Indrek Ilumäe

Saucony andis juba 2013 aasta lõpus teada uuest kergest võistlusjalatsist. Eestisse jõudsid Jooksueksperdi vahendusel esimesed paarid veebruari kolmandal nädalal. Mina olin arvatavasti üks esimesi selle mudeli omanikke Eestis.

Möödunud aasta lõpus hellitas ilmataat jooksjaid pikalt heade treeningoludega. Nüüd tundub, et selle eest tuleb justkui lõivu maksta. Seda just korralike miinuskraadide ja tugeva tuule näol.

Tegelikult pole ju näru ilma pikalt olnud, aga vähemalt mind hakkab juba vaikselt ära tüütama. Koguaeg on nii kuramuse külm! :)

Põhiline jant käib vist ikka suuresti peas. Näiteks kui ma päeva lõpus suure külmetamisega sooja koju jõuan, siis ikka annab end peale õhtusööki ja väikest lõõgastumist taas vinguva tuule kätte vedada.

Õnneks muutub kilomeetrite möödudes enesetunne ja olemine paremaks. Veri hakkab kiiremini ringi käima ning satelliitide otsimise külmetus ja esimeste kilomeetrite kangus saavad leevendust. Trenni viimased kilomeetrid mööduvad juba paljaste käte ja kergelt higise kehaga. Sooja jätkub isegi veel treeningujärgseks hiliseks koeraga jalutamiseks.

Nii, sain veidike muret kurta. Tahtsin lihtsalt öelda, et kõik praegused välitingimustes treenijad on väga tublid! Ja jah, kiitsin just ennast! :)

Tegelikult kirjutasin selle sissejuhatuse juba eelmisel nädalal. Viimased päevad on olude mõttes ikka tõeline nauding olnud. Tuul tundub trennis kevadiselt soe ning riideid peab kordades vähem selga toppima. Ei oska kohe ära rõõmustada! Loodan südamest, et nüüd lähebki vaid soojemaks!

Kunagi ammu soovitas üks lugeja mul oma treeninguid kirjeldada. Eelkõige enesetunnet ja mõtteid, mis mind kilomeetrite läbides saadavad.

Mindki huvitab millise kerguse või raskusega mööduvad mõne Eesti profijooksja trennid. Teadmine tekitaks eeskätt võrdlusmomendi. Olles ise seal hallis tsoonis, mitte päris pühapäevasportlane ega ka kindlasti mitte proff, püüan oma treeninguid veidike kirjeldada.

Taastav/ettevalmistav jooks (11-14km)

Tavaliselt astun täiesti ükskõikselt ja ilma igasuguse ettevalmistuseta jooksurajale. Kiiruse annavad jalad ise ette. Jooksen lihtsalt enesetunde järgi. Täpselt nii, et tunneksin end igati hästi ja kergelt. Üldiselt jälgin just nendel jooksudel väga tähelepanelikult tehnikat. Käte- ja jalgadetööd ning kehahoiakut. Pulsile ning tempole ei pööra üldse tähelepanu. Ausalt öeldes, numbreid vaatan vaid treeningu lõpus. Viimasel ajal on selliseks mõnusaks kiiruseks kujunenud umbes 4:30-4:40 min/km.

Pikk jooks (27-32km)

Üldiselt alustan pikkasid jookse umbes taastava jooksu tempos (~4:40 min/km). Sealt hakkab kiirus vaikselt üles kerima. Seda ilma erilise pingutuseta, pigem tuleb tempotõus iseenesest/loomulikult. Poole trenni peal on kiirus umbes 4:25 min/km ning lõpu proovin joosta juba 4.00 lähedale. Viimased kaks kilomeetrit pingutan tavaliselt veel 3:40-3:50 tempos. Idee järgi peaksin tasapisi ka pika jooksu kiirust tõstma hakkama. Praegustes oludes on see veel veidike raskendatud (külm, libe, lumesupp).

Enesetunne on kuni 25 kilomeetrini väga hea, siis hakkab vedeliku- ja energiapuudus vaikselt märku andma. (Tavaliselt ei tassi vett/lisaenergiat kaasas).Viimased 2-4km lähevad juba päris raskelt, eriti kui olen otsustanud trennist viimast võtta ja kiirused lõpus kõrgeks ajanud. Allaandmismõtted mind ei kummita ning tavaliselt jooksen punktist A punkti B. See tähendab, et katkestamine võrduks bussisõidu või hääletamisega, sest telefoni ma jooksudel kaasas ei kanna.

Lõigutrenn (Kuni 32km, sh. warmup ja cooldown 20x20min)

Uue treeningplaani järgi on minu jaoks suureks muutuseks lõikude vaheline „rest“ tempo. Eelmistel aastatel jooksin tempo osa ära ja taastava jupi lasin mõnusalt aeglaselt. Nii sai keha ilusti taastuda ning uueks kiireks lõiguks valmistuda.

Nüüd tuleb ka taastavad osad suhteliselt arvestatava tempoga joosta. Selleks kiiruseks on 4:00 min/km. Esimesed katsetused olid julmad. Kiire osa 3:20 min/km, taastav 4.00. Pulss lajatas koheselt 170 kanti ning ettenähtud taastaval osal vältel ei tahtnud ta enam alla tulla.
Üllatav on see, et iga lõigutrenn algab suure surmaga, aga viimased 5km (sh. cooldown) on kiirus nii ilusti jalgadesse pugenud, et raske on aeglasemalt kui 3:50 min/km joosta. Jalgade maharahustamine lõdvestusjooksu ajal vajab erilist pingutust ja tähelepanu.

Enesetunne on peale rasket trenni päris paha. On olnud häid päevi ja on olnud ka tõsiseid „surm silme ees“ päevi. Kuna muu elu ei lase jalgu seinale visata, hajub väsimus üldjuhul muude asjatoimetuste taustal ilusti ära. Kuigi kui ma õhtu lõpuks voodisse jõuan, uinun enne kui pea patja puudutab.

Järgmise päeva taastavjooks on enamasti alati puine ja kange. Aga ülejärgmisel päeval võiksin enesetunde järgi juba uue raske trenni ette võtta. Just seepärast tegin plaani hiljuti ümber ning kahe järjestikuse taastava päeva asemel taastun vaid ühe päeva. Tundub, et kehale on see vägagi vastuvõetav.

Tempojooks (Warmup, 14-18km tempo, cooldown)

See on mu lemmik trenn. Ütlen ausalt lõigutrenn ei ole minu tassike teed. Pidev tempoga mängimine on jube ebameeldiv. Seevastu tempojooksu puhul tunnen end kui peatamatu rong, kes on ettenähtud kiiruse saavutanud ning võib seda muretult ja pikalt hoida. Tavaliselt läheb juba paarikilomeetrine warmup 4:20 tempos ning ettenähtud praegused 3:50 min/km 14-18km lasen muretult 3.40-3.45-ga.

Olen tähele pannud, et umbes täpselt esimesed viis kilomeetrit on vahel rasked ja mööduvad nö. tempoga harjumise tähe all. Siis tekib tihtipeale rumalaid mõtteid. „Raske on, päris palju veel minna, kas ma ikka kestan?“ Peagi käib kehas/peas mingi klõps ning sellest hetkest alates on järgnevad kilomeetrid puhas nauding. Kiirus püsib peaaegu ideaalselt muutumatult. Tõusud ei kurna ja langused ei lähe üleliia kiiresti.
Trenni kestel ja lõpus on enesetunne võimas. Tavaliselt ma hullu väsimust ei tunne ning pigem oleksin justkui energialaksu saanud. Loomulikult on keha kurnatud, aga teadmine, et sain hästi hakkama kummitab heas mõttes veel terve õhtupooliku.
Just seepärast vist ongi tegu mu lemmiktrenniga. Tean juba ette, et tempojooks ei saa untsu minna. Ükskõik mis see ettenähtud tempo ka ei oleks.

Puhkepäev

Puhkepäevasid ei tule eriti tihti ette. Kuigi treeningplaan soovitab iga kümnenda päeva vabaks võtta, siis tavaliselt ma eiran hüva nõu! :) Üldiselt hoian puhkepäevi nö. varuks. Juhtub, et mõnel päeval tuleb trenn ennast mitte olenevatel põhjustel sootuks ära jätta. Kuigi tunnen ka siis kergeid süümepiinu, lohutan end teadmisega, et puhkepäev on tegelikult ettenähtud ja kindlasti välja teenitud.

Tundub, et saingi erinevad trennid ära kirjeldatud. Täpselt nii lihtne/raske kogu see jooksumajandus minu jaoks ongi.

Nagu lubatud sai, väikene järg postitusele „Uus jooksutehnika.“
Ma ei ole päris kindel kas suutsin oma mõtteid piisavalt hästi edasi anda. Kui kellelgi tekkis küsimusi või midagi jäi arusaamatuks, siis palun küsige julgesti juurde!

Esiteks lisan ühe video, mis peaksid mu arutelule veidi võimu juurde andma. Soomlane, Janne Holmen. Niimoodi ei ole ma veel valget meest jooksmas näinud (pean silmas jalgade tööd).
Keda huvitab, siis samas videos on ka Pavel Loskutovi ja tema jooksutehnikat näha.

http://www.youtube.com/watch?v=TELrKJLr8HY

Kuidas ma end kuu aega hiljem tunnen?

On häid ja halbu päevi. Üksikutel päevadel on jalad puised ning jooks kisub punnitamiseks. Head päevad on muidugi tugevalt ülekaalus. Ma ei ole veel täpselt aru saanud, mis seda kergust ja elastsust soodustab ning mis pärsib. Usun, et läbi pikema kogemuse hakkan oma keha paremini tunnetama ja saan nendele küsimustele vastused.

Minult on küsitud, et mis seisukorras on mu achillese kõõlused?

Päris ausalt, paremas seisukorras kui kunagi varem. Ei mingit valu, ebamugavustunnet ega pinget. Rõhutan veel, et ei ole sellel perioodil oma jalgu venitanud, ega rullinud. Tundub, et sellel korral võtsin piisavalt rahulikult ja ei õnnestunud ülevoolava entusiasmiga jalgu kahjustada.

Kõõlused tahavad head ja paremat!

Umbes nädal peale postitust kogesin mitut varem mainitud paha päeva. Elastsus ja kergus oli jalgadest kadunud. Jooksin jällegi mütaki mütaki nö. jõuga. Lihased muutusid kangeks, läksid pingesse ning hakkasid valu tegema. Kiiremate trennide kilomeetriajad tulid üha suurema pingutusega. Lendamise tunne oli kadunud.

Üsna varsti sain aru, et keha tunneb justkui millestki puudust. Millest täpselt, ei olnud mul õrna aimugi. Kollageen ees ja kollageen taga – see oli kõik mis suutsin esimese hooga leida. Lõpuks sattusin ühe tillukese artikli otsa, kus räägiti kõõluste“ toidust“.

Link artikli juurde!

Lühidalt kokkuvõttes - aktiivsed ensüümid, vitamiin C ja kaltsium. Minu jaoks tähendas see ananassi, keefiri ja hooajale vastavalt hunnikut mandariine.

Üllatuslikul tundsin tugevat muutust juba paar päeva jooksul. Tiivad olid jalgade küljes tagasi ning kilomeetrid möödusid jällegi suure naudingu ja kergusega.

Esimene trenn peale "paranemist." Enesetunne oli nii hea, et raske oli end tagasi hoida.
Sellele trennile eelnenud päeval oli veel korralik pikk tempojooks.

Nüüd veidike hiljem võin öelda, et ilmselt on kõige suurem mõju just ananassil. Kõike muud peaks enam-vähem igapäeva toidust ka piisavas koguses saama. Paksem ananassiviil on sellest ajast peale lahutamatuks osaks mu igaõhtusest söögikorrast.

Sarnast infot mujalt maailmast

Mind ajab lausa hulluks, et ma ei leia peaaegu mitte kuskilt samasugust arutelu. Variant üks, ma ajan totaalselt lolli möga. Variant kaks, alahinnatakse kõõluste võimu. Variant kolm....?!
Vist ainult üks tilluke blogipostitus räägib samast asjas.
Siin ta on:
http://www.coreconcepts.com.sg/mcr/running-economy/

Kokkuvõte

Ptüi-ptüi-ptüi! Praegu on seis imeline! Kui peaksin mingis suunas tugevat muutust kogema, annan teile kindlasti teada. Praegu ei jõua oma esimest võistlust ära oodata!

Terve möödunud kuu oli selline tunne, et ei ole väga millestki kirjutada. Kui nüüd lõpuks paberi ja pliiatsi kätte võtsin, ladusin puusalt lausa kolme A4 jagu sõnu ritta. Kuna ma ise väga pikki postitusi eriti lugeda ei viitsi, siis tõmban ka pisut koomale ning jagan kogu jutu kaheks või isegi kolmeks eraldi sissekandeks.

Väike uudis

Leidsin lõpuks inimese kes oli nõus mu eesmärke tõsiselt võtma ja natukene oma aega panustama. Sain võimaluse end tõestada. Nimesid ei julge ma veel nimetada, aga treenin nüüd täiesti uue plaani järgi.

Esmamulje - holly crap! Kõik, mis ma viimase kahe aasta jooksul teinud olen, võib suuresti kokku võtta ühe sõnaga - PUHKUS! Tegelikult paneb mind lausa imestama, et kuidas ma möödunud aastal 2:45 kanti maratoni ära jooksin. Isegi 1:16 poolmaraton on üllatav. Ja ja, need ei ole mingid imeajad, aga sellise üldise ühes pulsitsoonis tiksumise pealt päris asjalikud tulemused.

Praegune plaan on koostatud stiilis 2+1. St. kaks päeva rahulikku jooksu taastumiseks/ettevalmistuseks ning kolmas päeval korralik andmine. Oleneval treeningust pean silmas korraliku andmise all pikka tempojooksu või lõigutrenni. Lõikude kogudistants ulatub kohati kolmekümne kilomeetri kanti ning „rest“ tempod ei ole enam ümbruse imetlemiseks sobivad (st. küllaltki kiired).

Esimesed tõsised trennid mõjusid halvas mõttes värskendavalt. Kohe sai selgeks, et kiirust kui sellist jalgades enam ei ole. Läksin suure hurraaga peale, aga lõpetades olin kui peksa saanud koer. Saba jalgevahel tuli nentida, et tuleb hakata tervesse kompotti tõsisemalt suhtuma. Vana hea puusalt lahmimine stiilis „vaatame kuidas kujuneb“ enam ei toimi.

Tegelikku põrumise põhjust võib muidugi veel otsida ka paarikuulisest rahulikust puhkeperioodist ning võib-olla ka väikesest vigastusest (Sellest räägin järgmises postituses).

Nüüd hakkan vaikselt järje peale saama. Kiirused poeavad taas jalgadesse ning süda ei lähe enam iga väikese tempo tõusu peale lolliks. Üllatuslikult on kiiremad tempod pigem uskumatult mugavaks muutunud.

Kergemaks enam ei lähe! Kui aus olla, siis ei tahagi et läheks. Praeguseks on mõnus rütm tekkinud ning arengu tibusammud on selgelt märgata.

Hiljuti sattusin Youtube-s vaatama viieosalist dokumentaalsarja „Road To Glory.“ Film räägib Briti eliitratturitest ja viimaste aastate suurest edust. Samas keskendub ka suuresti professionaalse rattatiimi „Sky“ igapäeva tegemistele nii treening kui ka võistlusperioodil. Kui kellelgi on viitsimist, siis sealt saab aimu, kuidas tõeliste tippsportlaste eest hoolt kantakse.

http://www.youtube.com/watch?v=QvWn4Awe8mc

See dokumentaalfilm viis mu mõtted koheselt suurriikide edukatele jooksjatele. Sealsed sponsorlepingud ja riiklikud toetused, on meie jooksjatele arvatavasti lausa hoomamatud.

Tahtsingi lihtsalt öelda, et Eesti jooksjate saavutatud tulemused töö, pere ja kõige muu kõrvalt on super tublid! Loodan, et motivatsioon püsib hoolimata kitsastest oludes, vähesest ala populaarsusest ning nõrgast meediakajastusest. Usun, et keegi neist ei jookse kuulsuse, reisimise või raha pärast. Jooksmine on väga nõudlik ala. See tähendab, et suured tulemused näitavad vaid võimast kirge ja pühendumist. Keep up the good work! Vähemalt harrastajad elavad kõigile kõva häälega kaasa!

Lisan veel paar numbrit eelmisest aastast:

Sportisin 376h
Jooksukilomeetreid vaid ~4000 (paar vigastust)
Ratta seljas ~1500km
Kokku kasutasin kuut tossupaari:
Saucony Grid type A5 (2)
New Balance minimus (2)
Vibram FF (1)
Ecco Evo racer (1)

Täielikult kasutuskõlblikud on neist endiselt neli. Mõlemad A5-d jooksin ribadeks ning oman juba uut paari. Olen väga rahul!

Siin kohal tahan aitäh öelda Jooksueksperdile, kes väikeste soodustusega mu elu veidike lihtsamaks on teinud.

Ilmselt huvitab paljusid, mis mu uuest jooksustiilist saanud on...või kui katki mu achilleuse kõõlused on. Selle kirjutise avaldan juba lähipäevil.

Leidke endas ikka jõudu vihma ja pimedaga rajale minna!

Läbi kahe aasta olen päris mitmel korral kirjutanud jooksutehnikast ning kõigest selle juurde kuuluvast. Väga suur osa minust usub, et korralik tehnika on väga suurel märal eduka tulemuse aluseks.

Siin kohal ei räägi ma mitte ainult ökonoomsest liikumisest, vaid ka vigastusevabast jooksmisest. Et olla jooksumaailmas edukas, peab treenima järjepidevalt. Pausid kärbivad tohutult vormi.

Lisaks ei saa mainimata jätta, et mind häirib meeletult valgete jooksjate JÕUGA jooksmine. Ma lihtsalt keeldun leppimast üldlevinud arusaamaga, et valge mees ei oska/suuda joosta sama ilusa tehnikaga nagu enamik mustamandri jooksjaid.

Kõige jubedam ja levinum kommentaar, mis minu arust ka Eesti tippude seas tihti läbi käib on „Pole mõtet tehnikat muuta, ökonoomsus on vastavalt kehale ise välja kujunenud.“ Uskuge mind, väga palju on võimalik muuta.

Pikk sissejuhatus sai nüüd lõpu ning püüan lõpuks olulise kallale asuda.

Võidupüha maratonilt sain esimese videosalvestuse oma jooksutehnika kohata (Aitäh Siret ja Rünno). Ütlen ausalt - nähtud pilt ei rahuldanud mind. Minu tehnikal ei olnud midagi tõsist viga, aga arenguruumi näis olevat veel omajagu.

http://www.youtube.com/watch?v=FAangwFSOEs

Sealt edasi, võtsin aluseks eliitjooksjate videod ning püüdsin esialgu trennides nende tehnikat lihtsalt matkida. Lugesin veidike juurde ning jõudsin läbi barefoot- ja chirunningu poserunning meetodi juurde.

Poserunning meetod põhineb arusaamal, et keha on pidevas kukkumises ning äratõuget ei toimu. Selle asemel asetatakse jalg võrdlemisi kiiresti üha uuesti keha pikalikukkumise vältimiseks enda ette. Jalgade liikumisel tekib justkui rattaefekti. Selline pidev „kukkumine“ tagab ökonoomse ja kerge edasiliikumise. Lisaks on selle tehnika aluseks kõrge sammutihedus (min 180 sammu minutis). Ühtlasi peetakse seda tehnikat tihti üheks mustanahaliste edu saladuseks.

Proovisin ja olin esialgu positiivselt üllatunud. Uus lähenemine tundus huvitav ning päris sarnane sellele, mida olin taga ajanud. Kuid midagi oli pildil ikkagi valesti. See ei olnud piisavalt ökonoomne, kiire, lihtne ning nõudis liiga palju tähelepanu. Kokkuvõttes ei tundunud see kuidagi loomulik.

Matsin end jälle videote ja artiklite kuhjade alla ning pea igas trennis proovisin leida seda õiget liigutust. Olin oma avastusretke poole peal, kui jooksin Narva Energiajooksul ning ebaõnnestusin täielikult. See kergelt rikutud tehnika, andis võistlusel kõvasti tunda.

Võtsin SEB maratoni hirmus aja maha ning keskendusin oma keha välja pakutud loomulikule sammule. Kui maraton sai enam-vähem tulemusega läbitud, asusin jäärapäiselt jällegi tehnika lihvimise kallale.

Uus tehnika

Ma tahan uskuda, et jõudsin pooleteist kuu eest lõpuks millegi olulise jälile. Usun, et ökonoomse tehnika saladus peitub energia taaskasutamises. Kõlab natuke nagu mingi tänapäevane moodne maailmaparandamise aktsioon, aga püüan mõtet selgitada.

Juba eelmisel talvel Vibram fivefingerseid kasutades kirjutasin kuskil postituses, et peale teatud kilometraaži oleksin justkui jooksmise asemel edasi „põrganud“. Siis ei osanud ma sellele tähelepanu pöörata.

Kui vaadata allolevat lühikest videot, võib selgelt öelda, et esiplaanil oleva jooksja kand puudutab vaevu maad. Kindlasti ta ei toetu kannaga maapinnale. Äratõuke asemel näen pigem justkui jala üles tõstmist/tõmmet, mitte äratõuget.

http://www.youtube.com/watch?v=rV7E6Qi5ifg

Posemeetod running nimetab seda „pull“ ehk tõmbeks. Täpselt nii see esialgu videot vaadates tundub. Jooksja tõmbab jala maast lahti, et saaks kiiremini kukkumise vältimiseks jala uuesti enda ette asetada.

Minu arust ei ole tegu ei äratõuke (push) ega äratõmbega (pull), vaid puhtalt energia taaskasutamisega, kus achilleuse kõõlus käitub nagu vedru.
Vaata allolevat „imelist“ J joonist:

Mõte ei jõudnud kohale?

Jalg maandub ning kand liigub maapinna poole. Achilleus käitub koos lestlihasega (soleus) nagu vedru, mis selle liikumise käigus pingule/pinge alla tõmmatakse. Maandumisenergia (tasuta energia) salvestatakse selles looduslikus vedrumehhanismis.

Nüüd edasi tahab vedru iga hinna eest oma algset vormi taastada. Kaldes keha jõuab punkti, mil toetusjalg saab end uuesti välja sirutada. Sirutus toimub ilma minimaalse pingutusega. Vedru tõmbub kokku ning maandumisel salvestatud energia vabaneb, „visates“ jooksja jala/keha nö. tasuta edasi.

Inimesed kes jooksevad üle kanna või isegi maanduvad jala keskosale, ei kasuta absoluutselt seda looduse poolt antut ökonoomset mehhanismi. Edasiliikumiseks kasutatakse ainult lihasjõudu, mis on kordi energiakulukam.

http://www.youtube.com/watch?v=RayIY7svick

Minu eelmise postituse videol on näha, kuidas kannad ei puuduta täielikult maad. Üleval räägitud „põrkamiseefekt“ tuleb seal selgesti ilmsiks. Võib jääda mulje, et selline tehnika toimib ainult kiirelt joostes. Jah, videol jooksen umbes 3:10-3:15 min/km tempoga, tegelikult kasutan sama tehnikat ka aeglaselt joostes.

Sain innustust

Veidike sain innustus Jooksuportaalis ilmunud Selliku lugudest, kus tihti räägiti „andekast pöiast“.
Mäkkejooksud, spetsiaalsed pöia tugevdamise jooksud ja harjutused – pöid ees ja pöid taga. J Loomulikult ei õnnestunud mul ühtki tema jooksuvideot leida. Siiski sisimas mõtlesin, et äkki oli just „andeka pöia“ all silmas peetud minu kirjeldatud tehnikat.

Mis on muutunud peale uue tehnika juurutamist?

Ma suudan joosta kiiremini, ajaliselt kauem ning madalama pulsisagedusega. Mu säärelihaste ümbermõõt on 1,5 kuuga kõige laiemast kohast vähenenud ligi 6cm. Mu säärelihased on täiesti pingevabad.

Lisamärkuseks: ma ei venita (ÜLDSE EI VENITA), ega tee muid lõdvestavaid harjutusi. Ei käi massažis ning olen lõpetanud ka jalgade rullimise vahu/taignarulliga.

Olen vigastusevaba alates 2013 aasta märtsist. Jooksen kuus keskmiselt 400-500km. Selle kilometraaži sisse kuuluvad intervalltreeningud, fartlekid, pikad jooksud jms.
Lisaks suvised rattakilomeetrid (umbes 1600km).

Mu jooksujalatsite tallad on minimaalselt kulunud. Allolevate tossudega olen läbinud umbes 1200km, 95% sellest asfaltil. Tallad näevad välja peaaegu nagu uued. (Võrdle tossu ninas oleva kulumata mustriga). Jalatsite pealsed on korralikult kulunud, lausa piinlikult aukus. Kohe kohe ostan uue paari jalatseid, ootan kuni Jooksuekspert ära puhkab. J

Mu jooksusamm on nii vaikne, et ehmatan tahtmatult inimesi. Ausõna! See ei ole tegelikult naljakas.
Ma reaalselt vahel lohistan veidike jalgu või köhatan, et seljatagant lähenevale inimesele enda tulekust kaugemalt märku anda. Te ei kujuta ette kui palju karjatusi ja tõmblemist ma olen TAHTMATULT tekitanud.

Kuigi postituse pealkiri on "Uus jooksutehnika," ei jõudnud ma kõiki detaile käsitleda ning keskendusin esialgu pöia ja kõõluste tööle. Püüan tulevastes postitustes ka muust tähtsast juttu teha.

Loodan väga, et mu positus andis kellelegi mõtlemisainet. Minu tehnika vajab veel lihvimist, aga olen tubli alguse ära teinud. Isegi kui mu mõttelend on kellegi jaoks totaalne lollus, siis enamik nõustub, et vähemalt videolt näeb see tervislik ning ilus välja.

Lubasin nädalavahetusel uut postitust. Kahjuks ei jōudnud omadega valmis.
Siin on väike aegluubis video tehnikast. Ühtlasi sissejuhatus tulevasele postitusele.

Lõpuks ometi ongi käes minu lemmik aastaaeg! Ma tean, et see ei kõla just eriti populaarselt, aga ma lausa jumaldan sügist. Juba poole suve peal mõlgutasin mõtteid hämaratest värvilistest vihmastest sügisõhtutest. Tänavalaternad, langevad lehed, karged hommikud, punased põsed, sallid ja kõik muu selline. Pretty gay, I know!

Käes on aeg kui enamik vähem tõsiseid sportlasi hakkab end tasapisi koduseinte vahele või treeningsaalidesse kokku pakkima. Kes võtab aja maha, kes jääb lume/suusatamise ootele.

Minu jaoks ei muuda see võrratu aastaaeg jooksmise mõttes midagi. Kui siis nii palju, et selga tuleb panna rohkem riidekihte, trennid mööduvad pimedas ning kiiremad jooksusammud lähevad mõneks ajaks puhkusele.

Natukene imelik on nii hilja maratoni juttu ajada, aga paar sõna peaksin siiski kirja panema.

Juhtus nii, et maratoni nädalal alguses haigestus terve mu pere külmetushaigusesse. Ise pidasin neljapäevani ilusti vastu ning siis andis ka minu organism järele. Ma ei ole vist elus nii palju küüslauku söönud kui nendel kahel päeval. Lisaks tasside viisi ingveriteed ja kõike muud sellist.

Laupäeval tegin lisa energia laadimiseks kiirendusjooksu. Jalad olid väikesest puhkusest värsked ja kerged aga pea „kumises“. Võtsin vastu otsuse, et kui maratoni hommikul on halb olla, jääb võistlus ära. Sisimas teadsin, et olen anyway stardis. J

Mul vedas, võistluse hommikul tundsin end enam-vähem hästi. Soojendusjooksul oli muidugi kohe tunda, et kõik pole päris hästi. Keha läks väga kergelt kuumaks ning võimutses vines olek. Kes vähegi haigena trenni on teinud, peaks seda seda tunnet teadma.

Stardipaugu kõlades tundsin end kui vana rahu ise. Lõpuks ometi võistlus kus ei pea distantsi pikkuse, rahva rohkuse ja raja kitsuse tõttu end alguses lolliks rapsima. Asusin teele väga tasaselt. Kehal oli hea, vaimul oli hea ja miski muu ei lugenud. Paari/kolme kilomeetri pärast kujunes mu ümber väike jooksugrupp kuhu ma püsima jäin. Selle sama grupiga jooksime koos laias laastus kuni kolmekümnenda kilomeetrini.

Esines ka raskeid hetki. Päris palju lõhkusin end ise tempokõikumisega. Kiirus hüples 3:37-st 3:55-ni. Kuidagi ei saanud seda ühtlast mõnusat tempot kätte. Tegin ise palju ees tööd ning kuskil seal 31 kilomeetril jooksin järjekordse tempotõusuga eest ära. Esialgu arvasin, et mind jäeti vaid ajutiselt üksi, aga varsti oli selge et järele mulle enam ei tulda.

Poole Pirita tee peal (viimased 6-7km) läks päris raskeks. Tempo langes kohati drastiliselt. Reie pealsed olid nii valusad, et lihtsalt ei saanud jalgu tõsta. See oli mulle täiesti uus kogemus. Siiani mõistatan, mis selle valu taga võis olla.

Kolm kilomeetrit enne lõppu hakkas valu krampideks kiskuma. Rotermanni kvartali juures olin peaaegu et valmis seisma jääma. Siis võtsingi tossud jalast (ausalt, ei olnud tähelepanunäljas) J. Uskuge või mitte, aga see väike kaalukaotus tossude näol ja pisut erinev jooksusamm, tõid mind ilusti vabaduseväljakule. Hoidsin pöidlaid pihus, et krambid laseks mul lõpuni joosta ja just täpselt lõpujoonel lõi jalg end krambist sirgeks. Elu vedamine, olin lõpetanud!

Kuigi ma oma isiklikku rekordit ei parandanud ja tulemus oli oodatust kõvasti kehvem, olen jooksuga siiski väga rahul. Kogemus, kogemus, kogemus!

Ahjaa koht 17, aeg 2:47 ja kopikad...

Mingi nälg minus tahaks ka Tartus maratoni joosta, aga püüan seda ilusti alla suruda. Edasine plaan on järjepidevalt treenida ja loodetavasti kevadel välismaal maratonijooksus võistelda. Praegu on tervis korras ja jooksuisu suurem kui kunagi varem.

Asusin ka lõpuks treeneri otsingutele, loodan et läheb õnneks.

Eile oli arvatavasti viimane kiire treening enne Narvat. Tundub lootustandev seis, kuigi pulsid oleksid võinud veidi madalamad olla. Usun, et osaliselt on süüdi ka enne trenni joodud tass kanget kohvi.

Viimased kaks nädalat olen püüdnud arendada sammutihedust. Tulemus on selgelt näha! Näiteks Võidupüha maratonil oli keskmine sammude arv minutis 160/164. Eilsetel tempo osadel tegin minutis juba 188/190 sammu.

Sammutiheduse info on soojenduseks ühele järgmise nädala postitusele.

Eilse pika otsa pidin tuleval nv. toimuva võistluse tõttu asendama 20km-se tempojooksuga.
Alustuseks 2km 4:35 min/km (soojaks), seejärel 8km 4:00 min/km ja ülejäänud 10km 3:50 min/km + 2km lõdvestusjooks.

Kuigi läksin müttama alles peale seitset õhtul, oli õues endiselt väga palav. Joogist hakkasin puudust tundma juba viiendal kilomeetril. Lõpp kiskus ikka väga januseks.

Pulss ei lahminud lakke (162 keskmist) ning esimesed 10km jooksin isegi kergelt mäkke (Nõmme/Hiiu/Harku kergliiklustee).

Kokkuvõttes kerge enesekindluse boost.

Saucony Grid Type A5

Muretsesin endale eelmisel nädalal Jooksueksperdist järjekordse paari uusi jooksujalatseid (Rünno R. soovitas - Saucony Grid Type A5).

Läksingi nö. vihast poodi, sest piinavad villid ja hõõrutud jalad olid jooksmise väga ebameeldivaks muutnud. Uskuge või mitte aga mu jalg on justkui kuu ajaga numbri või kahe võrra kasvanud (vanad tossud 42, uued tossud nr. 45!). Praeguseks olen murest prii ja kasutan uusi jalatseid igapäevaselt.

Esialgu tegi mind natuke murelikuks kõrge kanna osa. Aga olen lõpuks aru saanud, et pea iga jooksujalats on õigesti joostav. Kõik taandub tehnikale ja oskustele.

Grid Type A5 näeb jalas lahedam välja kui riiulis. Kergelt kriiskav roheline on nii minu värv.

Nad paistavad veidike suured, aga on kaalult väga kerged ning jalas hästi mugavad. Õhu läbilaskvus on samuti väga hea.

Olen siiani pidamist/haarduvust tossu puhul täiesti ebaoluliseks pidanud, aga peale esimest jooksu Saucony-s...suur üllatus, hoopis teine kontroll jalgade üle.

Nädal uutes tossudes ja ei ühtki halba sõna! Ma ei ole veel päris kindel, kas ma nendega ka võistlen, aga treeningjalanõuks on tossu rohkem kui küll.

PS! Pean igaks juhuks ütlema. et ei saanud tosse tasuta ning minu väike arvustus põhineb puhtalt isiklikult kogemusel.

Eelmise nädala alguses sain kõne, et pühapäeval toimub Raplas maanteejooksu võistlus. 11,3 kilomeetrine distants peaks andma mingi ülevaate hetkevormist. Kindlat jah sõna ei öelnud ning otsest plaani ka ei teinud.

Nädal möödus kiiresti. Pühapäeva hommikult kella 7 ajal tegin luugid lahti, kõndisin toas veidi ringi ning tegin otsuse, et viisakas oleks ikka kohale minna.
Ilm oli ilus, soojakraadid ulatusid lausa 30-ni. Registreerusin, riietusin, lürpisin vett. Tegin väga lühikese sörgi ning vedelesin pude all varjus. Kõik oli justkui okei, ainult igasugune võistlustunne puudus.

Näiteks ees ootav Narva jooks sai plaani kirjutatud juba aasta alguses. Mõte sellest võistlusest kriibib pidevalt kuskil kuklas. Ma tean et ta tuleb, tean et pean vormis olema, kardan, põen, ootan ja unistan.

Seekord astusin rajale ilma igasuguse põdemiseta ning täiesti pingevabalt. Läksin kohe esimeste tempoga kaasa. Tunne oli hea, aga siiski käisid koguaeg peas mõtted, et kui ei jõua siis võtad rahulikult. Kui jalad hakkavad valutama/hõõruma, võtad rahulikult. Kui juua ei saa, võtad rahulikult.

Foto: Kaia Kuusmann

Mingi hetk tehtigi hetkeline kiirendus ja sellest piisas, et vinguv tüüp mu peas õigustust saaks. Lasin tempo alla ning jäin grupist maha.

Seejärel tundsin, kuidas jala sisekülg lausa mulksub. Kujutasin juba ette, järjekordset nädalat ville ravimas. Joogipunktist haarasin veetopsi, mis kokkuvajutamisel pragunes ja veest tühjaks jooksis. Sellest kõigest piisas, et lõpuni lihtsalt tasaselt tiksuda.

Teises joogipunktis jäingi seisma. Võtsin rahulikult tossud jalast, jõin kaks topsi vett, haarasin jalatsid kaenlasse ja jooksin rahulikult paljajalu võistluse lõpuni.

Kõlab justkui ühe suure sitahäda (vabandust) jutt. Vabandus vabanduse järel. Tõsi, kõik need tillukesed asjad tõesti juhtusid. Aga võistlus on võistlus, oleks pidanud kannatama.

Tegelikult oli kogu üritus juba eos hukule määratud, sest mul puudus igasugune motiveeritus. See osavõtt oli plaaniväline ning ma ei olnud end selleks peas ette valmistanud. Läksin lihtsalt osalema.

Tagantjärele on siiski üpris ebameeldiv tunne. Samas jällegi omamoodi kogemus millest õppida.

Kui oled otsustanud võistelda, siis võistled täiega (va. kui võistlus on treeningu eest). Kui õiget tunnet ei ole, jäta parem osalemata. Õige meelestatus on ülimalt oluline!

Loodan, et see jääb viimaseks selliseks totraks kogemuseks.

Käisin eile emal külas ja tuhnisin huvi pärast enda vanades asjades. Vihikute, päevikute ja muu sodi vahelt leidsin ühe medali. Endalegi üllatuseks olin 2000-l aastal ühest jooksuvõistlusest osa võtnud. Veel lahedam on see, et suutsin kolmeteist aasta tagused tulemused netist üles leida.

Vanust oli mul siis 13, sellel ajal ei tegelenud veel ühegi spordialaga. Miks ma seal osaleda otsustasin, ma kahjuks ei mäleta.

Kilomeetreid sai läbitud kolm, seda ajaga 12:45. 116-st osavõtjast olin 29-s. Joosti lauluväljakult Pirita velotrekile.

Samal jooksul osalesid sellised nimed nagu Ralf Lipp (teine koht 10:37), Sasmin Kaupo (kuues koht, 11:16).

Mäletan vaid uhketes riietes noorjooksjaid, kes juba esimestel meetritel silmist kadusid ning seda kohutavat "hing paelaga kaelas" tunnet, kui velotrekile jõudsin.

Võtsin Eesti tugevamatest jooksjatest eeskuju ning kadusin blogi rindelt terveks kuuks. Okei okei, paha nali. Tegelikult olen paks laisk ja lohakas. Olgu öeldud, et seekordset postitust olen neljal korral uuesti alustanud. Alati tuleb midagi vahele ja sinna paika see kirjutamine jääbki.

Pärnu võistlusest on mõned päevad rohkem kui kuu aega möödas. Need neli nädalat on kohutavalt raskelt möödunud. Mingi jube väsimus ja suutmatus endaga hakkama saada. Ise pean põhisüüdlasteks vähest und ja mõttetuid jalahädasid.

Peale Pärnu jooksu olid mu koivad ühed suured villid. Iga samm trennis võrdus ebameeldiva ja tüütu valuga. Nii kadus harjutamisest mõnu ning jooksurajale tuli end kohati lausa sundida. Uskuge või mitte, aga need villid pole siiani täielikult paranenud. Ikka jooksen korraliku plaastrikihiga.

Okei, ei viitsi viriseda. Tähtis on see, et kohusetunne on sisemisest viginast üle olnud ja trennid on laias laastus ilusti tehtud.

Uueks ja suureks märksõnaks on praegu JOOKSUTEHNIKA.

Juba enne Võidupüha maratoni tegin ise esimese tillukese avastuse ökonoomsema jooksustiili suunas. Tänu Rünno ja Siret Ruulile sain ka oma jooksusammust ja keha liikumisest korralikuma videoülevaate. Sealt hakkas järjekordne tõsine uurimustöö peale.

Kõrvutasin läbi youtubei eliitjooksjate tehnikat enda omaga ja tegin järelduse, et suuresti kõik tuleb ümber õppida. Viimane nädal olen kohutavalt palju vaeva näinud. Kuna ma kuivade harjutuste sõber ei ole, siis püüan end arendada läbi jooksutreeningute.

Ilmselt mõtlete, et mis seal siis ikka nii väga muuta on. Iga üks jookseb nagu ta jookseb ning olemasolevast tuleb JÕUGA maksimum välja pigistada. Uskuge mind, tehnikas on rohkem kinni kui te arvata oskate. Loodan, seda väidet juba sügise hakul tulemusega kinnitada.

Väike plaan

Nimelt tahan kohutavalt kogu selle blogi asjanduse ümber teha. Nimest ja kujundusest sisuni. Ei, ma ei arva, et olen enda arust nüüd jooksumaailma välja jõudnud! Lihtsalt tajun siin mingit raskust ja kohmakust. Loodan, et muutus läheb valutult ning tulemus on olemasolevaga võrreldes kordades parem. Ettepanekute, soovituste ja heade mõtete eest oleksin väga väga tänulik.

Indrek

Viimased treeningud

Isiklikud rekordid

Minust

Garmini profiil

Hoian silma peal

Arhiiv