veidikene uskumatult, aga juba paari päeva pärast olin ise selles sama vastasmaja akende taga.

Neljapäeva ōhtul tekkis mul kōhu paremasse poolde tuttav valu. See ebameeldiv tunne on mind mitme aasta jooksul teatud intervalliga korduvalt kummitanud. Kolme nelja päeva jooksul valu aina kasvab ning seejärel taandub.

Laupäeva hommikul käisin veel õues aiamaja ehitamas. Lootsin, et äkki liigutamine teeb enesetunde paremaks. Pealelõunal otsustasin ikkagi igaks juhuks erakorralisel vastuvōtul ära käia. Vōeti verd ja uuriti ultraheliga ning juba kell kaheksa olin operatsioonilaual. "Kas teie pulss ongi nii madal? Teete sporti?" küsis arst. Ütlesin et jah, tegelen jooksmisega.

Järgmisel hetkel tühjendas üks ōdedest pool süstlatäit läbipaistvat vedelikku mu kanüüli. Kuulsin kuidas südamelöögi sagedust matkiv aparaat koheselt kaks korda kiiremini piiksuma hakkas. Pilt kiskus koheselt häguseks ning ning hoolimata suurest võitlusest, rohkemat ma ei mäleta.

Kell 11 ōhtul tegin silmad lahti ning tundsin end päris hästi. Uuesti ärkasin hommikul kuue ajal ning haiglast kirjutati mind välja juba hommikul 11 ajal.

Olen nüüd ehk kümmekond grammi kergem. Nimelt jäin ilma pimesoolest. Arvatavasti on see mind aastaid aeg-ajalt kiusanud. Arsti sōnul oli seekord asi päris tōsine ning hea, et ma tulekut edasi ei lükanud.
Praegu on veel tōsine tegu, et ringi liikuda. Pikali ja püsti saamine on peaaegu vōimatu.
Paberite järgi peaksin kuu aega füüsilisest koormusest hoiduma, aga teades mind... ;)

Ära lõigatud grammid tulevad uuel hooajal kindlasti kasuks. Positive thinking! :)

Hooaja lõppedes soovitatakse veidikeseks aeg maha võtta. Kuigi mu keha ja jalgadega oli/on kõik vinks vonks, siis peale SEB Maratoni tundsin end hoopis emotsionaalselt kurnatult.
Mida lähemale suur võistlus jõudis, seda enam sõin/jõin/magasin/treenisin täpselt nii, et tähtsal päeval hästi läheks. Kogu see joont mööda käimine kurnab!


Võistlemist saab veidikene võrrelda näiteks söömisega. Väikeseid söögikordi või näksimisi võid teha tihedalt (1-10km). Korralikum söömaaeg nõuab veidikene pikemat pausi (21km). Väga korralik mitmekäiguline söögikord, võib sind isuta jätta pooleks/terveks päevaks.

Täpselt nii ma end peale SEBi tundsingi - mõneks ajaks rahu ja vaikust, ei mingeid võistlusplaane, eesmärke ja üleliigset punnitamist.

Olengi nüüd mõnda aega lihtsalt mõnusalt teinud. Ainult klubi ühistrennidega on veidike teine lugu. Seal on rahulikust jooksust asi kaugel. Ikka korralikud pikad lõigu.

Kuigi Urmas toonitab koguaeg, et teeme rahulikult ja kogume kilomeetreid, siis minu jaoks on tegu kohati ikka päris karmi trenniga. Näiteks 2x7,5 km (3,30) või 2x10km (3,40) või 18km (3,45) tempo.

Ei ei ei, ma ei hädalda. Minu jaoks midagi uut, sest ma poel kunagi varem nii tugevaid trenne teinud. Tasapisi olen punases "tiksumist" isegi ootama/nautima hakanud. Usun et see on ainult hea märk. Ootan huviga, kui karmiks veel uue hooaja lähenedes treeningud lähevad.

Eile oli üks väga eriline ja uute kogemuste rohke päev. Juba veidikene enne kümmet hommikul osalesin elu esimesel korralikul saalitreeningul.

Veidike ootamatult saabunud sügis sundis eilsesse rahulikku trenni kaamera kaasa võtma. Mitte midagi erilist, aga postitamata ka ei jäta!

Äkki ajab kellelegi vähemalt jooksmise isu peale. :)

•  ~6/7000kcal toitu eelmisel päeval, 95% süsivesikud (kg riisi, ananass, banaan, suhkur)
• hommikusöögiks 1 moosisai + kohv
• üks raua tablett hilisõhtul = 100% WC hommikul ;)
• rajale saadetud kolm hästi märgistatud geeliga joogipudelit– 15km, 25km, 35km
• joomine igas punktis toitlustuspunktis. Kolmes punktis geel+vesi, mujal spordijook
• esimesed 21k absoluutses mugavustsoonis, normaalse hingamisega
• nii kui päike pilve tagant nägu näitas, tempo veidikene madalamaks (mis siis, et enesetunne oli hea)
• FOOKUS/TÄHELEPANU endal  (sellest tuleb varsti veel terve eraldi postitus)
• soojendus alla 1km ja vahetult enne starti
• treener raja ääres
• tuttavad jooksjad rajal
• kaasaelajad raja ääres

Viimased viis kilomeetrit tulid ikkagi päris raskelt. Vähemalt ei tekkinud kordagi kerget jõuetuse paanikat või kõndimise mõtteid. Tulin meelekindlalt samm sammu haaval ilusti lõpuni.

Ütlen ausalt, et seda oli tegelikult nii väga vaja. Olen enam-vähem ühe koha peal kokutanud mitu head aastat. Nüüd vaatan ikka kordades suurema isu ja huviga tulevikku.

Hell yeah!

Tegin jooksmisega algust 2011 lõpp / 2012 algus. Peaaegu viis aastat olen suuresti oma oma nõu ja jõuga püüdnud ronida üha kõrgemale ja kõrgemale. Kuigi olen käesoleval aastal peaaegu kõikidel distantsidel isiklikud rekordid jooksnud, pean siiski ausalt ütlema, et oleksin veidikene rohkem oodanud.



Mõne jooksuklubiga liitumise mõtet olen peas veeretanud paar aastat. Ma ei teagi täpselt, miks osa minust sellele sammule vastu on seisnud. Ilmselt tekitab see  minus mingit allaandmise tunnet. Kui ikka oled üksipäini millegi kallal pikalt pusinud, siis on jube halb lõpuks kõva häälega abi paluda. Ikka ise ja kui ise hakkama ei saa, siis enne viskan nurka kui abi küsin.

Lisaks on igasugused rühmad ja klubid kõrvalt vaadates alati sellise liiga lihvitud/konveier/sisutu mulje jätnud. Tulemus maksab! Nagu  „Karate Kid“ filmis J , kus peaosaline õppis karated juurest ladvani, samal ajal kui jõukas shiny bling klubi oli orienteeritud ainult tulemusele.

Sisu on oluline ja loodan, et klubi annab seda pigem juurde, kui võtab ära. Kuuluvustunne, kamba vaim, hea sõna, hüva nõu, sarnaselt mõtlevad inimesed. Tundub, et kaotada ei ole midagi ja  võita on palju! Palju jubedam oleks tulevikus tagasi mõelda “mis siis kui oleksin...?!“ 


Niih, et ma ei peaks edaspidi finišiprotokollides esimese klubita jooksjana kirjas olema, käisin eelmisel nädalal Urmasega rääkimas. Täna panin avaldusele allkirja ja idee järgi peaksin nüüdseks juba Treeningpartneri liige olema.
Möödunud laupäeva hommikul tegin ka juba Lillepi pargis esimese ühistreeningu kaasa - 7,50km ja 5km 3.35-ga. Mere ääres jooksime tugeva tuule tõttu nagu vastu seina ning ülejäänud ringi suuresti taastusime. Ütlen ausalt, et ilma Martita rajal ja Urmaseta raja ääres, oleksin üksi suutnud vaid mõned km tugevalt punnitada . Uhkus sundis korralikult kaasa tegema! Sain lõpuks üle pika aja ka trennis mugavustsoonist välja! Täpselt see mida vaja!


Praegu hingan juba ainult SEB Maratoni rütmis ning ei piina end üleliigse tiluliluga. Jubedalt kratsib kuklas!

Ma ei ole väga pikka aega ühestki võistlusest pikemat kokkuvõtet kirjutanud. Ütlen otse ja ausalt välja, ma ei suuda lugeda neid venivad sissekandeid „ärkasin vara/sõin putru/vaatasin, et ilm on enam-vähem/“ jne.  Seega ei taha ma ka teisi kurnata selliste postitustega.


Rakvere jooksust kohta tahan siiski võimalikult lühidalt paar lauset kirja panna.

Kuigi ma ei loe kunagi oma vanu blogipostitusi, siis selle peaksin ilmselt kuidagi tulevikuks ära märkima. Ma julgen arvata, et see oli minu jaoks üks väga oluline jooks.

Mis siis selle pingutuse teistest erinevaks ja tähtsamaks tegi?

Esimese ringi lõppu jõudes olin peas endaga juba kõik jutud ära rääkinud. Raske, vastik, pikk maa veel minna, ei suuda tempot hoida, lihtsam oleks kõrvale astuda – nagu ikka mul kombeks on. Vägisi ja tõsiselt vastu tahtmist liikusin finišikoridori pöördest mööda teisele ringile.

Paari rasket kilomeetrit hiljem, nägin kaugel pika sirge lõpus ühe tuttava jooksja selga. Korraga meenusid mulle ühe hea sõbra sõnad „kui võistlustel enda ees teist jooksjat silman, pean nui neljaks ta kätte saama.“ Ma ei tea kuidas täpselt ja kuhu need negatiivsed mõtted hetkega pudenesid, aga minu peas nad enam kaasa ei loksunud.

Üheksa kilomeetrit enne lõppu panin ajama, nagu tavaliselt heal päeval viimasel kilomeetril. Lihtsalt jooksin nii kuidas jaksasin, ilma tagasi hoidmata. Kolme kilomeetriga oli tuttav jooksja käes.


Jõudsin juba mõelda, et nüüd saan veidike rahulikumalt võtta. Kuid siis meenus mulle 2012 meeste Olümpia maratoni lõpp, kus Stephen Kiprotich Kipsang’le ja Kirui’le taas järele jõudis ning selle asemel, et nende temposse unistama jääda, koheselt kiirendas ja keenialased selja taha maha jättis.
Kommentaator ütlesid sellel hetkel kõva häälega „Catch and go, thats right, thats how you do it!“

See kommentaar kõrvus, jooksingi  kätte saadud konkurendist koheselt mööda.

Mäletan, et kerge ei olnud ning viimased neli kilomeetrit sisaldasid veel omajagu ronimist. Mingit moodi jooksin ma aga palju kiiremini ja kergema vaevaga kui esimesel ringil.

Nii lidusingi kummalises mõtete tühjuses, samas ümbritsetud  sadadest inimestest, finiši poole.

1.15.15 isiklik rekord. Ei olnud küll päris see mille järele tulin, aga siiski esimese ringi soigumise ja häda pealt...super!


Taavi Tambur kirjutas 24.04 oma viimasest maratonist facebooki lehel:
"Rajal sisendasin mitu korda "see on minu jooks". Eriti aitas see siis kui nägin ees kiiremaid või keegi möödus minust. Teine lemmik fraas oli "vasak/parem ... on korras". Näiteks kui mul paremalt poolt pistis, siis mõtlesin, et vasakul pool on hästi. Nii säilitasin tempot mitmel kilomeetril."

NII PALJU ON PEAS KINNI!

Kui ma saaksin rääkida loomadega, keda loomatööstuse poolt ära kasutatakse, paluksin ma neilt eeskätt vabandust.

Ma ütlesin neile, et ma soovin, et asjad oleksid teistmoodi ja et ma teen kõik omalt poolt, et seda õudust takistada ja mitte kuidagi soodustada.


Kui aus olla, siis tegelikult ei olegi midagi muud julgustavat ja head öelda. Tuleb lihtsalt loota, et see kõik lõppeb peatselt. Loota, et inimesed avavad oma silmad ja mõistavad, millist kahju nad tekitavad ning valivad ise teise tee.

Piim, liha ja muna tuleb päris loomadelt, need tooted ei tule toidupoe lettidelt. Need loomad tahavad elada. Tahavad olla vabad kannatustest, piinadest ja hirmust.

Enamik neist ei tea mis on armastust, hoolimine, kaastunnet, lähedust. Nad on lihtsalt osa julmast tööstusest, millesse nad tahtmatult sünnivad, milles nad tahtmatult kannatavad ning milles surevad.

Kuidas on võimalik, et me kohtleme ja kasutame ära elavat, hingavat, tundvat olendit nagu puutükki? See ei ole okei.

Loomadest räägitakse alati kui ülimalt tundlikest olenditest. Erinevad loomad kuulevad, näevad, tajuvad ümbritsevat kordades paremini kui inimesed. Kui jutt jõuab toidu tasandile, on loom loll, tundetud ja lihatooteks sündinud.

Sa võid mõelda, et on olemas inimlik tapmisviis. Kas ükski tapmisviis saab olla inimlik?

Kui sa tarbid loomseid toiduained, toetad tahtmatult selle tööstuse toimist. Iga tasutud euro on kui hääletussedel, millega jagad toetust.



See on suur asi, kui sa lugemisega siiani välja jõudsid. Tunnistan ausalt, ma ei hiilga täpsuse, põhjalikkuse, mitmekülgsusega oma toitumisharjumuste osas.

Mingit moodi olen ma juba pea kolm aastat liha vabalt ning ligi aastat igasuguse loomse toidu vabalt elanud. Üllatus üllatus, elus ja terve! Mitte lihtsalt elus ja terve, vaid arvatavasti oma elu parimas vormis. Ma tunnen end suurepäraselt!

Ma ei kanna seda särki moe pärast. See ei ole mööduv trend. Ma lihtsalt tunnen ja tean, et see on õige asi. Aktiivse harrastussportlasena peaksin olema päris heaks eeskujuks, et saab väga ilusti hakkama ilma loomse toiduta.

Mõtle korraks pakendist kaugemale. Leia endas empaatiavõime. Muuda oma elu, paranda tervist, tunne end suurepäraselt!