Alates märtsi teisest nädalast jäid meie pereliikmed üksteise järel haigeks. Minu tervis pidas kõige kauem vastu. Võrdlemisi tugevalt treenides murdusin lõpuks alles suurel reedel.

Esimene päev palavik peaaegu 39, teine päev 37 kopikatega ja kolmandal päeval oli juba tagasi jooksurajal.

Möödunud laupäevaseks Haapsalu maanteejooksuks olin enam-vähem terve. Nina tilkus veel tugevalt, aga muud häda ei osanud kurta.

Eelmisel õhtul sõin topelt koguse riisi ning kerisin juba kümne ajal magama. Hommikul kaheksa ajal pakkisin end kokku ja asusin Haapsalu poole teele. Kümne kilomeetrine võistlus oli plaanis eelmise päeval tarbitud energiast ära joosta.  Autos sõin ühe pisikese banaani, et kõht ära petta ning jõin väikeste sõõmudega pea liitri jagu vett.

Ilm oli päikeseline kuid omajagu tuuline. Tuulevaikuses oli tõeliselt mõnus ja soe. Viimasel hetkel otsustasin lühikese särgi kasuks ja arvan, et tegin väga õigesti.
Staadionile jõudes, kust start anti, otsustasin veel ühe kiire soojendusringi teha. Nii lõpetasingi sörgi stardialas kõigi jooksjate taga. Kiire pilk kellale – 10.57. Aega veel on,  kiire lõõride puhtaks puhumine ja oleksin võinud tasapisi ette poole trügima hakata.


Äkitselt kuulsin selja taga stardipauku. Esimese hooga ei saanudki nagu aru, et kas juba ongi minek? Üsna kiiresti sai selgeks, et tõesti oligi juba start antud.

Esimene ots liikus kahtlaselt aeglaselt. Olin enam kui kindel, et jõuan vaid väikese pingutusega õigele positsioonile. Kahjuks oli minu ees päris korralik ports rahvast, kellest andis mööda/läbi joosta. Nii läksidki minu masti mehed eest ära.


Esimestel kilomeetritel ei olnud hullu. Tuul oli külje peal ning üksi joostes ei pidanud väga palju kannatama. Tasapisi möödusin päris mitmest jooksjast. Kahjuks keegi minu kandadele kinni ei jäänud. Väikeses grupis joostes, oleks veidikene lihtsam olnud.

Viimased neli kilomeetrit olid ilusti vastu tuult. Selle otsa peal kirusin oma stardi lohakust päris tugevalt. Ees paistsid mitmed jooksjad. Liikusin neile küll tasapisi lähemale, aga kahjuks liiga aeglaselt.



Läbisin kümme kilomeetrit väga täpselt 35,00 minutiga. Enesetunne oli kerge ja tugev. Kuigi ajalise tulemuse peale käsi ei plaksuta, siis tean, et grupis joostes oleksin võinud minimaalselt isikliku rekordi lähedale pingutada.

Pean võistlustega seotud protseduuridesse veidikene suurema tähelepanelikkusega suhtuma. Väga tihti on mingeid lolle hilinemise, puuduseid jms. Püüan tõsisemalt võtta!

Kokkuvõttes on esimene võistlus peaaegu edukalt tehtud. Pinge maas ja loodan Raplas või Tartus kaua odatud isikliku paranduse(d) ära teha.

Piltide eest tänud Aleksandr Kuleshov'le.
https://www.facebook.com/aleksandr.daichi/media_set?set=a.1194491563917866&type=3&pnref=story

Hei!

Arvasin liha oma menüüst välja rohkem kui poolteist aastat tagasi. Veel pikalt eksisid minu toidulauale üksikud juustuviilud, mõned koorekastmed, piim, majonees, muna jms. Seda enamasti läbi küpsetiste. Kogused on olnud küll imepisikesed, aga aus on see ära märkida.

Nüüdseks olen loobunud ka piimatoodetest ja munast. Arvan, et on õige aeg veidi kirjutada, mis ma ühe tavalise päeva jooksul ära söön.

Eilne päev (28.02, pühapäev) algas vara. Umbes kuue ajal tegi silmad lahti sõber nr. 1 - Evan ja juba pool tundi hiljem sõber nr. 2 - Estelle. Teised pereliikmed nautisid rahulikku und 9/10-ni.

Hommikusöögiks sõin kaks küpset banaani ning ühe mango.

Teadlikult sõin nii vähe, sest juba natukene peale üheksat olin jooksurajal. Jooksin keskmisest veidi kiirema tempoga 26km (keskmist 4,17 min/km / 150 bpm)

Peale peaaegu kahe tunnist jooksu tegin endale suure smoothie. See sisaldas 6 küpset banaani, 150g külmutatud maasikaid, 150g külmutatud kirsse, ~70-80g rafineerimata roosuhkurt ja loomulikult vett.



Umbes kella 3/4 ajal sõin ära ~300g basmati riisi. Seda mõningate aedviljade ja ~300g-i punaste konservubadega. Eraldi juurde 40g röstimata seesamiseemneid.


(1,5x seda taldrikut)

Peale lastega kelgutamast tegin õhtusöögiks tavalise pasta aedviljade, ubade, röstimata seesamiseemnete ja punase vürtsika kastmega.


(minu oma parempoolne, vasakul naisele koorekastmes - kompromiss)

Mingi aeg nokkisin möödaminnes veel peaaegu terve pomelo ära.



Peale laste magamaminekut oli väike näksimise isu. Selle peale tegin kaks kiiret vegan võileiba.
Seemneleib, vegan võileivakate (mis maitseb nagu  korralik pasteet), tomati ja majoneesimaitselise köögikastmega (maitseb nagu iga teine korralik majonees).


(sorry, et nii koledad võileivad, ei viitsinud ilustada)
(võileivakate)
(köögikaste, maitseb nagu majonees)
Päeva jooksul nokkisin kindlasti siit sealt veel midagi. Kindlasti mäletan, et veel ühe mango sõime koos lastega ära.




Kogused on päris korralikud, 95% süsivesikud. Kaal pühapäeva hommikul 67,7kg.
Kaal, päev hiljem, täna hommikul 67,4kg.

Kaal on koguaeg väga stabiilselt püsinud 67-68kg kandis. Seda ka perioodil kui olin haige ja trenni praktiliselt teha ei saanud.

Tasub proovida, uurida, lugeda. Eriti kui tegeled kestvusspordiga. Taastumisvõime on hoopis teisel tasemel!

Ootamatult ongi aasta 2015 peaaegu otsa saamas. Tagasi mõeldes aasta algusele, võin öelda, et olin oma elu parimas jooksuvormis. Kahjuks ei õnnestunud mul isegi natukenegi tehtud tööd tulemusteks realiseerida. Esiteks kummaline haigus, mis mu enne kevadmaratoni totaalselt maatasa tegi ning hiljem vigastada saanud talla alune kõõlus plantar fascia.

Mulle on hästi omane näha kõiges alati positiivset ja mitte nutta asjade pärast, mis on juba juhtunud või mida ma muuta ei saa. Seetõttu mingit jubedat masendust ma pahade juhtumiste tõttu ei kogenud. Loomulikult oli kahju, sest kogu see talvine pimedas ja lumes punnitamine ja meeletu enesesund oli justkui ilma asjata.

Linnajooksu sarja ja ühe välismaratoni tegin kõige kiuste ikkagi ära ja olen selle väikesegi üle väga uhke.


Eesti jooksmine areneb jubeda kiirusega. Loomulikult on see ainult positiivne. Käesoleva aasta põhjal on naljaka vaadata, et minu isiklik maratonis (2.43) on juba selline keskmine tubli tulemus. Selleks, et tulevikus üllatada peaks jooksma vähemalt alla 2.30. How hard can it be?


Hea uudis on see, et jalg annab lõpuks ometi lootust. Tundub, et saan regulaarselt harjutama hakata. Nädala kilometraažid on veel tillukesed, kõigest sinna 40-70km kanti. Ei mingit kiirust. Lihtsalt enesetunde järgi kulgemine.


Kõige keerulisemaks on osutunud hoopis motivatsiooni leidmine. Mälestustes on madalad pulsid ning kiired kilomeetriajad. Hetkeseis on aga hoopis midagi muud - kõrged pulsid, aeglased kilomeetriajad ja kohutavalt rasked jalad. Kõik võtab aega ja sellest tuleb lihtsalt üle olla, küll peagi kõik paika loksub.

Kui ma kunagi blogi pidama hakkasin, tekkis minu ümber hästi mõnus seltskond. Kuigi trennid möödusid üksinduses, siis alati oli selline tunne, et kuskil kellelegi lähevad ikka minu tegemised natukenegi korda. See aitas tihti rasketel hetkedel rajale ja nii oli kordi lihtsam silmi eesmärgil hoida.

Viimane aeg on end siin interneti maailmas ka käsile võtta! 

Hei!

Mul on umbes täpselt 15 minutit selle postituse kirjutamiseks. Kohe kohe ärkavad kaks väikest põngerjat üles ja siis on pidu läbi.

Eile jooksin esimest korda uute Vibramtega. Ütlen kohe etteruttavalt ära – imeline!



Mudeliks on Vibram Bakila Evo.
Kaal 143 grammi (suurus 43).
Hind 100+ €.

Varem olen kasutanud Vibram Seeya LS mudelit. Need on väga õhukese tallaga. Kuna mu kodu juures on ainult asfaltkattega teed ning ma jooksen küllaltki pikki distantse mitte just kõige aeglasema tempoga, siis kuskil 12+ km peal hakkab pöialuude peadel natuke raske. Asi võib olla ka selles, et minu foot strike on liiga fore foot.

Vibram Seeya LS


Bakila Evo mudelil on just pöia all kergelt paksem osa ning pöialuude pead püsivad ilusti ühel joonel/kõrgusel. Nii ei teki eraldi üleliigset pinget ühelegi pöialuu peale.



Joostes on selline tunne, nagu jalanõusid ei olekski jalas. Jalalaba oleks justkui mingi tugevdusega üle kleebitud. Midagi ei hõõru, loksu ega liigu. Ei mingit paelade sidumist ning õige tugevuse sättimist. Kõik istub nagu valatult.



Iga sammuga tunnetad maapinda millel jooksed. Info iga kivi, oksa, kõrgema või madalama koha kohta jõuab sinuni õigeaegselt ning jalad korrigeerivad automaatselt raskuse jaotuse ja asendi. Omad iga sammu üle kontrolli ja see väga eriline ja tunne.



Traditsiooniline jooksujalats on nagu labakinnas ning Vibramid nagu kummikindad. Labakindaga saad laias laastus sama töö ära teha, mis kummikindaga, aga tunnetus ja mugavus on kordades halvem.
Lisan veel, et need kivid ja okas ei ole ebameeldivalt tunda. Ei mingit valu ega ebamugavust.



Teatavasti olen hetkel vigastusega kimpus (eeldatavasti plantaarfastsiit - talla all asuva paksu fastsia ehk sidekirme põletik). Huitaval kombel saan paljajalu ning Vibramitega enamvähem ilusti joostud. Jooksutossuga jäävad trennid umbes 5-800m pikkusteks. Valu muudkui kasvab ja kasvab ning muutub väga kiiresti väljakannatamatuks.



Tõsi, mu jalavõlvid vajuvad tugevalt läbi (over pronation). Pea iga kodulehekülg, mis räägib plantaarfastsiit-st või kannakõõluse põletikust, pakub ainuvõimalikuks lahenduseks ortopeedilisi taldu või korralikult toestavaid jalanõusid.

Ma ütlen selle peale, et kui ma paneksin praegu jalga jalavõlvi toestavad jalatsid, siis ma ei saaks kahte sammu kõndideski teha. Puhtalt näppudega puudutadeski on võlvialune väga valus ja tundlik.
Tööd peab tegema ikka oma enda jalalihaste kallal, mitte toppima neid mingisse „õigesse vormi.“ Lihased sellest ju ei tugevne. Eemaldades toestuse on lihased veel nõrgemad kui enne, sest nad pole pikka aega tööd teinud. Ehk pikemas perspektiivis ei ole ükski toestus abiks.

Kokkuvõttes on uus jalats vaatamata suhteliselt kõrgele hinnale tõeliselt hea ja eriline! Kohe nii hea, et ei jõua järgmist jooksu ära oodata. Loodan, et pöiaalune tugevdus ei kulu väga kiiresti ära ning saan neid kasutada sama pikka aega nagu eelmisi Vibrameid (3+ aastat).

Vanad jalatsid on veel täielikult töökorras, vaid üks väike õmblus on varba juurest lahti.

Kui vigastuse seljatan ja tunne on hea, siis ilmselt võtan ka SEB maratoni just Vibramitega ette.

Veel lisan, et kui kellelgi tekkiski huvi paljajalu jooksmise/Vibramite vastu, siis alguses TAKE IT SLOW! Tõsiselt! Kuulake oma jalgu! Säärelihased tahavad küllaltki pikka harjumisaega!


Väike kasulik meeldetuletus:



Loodan, et võistlustel kohtume!

Täna käisin üle pooleteise aasta koormustesti tegemas. Kōik läks väga ilusti.

Kuigi ma ei ole blogisse väga ammu kirjutanu, on töö jooksuradadel endise täies hoos. Usun, et ma ei ole veel kunagi varem elus nii heal sportlikul tasemel olnud kui praegu. Loomulikult ei ole tegemist laega ning tõusta on veel palju palju kõrgemale. Jooksja areng on üks kohutavalt pikk protsess.


Kui ma septembris SEB maratoniga ühele poole sain, langes õlgadelt just kui hiiglaslik koorem. Terve suvi sai tehtud ime trikke, et mingisugustki vormis säilitada. Hunnik magamata öid, kuhjunud väsimus, totaalne jooksmise isu puudus. Sund, sund, sund! Mingit moodi ma siiski oma maratoni ära jooksin ja seda isegi väikese isikliku rekordi parandusega. Olin väga rahul!

Oktoobri keskpaigani istusin praktiliselt jalad seinal. Nelja nädalaga jooksin kokku hädised  110km. Seal hulgas Paide-Türi rahvajooks, mis läks samuti üle ootuste hästi.

Kokkuvõttes linnajooksude sarja 8 koht.

Oktoobri kolmandal nädalal hakkasin end jällegi tasapisi liigutama. Novembris kogusin 280km, detsembris 400km, jaanuaris 360km ning veebruaris 370km.



Aja ja energia leidmine kolme lapse, töö jms. kõrvalt on oskus omaette. Kes tahab, leiab võimaluse, kes ei taha, leiab vabanduse! Kasutage treeningut transpordivahendina! Ma ei jõuaks mingi valemiga vajalikus koguses joosta, kui ma igal hommikul ja õhtul ei võtaks ette jalgsi teekonda kodust-tööle ja töölt-koju.

Ka lapse viin kodust 2km kaugusele lasteaeda joostes (vastavalt ilmale kelgu, ratta, tõukerattaga). Tihti jooksen vanematele külla ja tagasi, kui pere läbib sama vahemaa autoga. Ka mõned vajalikud üksikud poeskäigud olen teinud joostes.

Just eelmisel nädalal juhtus nii, et ei õnnestunud ühelgi päeval joostes tööle minna. Kõik trennid tegin õhtul kella 8-10 vahel. Reede õhtul olin võimeline suure surmaga jooksma vaid hädised 6km.


Praegu on suur siht silme ees. Rotterdami maraton 12.04.2015. Plaanitava tempo osas on mõtteid, aga pean veel natuke katsetama. Palju korralikum isiklik peab sealt igal juhul tulema.

Kõige suuremad panused panen 2015 septembris toimuvale Berliini maratonile.



Ahjaa, taimetoitlus. Jah, nüüdsest juba viis kuud. Enesetunne on väga hea. Kuskilt midagi ei logise ega lagune. Kes tahab teada, mis tunne on tõeliselt kiirelt taastuda, proovige kasvõi ajutiselt ära. Ulme! Hoolimata eelneva päeva tempotrennist, alustad igat järgmist treeningut justkui uute värskete jalgadega.

See oli väike kiire update. Püüan edasi minna pisut asjalikumalt ja sisukamalt.

Olen juba mõnda aega tahtnud kirjutada teemal, kui palju on vaja trenni teha, et hästi joosta.

Loomulikult on „hästi“ suhteline mõiste. Kohila Mati on rahul poolmaratoni ajaga alla kahe ja poole tunni. Seevastu Nuustaku Silvi hüppab finišijoonel rõõmust õhku, kuna läbis 10km vähem kui tunni ajaga. Siin kohal ei taha kellegi eesmärke ja tulemusi alavääristada. Lihtsalt iga inimese „hästi“ on erinev.

Möödunud kolm/neli nädalat on olnud keerulisemast keerulisemad. Naine vastsündinuga haiglas, mina kahe vanema lapsega kodus. Unetunde igal öösel napilt 4-5 ringis. Pidev öösel töötamine.

Üksikud trennid (kogu kilometraaž viimase 20 päeva jooksul alla 100.) Töö täielikult üle pea kasvanud ning mitmed tähtajad kukil. Nagu sellest kõigest vähe oleks olnud, varastati mul kuu alguses kontorist arvuti koos backup-ga ära.

Kujutage nüüd ette, mis see ühele väikesele raamatupidamisfirmale deklaratsioonide täitmise tähtaegade eel tähendab. Korralik kokkujooks. Möödunud reedega lahenes kõik ära ning olen taas järjepeal.


Peale Narva poolmaratoni olin omadega päris sügaval augus. Jalgadega andis uuesti ühist keelt leida. Neljapäeval tegin esimesed kiiremad liigutused. Pulss laes ja tempo alla igasugust arvestust. Päev hiljem kergem jooks - seis täpselt sama. Jalad nagu pakud ja ei mingit kergust.

Nende kahe trenni ja kõikide muude probleemide pealt otsustasin, et Pärnu maratoni jooksmine oleks rumalast rumalam.



Laupäeval astus aga naine kell pool viis õhtul uksest sisse ning teatas, et pühapäeval tuleb ta ema meile külla. Kui soovid Pärnusse minna, siis on mul põhimõtteliselt abikäed laste hoidmisel olemas.

Poole tunni jagu keerutasin mõtet peas ning juba oligi telefon pihus ning vajalikud kõned tehtud. Eelmise aasta võitjale tuldi vastu ning hoolimata tillukesest etteteatamisest, pisteti mind täiesti tasuta teiste osalejate sekka. Suur tänu!

Laupäevase plaanitud trenni jätsin ära. Õhtul pool üheks küpsetasin veel korraliku kanapasta ning poole kaheteiskümnest olin juba unenägude maailmas.

Öö möödus üksikute ärkamistega, seevastu hommikul tundsin end siiski päris värskelt. Kerge kahtlus ja ebakindlus üldise olukorra ning vormis osas ei lasknud muidugi võistlusisul tekkida.

Kapi põhjast leidsin vaid kolm energiageeli, needki aegunud. Olude sunnil tuli olemasolevaga läbi ajada, sest nii hilja ei olnud enam kuskilt võimalik midagi juurde hankida.


Jooksuplaan oli lihtne. Teatavasti osales sellel aastal mitmel Eesti maratonil edukalt esinenud Lätlane, Nilovs Valdis. Otsustasin esialgu temaga kaasa minna. Kui ta aga liiga tempokalt ajama paneb, lasen tal minna.

Kahjuks nii juhtuski, lätlane läbis esimese kilomeetri ajaga 3:36. Sellepeale lasin tempo alla ning vaatasin, kuidas ta iga kilomeetriga üha kaugemale kaob. Neljateistkümnendaks kilomeetriks oli vahe pea kolm minutit. Vähemalt raja äärest öeldi mulle nii. Tundub, et edasi liikusime samas tempos, sest finišiprotokollis märgiti meie aegade erinevuseks samuti midagi kolme minuti kanti.


Ka sellel aastal jooksin terve tee uhkes üksinduses. Ütlen ausalt, et esimesed 21km olid päris rasked. Koguaeg vasardas kuklas mõte, et ju varsti see ära kukkumine tuleb. Trenni ei ole tehtud, viimased pikad otsas jäävad kuude taha, mingit erilist ettevalmistust ei olnud. Aga nii kui metsavahele pöörasin tekkis mingi tugevam tunne.


Koguaeg keskendusin joosta jäänud, mitte juba läbitud, kilomeetritele.

Kuusteist kilomeetrit lõpuni! Ahaa, sama pikk maa kui töölt koju. Ei ole hullu midagi. 12km lõpuni. Sama pikk maa kui mu tavaline rahuliku jooksu ots. Big deal!

38 kilomeetri eel oli kõige ebameeldivam tunne. Nii kui 39km silt nägemisulatusse ilmus, tundsin kergendust.

Garminist järele vaadates jooksin tegelikult tühjaks juba kolmekümnendal kilomeetril. Ilmselt kurnas ebaühtlane, üles alla kulgev ja liivane metsarada jalad korralikult ära. Lisaks tugev vastutuul metsast väljudes. Paak sai tühjaks ning lõpuni tuli lihtsalt peaga joosta.

Siiski võin öelda, et see maraton oli üks lihtsamaid pikki otsi mu elus. Eelmisel aastal kannatasin lõpus ikka kordi rohkem. Sama lugu 2013 SEB maratonil.



Kokkuvõttes olen meeletult rahul, et ikkagi osaleda otsustasin. Teine koht ajaga 2.43.53. Isikliku rekordi parandus ligi kolme minuti võrra ning seda täiesti tühja koha pealt. Enesekindlus on praegu laes ning olen peaaegu veendunud, et sellel aastal saab 2.40 piir alistatud.



PS! Jällegi suured tänud Rünnole, Siretile ja nende sõbrale (kelle nimi mul kahjuks praegu meelde ei tule), kes mind Pärnust Torile transportisid ning rajal kolmes kohas geelid pihku andsid.

Lisaks suur tänu ratturile Matile, kes alates 16km-st minuga kaasa sõitis ja rasketel hetkedel toeks oli! Sinust oli väga väga suur abi!

Pühapäeval toimus minu koduraja jooks, ehk 43.jooks ümber Harku järve. Osaleda ei olnud mul olude sunnil võimalik. Selle asemel võtsin lapsed ja kaamera kaenlasse ning tatsasin võistlusraja äärde.

Nagu te vist juba tähele olete pannud, on mul kerge jooksutehnika kiiks. Lõpuks ometi tekkis mul võimalus Eesti tugevamate tehnika üles filmida.

Siin on siis väike filmijupp (normaalkiirusel ja aegluubis).

Minu poolt kiidusõnad Priit Lehismetsale!

Suve keskel oleks pidanud meie perre lisanduma veel üks liige. Millegi pärast otsustas see poisslaps rohkem kui kuu aega varem maailma kaema tulla. Ööl vastu Rapla Selveri Suurjooksu magasin umbes pooletunniste intervallidega. Varahommikul sõitis naine kontrollimõttes haiglasse ja sinna ta jäigi.

Tõusin lõpuks kell seitse hommikul, sõin rahulikult kausitäie putru ning jõin kohvi. Naisega oli kõik okei, aga koju teda ei lastud. Vaatasin aknast välja ja nentisin fakti, et Raplas jääb jooksmata, sest kahte last ei olnud kuskile paariks tunniks hoiule panna. Lisaks oodati mind juba pikisilmi haiglasse.

Umbes kell 10 hommikul helistas lõpuks mu ema mulle tagasi. Unise häälega ütles ta, et on juba ühe jalaga autos ja sõidab meie juurde. Pane riidesse ja lähed võistlema!

Kõlab egoistlikult, naine haiglas ja mina lähen nui neljaks võistlema. Aga selleks hetkeks oli haiglas kõik rahulik ja stabiilne, kahe tunnine hilinemine ei oleks midagi muutnu.

Kuna ma olen end Kuldraja arvestuses registreerinud, oleks ühe etapi vahele jätmine tähendanud automaatselt üldisest arvestusest väljalangemist. Närisin küüsi ning kõndisin närviliselt ühest toast teise. Minna või mitte minna?

11.00 jõudis ema minu juurde. Terves selles jamahunnikus jõudsin juba ümber mõelda ning ütlesin emale, et jääb minemata. Tema aga utsitas mind tagant ja käskis eluga sõitma hakata. Üks minut lakke vahtimist. Fine, jooksuasjad selga ja minek! Kell oli juba 11.06.

Googlemaps näitas eeldatavaks kohale jõudmise ajaks 12.07. Kuramus, start antakse kell 12.00!

Kimasin ema väikese toyotsiga nii kuis oskasin. Minut minuti haaval hakkas eeldatav kohale jõudmise aeg telefoni ekraanil vähenema. Umbes 20km enne Raplat näidati mulle juba kellaaega 12.01.

Peas keerles samal ajal 1000 erinevat mõtet. Kas naisega on kõik ikka okei? Olen korralikult söömata ja joomata! Kas soojendust jõuan teha? Kus ma autovõtmed kohale jõudes panen? Kus kohas see start üldse on?

Raplasse jõudes hakkasid võistlejad kohe silma. Yes! Ei mingit stardipaiga otsimist! Nii, kus parkida saab?! Panin auto esimesse ettejuhtuvasse auku, võtmed suvalise puu juurte vahele ning juba lendasin äreva rahvahulga poole.

Kõlaritest kostus „1 minut stardini.“ „Kus numbreid jagatakse?“ küsisin valju selge häälega esimese ettejuhtuva laua äärest. Käega viibati eemal oleva valge madala telgi poole. Tormasin nii kuis jaksasin numbrilaua juurde. Kõlaritest kostus samal hetkel „30 sekundit!“

Hüüdsin laua ääres seisvatele tüdrukutele kõva häälega „Indrek ilumäe!“ Tüdrukute rahulikud näod muutusid tõsiseks ning väikesed käekesed hakkasid sahmides numbrivirna sorteerima. „Siin, olemas!“ Haarasin numbri pihku ning samal ajal kuulsin stardipauku. Minek!


The worst star ever! :)

Jooksin terve jooksu number käes. Esimese kilomeetri läbisin ilmselgelt liiga kiiresti, aga mingit moodi oli vaja sobiv grupp kätte saada. See mul ka teisel kilomeetril õnnestus.


Kuni kaheksanda kilomeetrini jooksingi 5 liikmelises pundis koos naiste liidriga. Kaks kilomeetrit enne lõppu jooksin üksi grupi eest ära. Kokkuvõttes õnnestus lõpetada kaheteistkümnenda kohaga, aeg 34.00 sharp!

Olin üllatunud! Sellise tralli, magamatuse ja olematu ettevalmistuse pealt nii korralik tulemus! Super!
Finišist tormasin otse autosse ning vurasin sama kiiresti kui tulin tagasi pealinna. Sealt edasi otse haiglasse. Järgmisel hommikul kell 5.11 sündis meie perre üks tilluke poisslaps, kellega nüüdseks on kõik kõige paremas korras. :)


Naine on endiselt lapsega haiglas ning mina pean mingit moodi tööd tegema ja samas lapsi hoidma. Möödunud nädalala sain jooksma kolmel korral. Paar trenni olengi teinud õhtul kell 11/12, maja ees oleval kilomeetrisel ringil. Kilomeeter või kaks jooksu ning tagasi tuppa lapsi kontrollima. Nii veel 4-5 korda.

Narva lähen kindlasti võistlema. Tulemuse osas ei ole väga optimistlik, sest ka jooksev nädal ei anna erilist võimalust treenida. Tuleb, mis tuleb! :)

Saucony andis juba 2013 aasta lõpus teada uuest kergest võistlusjalatsist. Eestisse jõudsid Jooksueksperdi vahendusel esimesed paarid veebruari kolmandal nädalal. Mina olin arvatavasti üks esimesi selle mudeli omanikke Eestis.

Möödunud aasta lõpus hellitas ilmataat jooksjaid pikalt heade treeningoludega. Nüüd tundub, et selle eest tuleb justkui lõivu maksta. Seda just korralike miinuskraadide ja tugeva tuule näol.

Tegelikult pole ju näru ilma pikalt olnud, aga vähemalt mind hakkab juba vaikselt ära tüütama. Koguaeg on nii kuramuse külm! :)



Põhiline jant käib vist ikka suuresti peas. Näiteks kui ma päeva lõpus suure külmetamisega sooja koju jõuan, siis ikka annab end peale õhtusööki ja väikest lõõgastumist taas vinguva tuule kätte vedada.

Õnneks muutub kilomeetrite möödudes enesetunne ja olemine paremaks. Veri hakkab kiiremini ringi käima ning satelliitide otsimise külmetus ja esimeste kilomeetrite kangus saavad leevendust. Trenni viimased kilomeetrid mööduvad juba paljaste käte ja kergelt higise kehaga. Sooja jätkub isegi veel  treeningujärgseks hiliseks koeraga jalutamiseks.

Nii, sain veidike muret kurta. Tahtsin lihtsalt öelda, et kõik praegused välitingimustes treenijad on väga tublid! Ja jah, kiitsin just ennast! :)

Tegelikult kirjutasin selle sissejuhatuse juba eelmisel nädalal. Viimased päevad on olude mõttes ikka tõeline nauding olnud. Tuul tundub trennis kevadiselt soe ning riideid peab kordades vähem selga toppima. Ei oska kohe ära rõõmustada! Loodan südamest, et nüüd lähebki vaid soojemaks!



Kunagi ammu soovitas üks lugeja mul oma treeninguid kirjeldada. Eelkõige enesetunnet ja mõtteid, mis mind kilomeetrite läbides saadavad.

Mindki huvitab millise kerguse või raskusega mööduvad mõne Eesti profijooksja trennid. Teadmine tekitaks eeskätt võrdlusmomendi. Olles ise seal hallis tsoonis, mitte päris pühapäevasportlane ega ka kindlasti mitte proff, püüan oma treeninguid veidike kirjeldada.


Taastav/ettevalmistav jooks (11-14km)

Tavaliselt astun täiesti ükskõikselt ja ilma igasuguse ettevalmistuseta jooksurajale. Kiiruse annavad jalad ise ette. Jooksen lihtsalt enesetunde järgi. Täpselt nii, et tunneksin end igati hästi ja kergelt. Üldiselt jälgin just nendel jooksudel väga tähelepanelikult tehnikat. Käte- ja jalgadetööd ning kehahoiakut. Pulsile ning tempole ei pööra üldse tähelepanu. Ausalt öeldes, numbreid vaatan vaid treeningu lõpus. Viimasel ajal on selliseks mõnusaks kiiruseks kujunenud umbes 4:30-4:40 min/km.



Pikk jooks (27-32km)

Üldiselt alustan pikkasid jookse umbes taastava jooksu tempos (~4:40 min/km). Sealt hakkab kiirus vaikselt üles kerima. Seda ilma erilise pingutuseta, pigem tuleb tempotõus iseenesest/loomulikult. Poole trenni peal on kiirus umbes 4:25 min/km ning lõpu proovin joosta juba 4.00 lähedale. Viimased kaks kilomeetrit pingutan tavaliselt veel 3:40-3:50 tempos. Idee järgi peaksin tasapisi ka pika jooksu kiirust tõstma hakkama. Praegustes oludes on see veel veidike raskendatud (külm, libe, lumesupp).

Enesetunne on kuni 25 kilomeetrini väga hea, siis hakkab vedeliku- ja energiapuudus vaikselt märku andma. (Tavaliselt ei tassi vett/lisaenergiat kaasas).Viimased 2-4km lähevad juba päris raskelt, eriti kui olen otsustanud trennist viimast võtta ja kiirused lõpus kõrgeks ajanud. Allaandmismõtted mind ei kummita ning tavaliselt jooksen punktist A punkti B. See tähendab, et katkestamine võrduks bussisõidu või hääletamisega, sest telefoni ma jooksudel kaasas ei kanna.



Lõigutrenn (Kuni 32km, sh. warmup ja cooldown 20x20min)

Uue treeningplaani järgi on minu jaoks suureks muutuseks lõikude vaheline „rest“ tempo. Eelmistel aastatel  jooksin tempo osa ära ja taastava jupi lasin mõnusalt aeglaselt. Nii sai keha ilusti taastuda ning uueks kiireks lõiguks valmistuda.

Nüüd tuleb ka taastavad osad suhteliselt arvestatava tempoga joosta. Selleks kiiruseks on 4:00 min/km. Esimesed katsetused olid julmad. Kiire osa 3:20 min/km, taastav 4.00. Pulss lajatas koheselt 170 kanti ning ettenähtud taastaval osal vältel ei tahtnud ta enam alla tulla.
Üllatav on see, et iga lõigutrenn algab suure surmaga, aga viimased 5km (sh. cooldown) on kiirus nii ilusti jalgadesse pugenud, et raske on aeglasemalt kui 3:50 min/km joosta. Jalgade maharahustamine lõdvestusjooksu ajal vajab erilist pingutust ja tähelepanu.

Enesetunne on peale rasket trenni päris paha. On olnud häid päevi ja on olnud ka tõsiseid „surm silme ees“ päevi. Kuna muu elu ei lase jalgu seinale visata, hajub väsimus üldjuhul muude asjatoimetuste taustal ilusti ära. Kuigi kui ma õhtu lõpuks voodisse jõuan, uinun enne kui pea patja puudutab.

Järgmise päeva taastavjooks on enamasti  alati puine ja kange. Aga ülejärgmisel päeval võiksin enesetunde järgi juba uue raske trenni ette võtta. Just seepärast tegin plaani hiljuti ümber ning kahe järjestikuse taastava päeva asemel taastun vaid ühe päeva. Tundub, et kehale on see vägagi vastuvõetav.



Tempojooks (Warmup, 14-18km tempo, cooldown)

See on mu lemmik trenn. Ütlen ausalt lõigutrenn ei ole minu tassike teed. Pidev tempoga mängimine on jube ebameeldiv. Seevastu tempojooksu puhul tunnen end kui peatamatu rong, kes on ettenähtud kiiruse saavutanud ning võib seda muretult ja pikalt hoida. Tavaliselt läheb juba paarikilomeetrine warmup 4:20 tempos ning ettenähtud praegused 3:50 min/km 14-18km lasen muretult 3.40-3.45-ga.

Olen tähele pannud, et umbes täpselt esimesed viis kilomeetrit on vahel rasked ja mööduvad nö. tempoga harjumise tähe all. Siis tekib tihtipeale rumalaid mõtteid. „Raske on, päris palju veel minna, kas ma ikka kestan?“ Peagi käib kehas/peas mingi klõps ning sellest hetkest alates on järgnevad kilomeetrid puhas nauding. Kiirus püsib peaaegu ideaalselt muutumatult. Tõusud ei kurna ja langused ei lähe üleliia kiiresti.
Trenni kestel ja lõpus on enesetunne võimas. Tavaliselt ma hullu väsimust ei tunne ning pigem oleksin justkui energialaksu saanud. Loomulikult on keha kurnatud, aga teadmine, et sain hästi hakkama kummitab heas mõttes veel terve õhtupooliku.
Just seepärast vist ongi tegu mu lemmiktrenniga. Tean juba ette, et tempojooks ei saa untsu minna. Ükskõik mis see ettenähtud tempo ka ei oleks.


Puhkepäev

Puhkepäevasid ei tule eriti tihti ette. Kuigi treeningplaan soovitab iga kümnenda päeva vabaks võtta, siis tavaliselt ma eiran hüva nõu! :) Üldiselt hoian puhkepäevi nö. varuks. Juhtub, et mõnel päeval tuleb trenn ennast mitte olenevatel põhjustel sootuks ära jätta. Kuigi tunnen ka siis kergeid süümepiinu, lohutan end teadmisega, et puhkepäev on tegelikult ettenähtud ja kindlasti välja teenitud.



Tundub, et saingi erinevad trennid ära kirjeldatud. Täpselt nii lihtne/raske kogu see jooksumajandus minu jaoks ongi.