Indrek Ilumäe

https://www.youtube.com/watch?v=4iuyZTWW2MI

Laupäeva õhtul linna poole sõites, mul otsest video tegemise plaani ei olnudki. Tahtsin lihtsalt veidikene katsetada. Lõpuks otsustasin saadud materjalist siiski midagi kokku klposida.

https://www.youtube.com/watch?v=CTHbnscc3pg

Möödunud nädala neljapäeva varahommikul käisime väikestega Ravi tänaval arsti juures. Ei midagi erilist, regulaarne kontroll. Arsti kabineti ukse taga oodates, vaatasin muuseas vastasmaja üksikuid tuledes aknaid. Mõtlesin endamisi, et ilmselt just praegu tunneb keegi end seal kauge akna taga tōeliselt üksi, haige ja ōnnetuna.

Eriti koledate asjadeni ei lase ma oma mōtetel kunagi jōuda. Hajutan teadlikult tähelepanu ning keskendun kiiresti millegi muule. Usk mõtete jõusse on mul päris tugev.

Kõlab veidikene uskumatult, aga juba paari päeva pärast olin ise selles sama vastasmaja akende taga.

Neljapäeva ōhtul tekkis mul kōhu paremasse poolde tuttav valu. See ebameeldiv tunne on mind mitme aasta jooksul teatud intervalliga korduvalt kummitanud. Kolme nelja päeva jooksul valu aina kasvab ning seejärel taandub.

Laupäeva hommikul käisin veel õues aiamaja ehitamas. Lootsin, et äkki liigutamine teeb enesetunde paremaks. Pealelõunal otsustasin ikkagi igaks juhuks erakorralisel vastuvōtul ära käia. Vōeti verd ja uuriti ultraheliga ning juba kell kaheksa olin operatsioonilaual. "Kas teie pulss ongi nii madal? Teete sporti?" küsis arst. Ütlesin et jah, tegelen jooksmisega.

Järgmisel hetkel tühjendas üks ōdedest pool süstlatäit läbipaistvat vedelikku mu kanüüli. Kuulsin kuidas südamelöögi sagedust matkiv aparaat koheselt kaks korda kiiremini piiksuma hakkas. Pilt kiskus koheselt häguseks ning ning hoolimata suurest võitlusest, rohkemat ma ei mäleta.

Kell 11 ōhtul tegin silmad lahti ning tundsin end päris hästi. Uuesti ärkasin hommikul kuue ajal ning haiglast kirjutati mind välja juba hommikul 11 ajal.

Olen nüüd ehk kümmekond grammi kergem. Nimelt jäin ilma pimesoolest. Arvatavasti on see mind aastaid aeg-ajalt kiusanud. Arsti sōnul oli seekord asi päris tōsine ning hea, et ma tulekut edasi ei lükanud.
Praegu on veel tōsine tegu, et ringi liikuda. Pikali ja püsti saamine on peaaegu vōimatu.
Paberite järgi peaksin kuu aega füüsilisest koormusest hoiduma, aga teades mind... ;)

Ära lõigatud grammid tulevad uuel hooajal kindlasti kasuks. Positive thinking! :)

Olen nüüd nii mõnegi trenni saalis tartaani peal teinud. Enamasti suhteliselt kiired lõigud. Igat trenni alustan Sauconi A6-ga, lõikude ajaks pistan jalga olematu kaaluga New Balance RC 5000 ja lõppu olen mõned rahulikud tiirud paljajalu teinud. Just need viimased lõdvestusringid on alati nii mõnusalt kerged ja vabastavad tundunud.

Mõnda aega olen mõelnud, et äkki suudan paljajalu isegi kiiremini ja väiksema pingutusega joosta, kui nende spets kergete ja ekstra haarduvusega tracki sussidega.

Täna jooksin Lasnamäe kergejõustikuhallis jällegi paar kilti sauconitega soojaks, new balance-ga 6x150 kiirendused ning veel 2x4000m ~ 3.28 min/km keskmist.

Kuna Urmas on omadega Valencia maratonil, otsustasin viimased 2x2000m paljajalu joosta. Ma ei tea, kas põhiringil on üldse lubatud paljaste jalgadega tiirutada. Anyway, panin minema puhtalt enesetundele keskendudes ja tempot vaatasin vaid iga kilomeetri lõpus. Ülla ülla 3.20/3.26 ja 3.23/3.20 min/km.

Mõni võib nüüd öelda, et loogiline, enne jooksid 2x4000m ja paljajalu ainult 2x2000m.

Samas kui sul on juba 8km tempot all, siis tahes tahtmata need kahe kilomeetrised on ikkagi rasked.

Kummalin, et tossudeta lõigud möödusid palju väiksema pingutusega ning isegi veidi madalama pulsiga. Koguaeg oli selline tunne, et üks/kaks korralikku käiku on veel lisaks.

Joosta 3.20 tempoga paljajalu tundub barefoot võhikule päris koleda ettevõtmisena. Minu jalad olid/on aga igati vinks vonks korras ja valutud. Natuke tõmbas hõõrdumise tõttu tallaalused hellaks, aga põrutuse mõttes null probleemi.

Loomulikult ei soovita ma nüüd igal ühel saali minnes tosse nurka visata, aga mõned prooviringid võiks ju huvi pärast teha. Ma luban, et te ei saa endale paari ringiga liiga teha. Ainukese litaka saava ilmselt harjumist vajavad sääred. Nende olukorrale tasub jooksvalt ekstra tähelepanu pöörata.

Ainukene loogiline seletus mõnusale minekule on minu küllaltki laiad jalalabad.

Pänta, mis pänta. Enamik tosse ja ka kingi on tehtud nö. kreeka jala stiilis, ehk suhteliselt kitsa liistuga. Äkki saan paljajalu korralikult terve jalalaba tuge ja tõuget kasutada. Et siis pöid ei pea igal sammul end kitsa talla peale mingit moodi ära mahutama.

Peaks uurima, kas turul on mõnda laia liistuga naeliku paari, veidi kummaline oleks talvel 3000 võistlustel hoopis paljaste jalgadega joosta. :)

Hooaja lõppedes soovitatakse veidikeseks aeg maha võtta. Kuigi mu keha ja jalgadega oli/on kõik vinks vonks, siis peale SEB Maratoni tundsin end hoopis emotsionaalselt kurnatult.

Mida lähemale suur võistlus jõudis, seda enam sõin/jõin/magasin/treenisin täpselt nii, et tähtsal päeval hästi läheks. Kogu see joont mööda käimine kurnab!

Võistlemist saab veidikene võrrelda näiteks söömisega. Väikeseid söögikordi või näksimisi võid teha tihedalt (1-10km). Korralikum söömaaeg nõuab veidikene pikemat pausi (21km). Väga korralik mitmekäiguline söögikord, võib sind isuta jätta pooleks/terveks päevaks.

Täpselt nii ma end peale SEBi tundsingi - mõneks ajaks rahu ja vaikust, ei mingeid võistlusplaane, eesmärke ja üleliigset punnitamist.

Olengi nüüd mõnda aega lihtsalt mõnusalt teinud. Ainult klubi ühistrennidega on veidike teine lugu. Seal on rahulikust jooksust asi kaugel. Ikka korralikud pikad lõigu.

Kuigi Urmas toonitab koguaeg, et teeme rahulikult ja kogume kilomeetreid, siis minu jaoks on tegu kohati ikka päris karmi trenniga. Näiteks 2x7,5 km (3,30) või 2x10km (3,40) või 18km (3,45) tempo.

Ei ei ei, ma ei hädalda. Minu jaoks midagi uut, sest ma poel kunagi varem nii tugevaid trenne teinud. Tasapisi olen punases "tiksumist" isegi ootama/nautima hakanud. Usun et see on ainult hea märk. Ootan huviga, kui karmiks veel uue hooaja lähenedes treeningud lähevad.

Lume maha tulekuga on jooksmisega natuke raskemaks läinud. Näiteks teisipäeval oli kavas 12x30' ; 6x60' ; 2x120'. Imelik, aga 30 sekised jupid jooksin täpselt sama tempoga kui 60 ja 120 sekised. Kuskilt seal 3.30 min/km tuleb sein ette. Rapsi palju tahad, ainukene mis kiiremini toimetab, on su süda. Eile proovisin veel Lillepi rajal 2,5 kilomeetriseid ringe. 3.30 min/km lagi ja see ka ikka tohutu rapsimisega. Kiiremate otsade tegemiseks, tuleb sammud paratamatult kergejõustikuhalli poole seada.

Positiivne on see, et motivatsiooni on ikka kuhjaga. Püüan terve püsida ja võimalikult korralikult trennidega hakkama saada. Idee järgi peaks siis kevadel juba tugev jalgealune olemas olema.

Hoidke jalgu ja tervist ning pehmeid käblasid (kui peaks juhtuma).

Eile oli üks väga eriline ja uute kogemuste rohke päev. Juba veidikene enne kümmet hommikul osalesin elu esimesel korralikul saalitreeningul.

Kergejōustikuhall ei ole mind varasematel aastatel ka kōige suuremate tuulte ja miinuskraadidega endale külla suutnud meelitada. Ilmselt olen ma kergelt nö. lillelaps, kelle jaoks on jooksmine midagi palju enamat, kui tuim kilomeetrite nühkimine. Suur osa on treeningutel loodusel, värskel ōhul jms.

Trenn oli raske. Lühikesed kiired lōigud punases vōi punase lähedal. Mitte just minu lemmikud. 5x150m, 5x600m, 2x1500m ja magustoiduks veel üllatuslik 1x5000m. Soojenduseks ja lōikude vahel ligi 10km rahulikku jooksu. Kokku kolme tunni jagu trenni ning tugevalt üle 20km tartaani vahtimist.

Täiesti uudne kogemus. Kui ma tavaliselt taastun 24 tunniga ilusti ära, siis täna hommikune pikk ots (27km), möödus piimhapet täis valusate jalgadega.

Peale saalitrenni haarasin poest kiiruga kümmekond banaani ning 2kg viinamarju, mis ma teel koju nahka pistsin. Riiete vahetus ja tagasi linna, Kultuurikatlasse. Seal toimus suur taimetoidumess, kus minul ja veel paaril inimesel oli vōimalus rääkida teemal "Taimetoi ja aktiivne eluviis."

Juba kooli ajal tundsin ma igasuguse esinemise ees korraliku hirmu. Ma ei tea, kas ma olen vanemaks saanud vōi antud teema on mulle lihtsalt väga südamelähedane ja tuttav, aga eilne jutustamine läks hästi. Sarnase kogemuse puudumine, paistis kindlasti välja, aga arvan et sain oma osaga enam-vähem hakkama.

50+ pealine open minded kuulajaskond tegid vestlusringi tōeliselt nauditavaks. Huvilised olid kohati ise justkui sōnavōtja rollis, rääkides julgelt kaasa oma kogemustest. Seega oli ka endal väga huvitav.

Siin kohal on paslik mainida, et mitme taimetoiduga seotud aasta jooksul kohtusin esmakordselt teiste samamoodi mōtlejatega ning tavapärase "but, but, but where do you get your protein" teema asemel oli arutelu hoopis teisel levelil. Ei arutatud kas taimetoit on okei ja vōimalik, vaid hoopis kui hea, oluline ja elumuutev see hoopis on.

Super kogemus, lahedad inimesed ja korralik hunnik motivatsiooni, millele tagasi mōtlemine teeb veel pikalt seest soojaks.

Muide taimetoidu messi külastas ühe päeva jooksul üle 4000 inimese. Uhke!

Veidike ootamatult saabunud sügis sundis eilsesse rahulikku trenni kaamera kaasa võtma. Mitte midagi erilist, aga postitamata ka ei jäta!

Äkki ajab kellelegi vähemalt jooksmise isu peale. :)

https://www.youtube.com/watch?v=8wziFpMew-0

Vot see oli alles korralik võistlus. Ma ei pea siin kohal silmas maratoni läbimise aega või pooleldi vedamisega saavutatud head kohta.

Hoopis esimest korda tundsin, et olen omadega nüüd nii kaugel, et tean päris täpselt, mis minu puhul toimib ja mis mitte. Seda alates eelnevate päevade ettevalmistusest kuni finišijooneni välja.

Asjad ja tegevused, mis "toidavad":

~6/7000kcal toitu eelmisel päeval, 95% süsivesikud (kg riisi, ananass, banaan, suhkur)
hommikusöögiks 1 moosisai + kohv
üks raua tablett hilisõhtul = 100% WC hommikul ;)
rajale saadetud kolm hästi märgistatud geeliga joogipudelit– 15km, 25km, 35km
joomine igas punktis toitlustuspunktis. Kolmes punktis geel+vesi, mujal spordijook
esimesed 21k absoluutses mugavustsoonis, normaalse hingamisega
nii kui päike pilve tagant nägu näitas, tempo veidikene madalamaks (mis siis, et enesetunne oli hea)
FOOKUS/TÄHELEPANU endal (sellest tuleb varsti veel terve eraldi postitus)
soojendus alla 1km ja vahetult enne starti
treener raja ääres
tuttavad jooksjad rajal
kaasaelajad raja ääres

Viimased viis kilomeetrit tulid ikkagi päris raskelt. Vähemalt ei tekkinud kordagi kerget jõuetuse paanikat või kõndimise mõtteid. Tulin meelekindlalt samm sammu haaval ilusti lõpuni.

Energiat oli küllaga, lihtsalt jalad muutusid iga sammuga üha kangemaks ja kangemaks. Tuleb neid 2.30-2.45h otsi hakata tihedamini tegema. Hellitatud koivad lihtsalt ei tea, mida nii pikk töö tegemine tähendab.

Üldarvestuses kaheksas koht ja EMV arvestuses viies. Kõlab liiga hästi, et tõsi olla.

Ütlen ausalt, et seda oli tegelikult nii väga vaja. Olen enam-vähem ühe koha peal kokutanud mitu head aastat. Nüüd vaatan ikka kordades suurema isu ja huviga tulevikku.

Hell yeah!

Tegin jooksmisega algust 2011 lõpp / 2012 algus. Peaaegu viis aastat olen suuresti oma oma nõu ja jõuga püüdnud ronida üha kõrgemale ja kõrgemale. Kuigi olen käesoleval aastal peaaegu kõikidel distantsidel isiklikud rekordid jooksnud, pean siiski ausalt ütlema, et oleksin veidikene rohkem oodanud.

(2011 SEB Maraton - aeg 4,16)

Meil kõigil on oma eesmärgid ja unistused. Ka mina unistan ja tean väga selgelt, millised jooksutulemused minu nime taga protokollides seisma peaksid. Kui esimestel aastatel arenesin mühinal, siis viimastel aastatel olen kuidagi toppama jäänud. Loomulikult mida kiiremaks saad seda väiksemad on arenguhüpped, aga hüpetest on minu puhul viimasel ajal üldse tobe rääkida. Kopitan enam-vähem ühes ja samas augus.

(2016 Rapla Selveri suurjooks)

Mõne jooksuklubiga liitumise mõtet olen peas veeretanud paar aastat. Ma ei teagi täpselt, miks osa minust sellele sammule vastu on seisnud. Ilmselt tekitab see minus mingit allaandmise tunnet. Kui ikka oled üksipäini millegi kallal pikalt pusinud, siis on jube halb lõpuks kõva häälega abi paluda. Ikka ise ja kui ise hakkama ei saa, siis enne viskan nurka kui abi küsin.

"The Karate kid" 1984

Lisaks on igasugused rühmad ja klubid kõrvalt vaadates alati sellise liiga lihvitud/konveier/sisutu mulje jätnud. Tulemus maksab! Nagu „Karate Kid“ filmis J , kus peaosaline õppis karated juurest ladvani, samal ajal kui jõukas shiny bling klubi oli orienteeritud ainult tulemusele.

Sisu on oluline ja loodan, et klubi annab seda pigem juurde, kui võtab ära. Kuuluvustunne, kamba vaim, hea sõna, hüva nõu, sarnaselt mõtlevad inimesed. Tundub, et kaotada ei ole midagi ja võita on palju! Palju jubedam oleks tulevikus tagasi mõelda “mis siis kui oleksin...?!“

Niih, et ma ei peaks edaspidi finišiprotokollides esimese klubita jooksjana kirjas olema, käisin eelmisel nädalal Urmasega rääkimas. Täna panin avaldusele allkirja ja idee järgi peaksin nüüdseks juba Treeningpartneri liige olema.

Möödunud laupäeva hommikul tegin ka juba Lillepi pargis esimese ühistreeningu kaasa - 7,50km ja 5km 3.35-ga. Mere ääres jooksime tugeva tuule tõttu nagu vastu seina ning ülejäänud ringi suuresti taastusime. Ütlen ausalt, et ilma Martita rajal ja Urmaseta raja ääres, oleksin üksi suutnud vaid mõned km tugevalt punnitada . Uhkus sundis korralikult kaasa tegema! Sain lõpuks üle pika aja ka trennis mugavustsoonist välja! Täpselt see mida vaja!

(2015, SEB Maraton)

Praegu hingan juba ainult SEB Maratoni rütmis ning ei piina end üleliigse tiluliluga. Jubedalt kratsib kuklas!

Ma ei ole väga pikka aega ühestki võistlusest pikemat kokkuvõtet kirjutanud. Ütlen otse ja ausalt välja, ma ei suuda lugeda neid venivad sissekandeid „ärkasin vara/sõin putru/vaatasin, et ilm on enam-vähem/“ jne. Seega ei taha ma ka teisi kurnata selliste postitustega.

Rakvere jooksust kohta tahan siiski võimalikult lühidalt paar lauset kirja panna.

Kuigi ma ei loe kunagi oma vanu blogipostitusi, siis selle peaksin ilmselt kuidagi tulevikuks ära märkima. Ma julgen arvata, et see oli minu jaoks üks väga oluline jooks.

Mis siis selle pingutuse teistest erinevaks ja tähtsamaks tegi?

Esimese ringi lõppu jõudes olin peas endaga juba kõik jutud ära rääkinud. Raske, vastik, pikk maa veel minna, ei suuda tempot hoida, lihtsam oleks kõrvale astuda – nagu ikka mul kombeks on. Vägisi ja tõsiselt vastu tahtmist liikusin finišikoridori pöördest mööda teisele ringile.

Paari rasket kilomeetrit hiljem, nägin kaugel pika sirge lõpus ühe tuttava jooksja selga. Korraga meenusid mulle ühe hea sõbra sõnad „kui võistlustel enda ees teist jooksjat silman, pean nui neljaks ta kätte saama.“ Ma ei tea kuidas täpselt ja kuhu need negatiivsed mõtted hetkega pudenesid, aga minu peas nad enam kaasa ei loksunud.

Üheksa kilomeetrit enne lõppu panin ajama, nagu tavaliselt heal päeval viimasel kilomeetril. Lihtsalt jooksin nii kuidas jaksasin, ilma tagasi hoidmata. Kolme kilomeetriga oli tuttav jooksja käes.

Jõudsin juba mõelda, et nüüd saan veidike rahulikumalt võtta. Kuid siis meenus mulle 2012 meeste Olümpia maratoni lõpp, kus Stephen Kiprotich Kipsang’le ja Kirui’le taas järele jõudis ning selle asemel, et nende temposse unistama jääda, koheselt kiirendas ja keenialased selja taha maha jättis.
Kommentaator ütlesid sellel hetkel kõva häälega „Catch and go, thats right, thats how you do it!“

See kommentaar kõrvus, jooksingi kätte saadud konkurendist koheselt mööda.

Mäletan, et kerge ei olnud ning viimased neli kilomeetrit sisaldasid veel omajagu ronimist. Mingit moodi jooksin ma aga palju kiiremini ja kergema vaevaga kui esimesel ringil.

Nii lidusingi kummalises mõtete tühjuses, samas ümbritsetud sadadest inimestest, finiši poole.

1.15.15 isiklik rekord. Ei olnud küll päris see mille järele tulin, aga siiski esimese ringi soigumise ja häda pealt...super!

Taavi Tambur kirjutas 24.04 oma viimasest maratonist facebooki lehel:
"Rajal sisendasin mitu korda "see on minu jooks". Eriti aitas see siis kui nägin ees kiiremaid või keegi möödus minust. Teine lemmik fraas oli "vasak/parem ... on korras". Näiteks kui mul paremalt poolt pistis, siis mõtlesin, et vasakul pool on hästi. Nii säilitasin tempot mitmel kilomeetril."

NII PALJU ON PEAS KINNI!

Kui ma saaksin rääkida loomadega, keda loomatööstuse poolt ära kasutatakse, paluksin ma neilt eeskätt vabandust.

Ma ütlesin neile, et ma soovin, et asjad oleksid teistmoodi ja et ma teen kõik omalt poolt, et seda õudust takistada ja mitte kuidagi soodustada.

Kui aus olla, siis tegelikult ei olegi midagi muud julgustavat ja head öelda. Tuleb lihtsalt loota, et see kõik lõppeb peatselt. Loota, et inimesed avavad oma silmad ja mõistavad, millist kahju nad tekitavad ning valivad ise teise tee.

Piim, liha ja muna tuleb päris loomadelt, need tooted ei tule toidupoe lettidelt. Need loomad tahavad elada. Tahavad olla vabad kannatustest, piinadest ja hirmust.

Enamik neist ei tea mis on armastust, hoolimine, kaastunnet, lähedust. Nad on lihtsalt osa julmast tööstusest, millesse nad tahtmatult sünnivad, milles nad tahtmatult kannatavad ning milles surevad.

Kuidas on võimalik, et me kohtleme ja kasutame ära elavat, hingavat, tundvat olendit nagu puutükki? See ei ole okei.

Loomadest räägitakse alati kui ülimalt tundlikest olenditest. Erinevad loomad kuulevad, näevad, tajuvad ümbritsevat kordades paremini kui inimesed. Kui jutt jõuab toidu tasandile, on loom loll, tundetud ja lihatooteks sündinud.

Sa võid mõelda, et on olemas inimlik tapmisviis. Kas ükski tapmisviis saab olla inimlik?

Kui sa tarbid loomseid toiduained, toetad tahtmatult selle tööstuse toimist. Iga tasutud euro on kui hääletussedel, millega jagad toetust.

See on suur asi, kui sa lugemisega siiani välja jõudsid. Tunnistan ausalt, ma ei hiilga täpsuse, põhjalikkuse, mitmekülgsusega oma toitumisharjumuste osas.

Mingit moodi olen ma juba pea kolm aastat liha vabalt ning ligi aastat igasuguse loomse toidu vabalt elanud. Üllatus üllatus, elus ja terve! Mitte lihtsalt elus ja terve, vaid arvatavasti oma elu parimas vormis. Ma tunnen end suurepäraselt!

Ma ei kanna seda särki moe pärast. See ei ole mööduv trend. Ma lihtsalt tunnen ja tean, et see on õige asi. Aktiivse harrastussportlasena peaksin olema päris heaks eeskujuks, et saab väga ilusti hakkama ilma loomse toiduta.

Mõtle korraks pakendist kaugemale. Leia endas empaatiavõime. Muuda oma elu, paranda tervist, tunne end suurepäraselt!

Motivatsioon ja järjepidevus ning selle leidmine ja hoidmine, on minu jaoks üks päris raske teema. Mind on uue ja huvitavaga väga kerge konksu otsa saada, aga nii kui esimesed raskused sisse sōidavad, kipub entusiasm kiiresti ära vajuma nagu kehva vundamendiga maja.

Ühelgi majal, mille esimesed kivid on rutakalt ja läbi mōtlemata üksteise otsa laotud, ei ole pikka eluiga.

Maratoni võistlust on raske hästi joosta, kui pōhi on hooaja eel korralikult ladumata.

Hea äriidee jääb enamasti ilma tugeva plaanita lihtsalt heaks ideeks.

Varakult laste kasvatamises tehtud vigu on tulevikus väga raske või isegi vōimatu parandada.

29 eluaasta jooksul olen ma oma püsimatuse, impulsiivsuse, mugavuse ja muude nōrkade külgedega tasapisi elama ōppinud.

Öeldakse, et probleemi teadvustamine ja tunnistamine on juba pool vōitu. Tegelikult korduvad teatud mõtte-, käitumis- ja tegevusmustrid üha uuesti ja uuesti. Kui sa oskad neid juba eos ette näha, omad justkui mängu salakoode ja see annab sulle paljudes olukordades võimaluse neid vältida.

Jah, ma absoluutselt naudin jooksmist, aga teatud juhtudel vōin ma ka selle meelistegevuse külma kōhuga üle lasta.

Peale rasket nädalat tunneb igaüks, et on puhkuse ja mōnusa olemise välja teeninud. Pikem hommikuuni, aeglane ennelōuna ja nii see päevake vaikselt mööda lähebki.

Mina sätin end nädalavahetustel jooksurajale täiesti teadlikult nii vara kui vähegi vōimalik, sest ma tean, et kui ma kord venima hakkan, siis piiri on sellele väga raske panna.

Tööpäevadel väldin autot nii kuidas oskan. Ka kōige raskema ja lühema öö järel, panen hommikul ennast vihkavalt tossud jalga ning asun linna poole teele.

Vahel teeb ratta olemasolu elu veidikene ilusamaks, aga ka see on minu jaoks pigem kergema tee valimine ehk viilimine.

Kōige suuremaks probleemiks on osutunud ōhtune koju jooksmine. See peaks olema siis nö. kvaliteettreening. Paratamatult loobib psüühiline väsimus tihti kaikaid kodaratesse ning tekitab petliku tunde, et ka keha on kurnatud.

Nii kipun päris tihti ōhtuse tugeva trenni poolkōvalt ära tegema. Keskmine tempo tuleb küll enam-vähem ok, aga mugavustsooni piirid jäävad ületamata. Tulemuseks on lihtsalt üldise väsimuse tekitamine ning vähene kasutegur. Tiksud päevast päeva ühes ja samas tsoonis nagu rattaga postiljon, kes mingi füüsilise eesmärgita kirju laiali veab.

Selle jamaga olen pikalt üritanud tegeleda ning ainukeseks enam-vähem toimivaks lahenduseks olen leidnud enese nö. vette viskamise.

Ükskōik kui närult ma end ka ei tunneks, vähemalt proovin plaanituga algust teha.

Kui ei jōua tervet, tee vähemalt pool, aga tee korralikult.

Siin kohal pean veel ütlema, et palju aitab kaasa ka läbi päeva kestev ettevalmistus korraliku söögi ja vedeliku tarbimise näol. Lohakusega vōid juba keset tööpäeva ōhtusele tugevale harjutamisele kriipsu peale tōmmata.

Blogi pidamine käib mul ka päris ōnnetut rada. On perioodid kui tunnen, et tahan ja oskan ja jōuan. Aga üldiselt otsin ja ootan mingit ideaalset momenti.

Tegelikus on aga see, et alati on midagi tähtsamat teha ja nii see kirjutamine muudkui nihkub päevast päeva edasi.

Sellega on mul ka nüüd üks kuri plaan, mida ma kōva häälega välja ei taha öelda, aga loodetavasti on varsti tulemust näha.

Kokkuvōttes tuleb igas valdkonnas oma nōrkasid külgi selgelt teadvustada ning need väikeste nippidega tugevuseks pöörata. Lōpetada ideaalsete momentide ootamine ning lihtsalt tegutseda.

Olen hakanud just seda viimast lauset endale vahet pidamata korrutada.

See tunne kui oled millegi enda jaoks olulisega hakkama saanud on lihtsalt nii mōnus. Olgu selleks siis plaanitud treening, blogi postitus vōi nii väike asi kui nädalaid koristamata töölaua korda seadmine. Kuklas kratsiva plaani vōi soovi pidev edasilükkamine, on seevastu minu arust üks kohutavamaid asju.

Kell on 1.39 öösel ja ma kirjutasin terve postituse oma telefonis, selle asemel et loota ōigele hetkele homses päevas.

Viimased treeningud

Isiklikud rekordid

Minust

Garmini profiil

Hoian silma peal

Arhiiv