Indrek Ilumäe

Eelmise nädala alguses sain kõne, et pühapäeval toimub Raplas maanteejooksu võistlus. 11,3 kilomeetrine distants peaks andma mingi ülevaate hetkevormist. Kindlat jah sõna ei öelnud ning otsest plaani ka ei teinud.

Nädal möödus kiiresti. Pühapäeva hommikult kella 7 ajal tegin luugid lahti, kõndisin toas veidi ringi ning tegin otsuse, et viisakas oleks ikka kohale minna.
Ilm oli ilus, soojakraadid ulatusid lausa 30-ni. Registreerusin, riietusin, lürpisin vett. Tegin väga lühikese sörgi ning vedelesin pude all varjus. Kõik oli justkui okei, ainult igasugune võistlustunne puudus.

Näiteks ees ootav Narva jooks sai plaani kirjutatud juba aasta alguses. Mõte sellest võistlusest kriibib pidevalt kuskil kuklas. Ma tean et ta tuleb, tean et pean vormis olema, kardan, põen, ootan ja unistan.

Seekord astusin rajale ilma igasuguse põdemiseta ning täiesti pingevabalt. Läksin kohe esimeste tempoga kaasa. Tunne oli hea, aga siiski käisid koguaeg peas mõtted, et kui ei jõua siis võtad rahulikult. Kui jalad hakkavad valutama/hõõruma, võtad rahulikult. Kui juua ei saa, võtad rahulikult.

Foto: Kaia Kuusmann

Mingi hetk tehtigi hetkeline kiirendus ja sellest piisas, et vinguv tüüp mu peas õigustust saaks. Lasin tempo alla ning jäin grupist maha.

Seejärel tundsin, kuidas jala sisekülg lausa mulksub. Kujutasin juba ette, järjekordset nädalat ville ravimas. Joogipunktist haarasin veetopsi, mis kokkuvajutamisel pragunes ja veest tühjaks jooksis. Sellest kõigest piisas, et lõpuni lihtsalt tasaselt tiksuda.

Teises joogipunktis jäingi seisma. Võtsin rahulikult tossud jalast, jõin kaks topsi vett, haarasin jalatsid kaenlasse ja jooksin rahulikult paljajalu võistluse lõpuni.

Kõlab justkui ühe suure sitahäda (vabandust) jutt. Vabandus vabanduse järel. Tõsi, kõik need tillukesed asjad tõesti juhtusid. Aga võistlus on võistlus, oleks pidanud kannatama.

Tegelikult oli kogu üritus juba eos hukule määratud, sest mul puudus igasugune motiveeritus. See osavõtt oli plaaniväline ning ma ei olnud end selleks peas ette valmistanud. Läksin lihtsalt osalema.

Tagantjärele on siiski üpris ebameeldiv tunne. Samas jällegi omamoodi kogemus millest õppida.

Kui oled otsustanud võistelda, siis võistled täiega (va. kui võistlus on treeningu eest). Kui õiget tunnet ei ole, jäta parem osalemata. Õige meelestatus on ülimalt oluline!

Loodan, et see jääb viimaseks selliseks totraks kogemuseks.

Käisin eile emal külas ja tuhnisin huvi pärast enda vanades asjades. Vihikute, päevikute ja muu sodi vahelt leidsin ühe medali. Endalegi üllatuseks olin 2000-l aastal ühest jooksuvõistlusest osa võtnud. Veel lahedam on see, et suutsin kolmeteist aasta tagused tulemused netist üles leida.

Vanust oli mul siis 13, sellel ajal ei tegelenud veel ühegi spordialaga. Miks ma seal osaleda otsustasin, ma kahjuks ei mäleta.

Kilomeetreid sai läbitud kolm, seda ajaga 12:45. 116-st osavõtjast olin 29-s. Joosti lauluväljakult Pirita velotrekile.

Samal jooksul osalesid sellised nimed nagu Ralf Lipp (teine koht 10:37), Sasmin Kaupo (kuues koht, 11:16).

Mäletan vaid uhketes riietes noorjooksjaid, kes juba esimestel meetritel silmist kadusid ning seda kohutavat "hing paelaga kaelas" tunnet, kui velotrekile jõudsin.

Võtsin Eesti tugevamatest jooksjatest eeskuju ning kadusin blogi rindelt terveks kuuks. Okei okei, paha nali. Tegelikult olen paks laisk ja lohakas. Olgu öeldud, et seekordset postitust olen neljal korral uuesti alustanud. Alati tuleb midagi vahele ja sinna paika see kirjutamine jääbki.

Pärnu võistlusest on mõned päevad rohkem kui kuu aega möödas. Need neli nädalat on kohutavalt raskelt möödunud. Mingi jube väsimus ja suutmatus endaga hakkama saada. Ise pean põhisüüdlasteks vähest und ja mõttetuid jalahädasid.

Peale Pärnu jooksu olid mu koivad ühed suured villid. Iga samm trennis võrdus ebameeldiva ja tüütu valuga. Nii kadus harjutamisest mõnu ning jooksurajale tuli end kohati lausa sundida. Uskuge või mitte, aga need villid pole siiani täielikult paranenud. Ikka jooksen korraliku plaastrikihiga.

Okei, ei viitsi viriseda. Tähtis on see, et kohusetunne on sisemisest viginast üle olnud ja trennid on laias laastus ilusti tehtud.

Uueks ja suureks märksõnaks on praegu JOOKSUTEHNIKA.

Juba enne Võidupüha maratoni tegin ise esimese tillukese avastuse ökonoomsema jooksustiili suunas. Tänu Rünno ja Siret Ruulile sain ka oma jooksusammust ja keha liikumisest korralikuma videoülevaate. Sealt hakkas järjekordne tõsine uurimustöö peale.

Kõrvutasin läbi youtubei eliitjooksjate tehnikat enda omaga ja tegin järelduse, et suuresti kõik tuleb ümber õppida. Viimane nädal olen kohutavalt palju vaeva näinud. Kuna ma kuivade harjutuste sõber ei ole, siis püüan end arendada läbi jooksutreeningute.

Ilmselt mõtlete, et mis seal siis ikka nii väga muuta on. Iga üks jookseb nagu ta jookseb ning olemasolevast tuleb JÕUGA maksimum välja pigistada. Uskuge mind, tehnikas on rohkem kinni kui te arvata oskate. Loodan, seda väidet juba sügise hakul tulemusega kinnitada.

Väike plaan

Nimelt tahan kohutavalt kogu selle blogi asjanduse ümber teha. Nimest ja kujundusest sisuni. Ei, ma ei arva, et olen enda arust nüüd jooksumaailma välja jõudnud! Lihtsalt tajun siin mingit raskust ja kohmakust. Loodan, et muutus läheb valutult ning tulemus on olemasolevaga võrreldes kordades parem. Ettepanekute, soovituste ja heade mõtete eest oleksin väga väga tänulik.

Indrek

Olen oma elu jooksul võitnud ainult kolm võistlust. Tabivere rannavolle (paariline Martin Tooming), ülikoolide vahelise (harrastajate) saalivõrkpalli võistluse ja nüüd ühe maratoni.

Asjade hea kokkulangemise tõttu, sain oma esimese maratoni võidu suhteliselt vara. Ma usun, et nii mõnigi arvab, et otsisingi meelega ühe nõrgema tasemega maratoni ja läksin lihtsat võitu noppima.

Tegelikult registreerusin Võidupüha maratonile hetke emotsiooni ajel 2-3 kuud varem. Kõik sai alguse mingist tobedast fb-s lõõpimisest (tänud Rünno Ruul). Kuna juulis on kerge võistluspõud, saan seda aega taastumiseks ilusti ära kasutada.

Mida lähemale tähtis päev jõudis, seda enam hakkasin tundma üleliigset pinget. Teadsin, et stardis ei ole ühtki väga kiiret jooksjat. Lollid mõtted üritasid igapäevaselt võimust võtta. Mis siis kui ma ei jõua lõpuni? Kui saan haamri? Kui jooksen piinliku aja?

Võistluspäeval oli väga palav. Päike oli kergelt pilve taga. Õhk tundus nii paks, et seda oleks saanud hingamise asemel tükkhaaval süüa. Kui enne starti veel viimast korda võpsikus käisin, tilkus kõrgelt puulehtedelt suurte tilkadena vett (õhuniiskus). Pulss tiksus isegi ühe koha peal seistes 100-110 vahel.

Aus olla, siis soojendust ma ei teinudki. Selle asemel läksin stardi lähedal olevasse poodi ja seisin 15 minutid peadpidi lahtises vorstikülmikus. Nii püsisid jalad soojad aga pea ja ülakeha said jahutust. J:)

(Foto:Rünno Ruul)

Stardipauk kõlas väga ootamatult. Esialgu ei pööranud tempole ja teistele jooksjatele üldse tähelepanu. Tahtsin esimese km tunde järgi joosta. Nii et ei tekiks tugevat hingeldamist. Esimene km aeg 3:40. Enesetunne super, aga pulss 177 ehmatas ära. Selle tempo juures on tavaliselt pulsinumbrid 165, maks 170. Ei lasknud end väga heidutada ning otsustasin puhtalt enesetunde põhjal edasi joosta.

Ilm oli stardi ajaks natuke tagasi tõmmanud. Vähemalt õhk maitses pisut värskemalt. Nii kui maanteele jõudsin, tundsin vastutuult. Piisavalt tugev, et natuke tempotki mõjutada. See oli vist esimene kord kui olin võistlustel vastutuule pärast rõõmus. Lisa jahutust oli väga väga vaja.

Enne kui arugi sain, oli vahe järgmiste jooksjatega päris suureks kasvanud. Kuuendal kilomeetril möödus minust üks jalgrattur, kes soovitas kohe tempo alla võtta, muidu ei vea lõpuni välja. Ütlesin, et küll ma hakkama saan ning lasin muretult edasi.

Kümnendast kilomeetrist hakkasin tundma kuidas varvastel ei ole just eriti hea olla. Olin ostnud korraliku paari adidase sokke. Lausa 9€ paar. Arvasin, et selle 9€-ga elimineerin vähemalt ühe asja, mis võiks valesti minna.

(Foto:Rünno Ruul)

15km mõistsin, et villidest pääsu ei ole. Nüüd palusin, et nad vaid tervelt lõpuni vastu peaksid. Nii kui 21km järel metsa vahele keerasin, tundsin tossus plahvatuste jada.

Kui oma esimesel maratonil astusin samas situatsioonis raja kõrvale ning peaaegu et oigasin valust, siis nüüd surusin hambad kõvasti kokku ning surusin kohutava valu alla. Olin juba pika tee tulnud. Teadsin, et 3-5 km kõva kannatamist ja siis harjub jalg/mõistus ära. Täpselt nii läkski. Loomlikult oli ka järgnevatel kilomeetritel valus, aga suutsin selle kuidagi mööda vaadata.

(Foto:Rünno Ruul)

Metsas oli lämbe, aga mitte nii hull kui arvasin. Tempo langes, pulss tõusis ja janu pitsitas üha enam. Ei kuskilt ilmus äkitselt mu taha üks rattur, kes heatahtlikult pudeli spordijoogiga ulatas. See oli nii sürrealistlik moment, täiuslik ajastus!

Peagi olin metsa vahelt väljas ja juba mõtetes peaaegu et tundsin jahutavaid tuuleiile ja värsket õhku, millest viimased 5km olin unistanud. Aga ei, sain hoopis ämbriga lauspäikest ja seisvat õhku. Otsisin koguaeg silmadega puude varjusid, aga päike oli kahjuks liiga kõrgel. Täiuslik suvepäev Pärnus.

Sealt edasi ei mäleta muud, kui üht kilomeetrite lugemist ja pahade mõtete tõrjumist. Tempo kõikus 3:50-st 4.05-ni.

(Foto: 2silda.ee)

(Video: Rünno Ruul)

Rajale oli kaasa võetud kaks energiageeli. Ühe neelasin 20-l ja teise 30-l kilomeetril. Tegelikult lausa tundsin, et kuskil seal 36/7 kilomeetril oleks veel ühte vaja läinud. Siis oleks lõpp ilmselt palju kergem tulnud.

(Foto:Rünno Ruul)

Finishis ei osanudki kuidagi käituda. Olin terve tee finishijoone ületamist ette kujutanud ja siis tuleb mingi mees ja tahab mind pärjaga pidurdada. Tegelikult natuke piinlik, aga ma lihtsalt olin lõpetamisele nii tugevalt keskendunud. Sain pärjaga vastu pead ja kiirustasin lindi poole! Autasustamisel vabandasin sama härra ees.

Võrratu rändauhind!

Kuigi ma sain oma elu esimese korralikuma võidu, siis sellist tugevat emotsiooni mul ei tekkinud. Põhjuseks ilmselt konkurentsi puudumine, mitte just kõige kiirem aeg ja tunne, et ei valitsenud tervet distantsi (tugev pos. split.). Loomulikult olen ikkagi enda üle uhke ja tunnen head meelt.

Nüüd kõige tähtsam osa. Nägin lõpuks pea kõik nö. interneti sõbrad ära (Rünno, Siret, Pille, Lauri, Laura). Eriliselt suured tänud Rünnole ja Siretile, kes mind hästi palju toetasid. Puhtalt see positiivsus ja see et te kohale olite, andis meeletult palju juurde. Rääkimata "võlujookidest", mis mind paaril korral lausa päästsid.

Võistluse korralduse kohta oskan ka ainult kiidusõnu jagada. Viimase hetke joogipunktide lisamine oli väga õige otsus.
Kaks päeva ei ole saanud joosta. Kaotasin 4 küünt ja mu jalgadel on rekord arv ville. Väikesed varbad peavad lausa terve uue nahakihi endale peale kasvatama. Jalad oleks nagu lõkkes käinud. Jalgrattakingad suutsin hambad ristis jalga pressida, nii et päris nõutult ei pea kodus passima.

Peale võistlust

Loodan, et homme/ülehomme saan tagasi jooksuradadele.

Veel pilte ja videofaile Rünnolt.

Videod

Pildid

Kui kohe ei kirjuta, siis jääbki venima. Olen siis üks kordki sellel aastal tubli.

Alustame sellest, et Ööjooks on (without a doup) kõige lahedam jooksuüritus. Korralik võistlus on täiuslikult ühildatud meelelahutusega. See tähendab, et tõsised jooksjad saavad korralikult/kvaliteetselt võistelda ning ülejäänud melu nautida.

Sellel aastal sain startida esimesest grupist. Rinnanumbriks oli 23. Peale stardipauku asusin hea enesetunde tempoga teele. Ei mingit ähkimist/puhkimist. Esimese km läbisin koos parimate naistega. Mõtlesin, et äkki olekski mõistlik nende temposse jääda, aga miski sundis ikka rohkem pingutama. Nii astusingi sellest grupist välja ning asusin üksinda, omas tempos, edasi rühkima. Kilomeetriajad umbes 3:30 - 3:35.

300m kaugusel ees paistis neljaliikmeline punt. Olin veendunud, et need tüübid on minu jaoks juba läinud. Mõne aja pärast tundus, et jõuan neile siiski tasapisi lähemale. Vahe vähenes aega mööda umbes 50-le meetrile ning siis jäi pidama. Jooksin üksinda nende sabas umbes 4km. Lõpuks tegin otsuse, et spurdin ja püüan nad kinni. Mõeldud tehtud. Haiget ma selle kerge kiirendusega endale ei teinud.

Igal väiksel tõusul liikusin ma grupist veidi ette ning langustel tuldi mulle väga kerge sammuga järele. Endiselt ei oska ma mäest alla joosta. Hirm, et mäest alla joostakse lihtsalt eest ära oli suur. Nii pidingi end igal tõusul igaks juhuks pisut lõhkuma.

Neljateistkümnendal km-l pudenesid grupist kaks meest. Lasime edasi kolmekesi. Rajal hõigati pidevalt, et oleme kohtadel 12-14.

Hoidsin tempol silma peal. Nii kui km ajad kukkusid 3:40 lähedale võtsin juhtimise enda peale ja tõstsin tempo tagasi 3:30/35 peale. See toimis, teised tulid ilusti kaasa.

17 kilomeetril, peale viimast joogipunkti, oli pikk lauge tõus. Mõtlesin, et kui ma nüüd ei lähe, siis jääb kõik lõpu peale. Tõstsingi tempot ja vajusin vaikselt eest ära. Tegelikult tundsin end isegi halvasti (nagu reetur), sest olime tiimina pea 14km tublit koostööd teinud.

Tagasi vaadata ma ei julgenud. Oli jäänud veel 4km joosta ja mina oleksin justkui lõpuspurti alustanud. Kell näitas 3:25-27 min/km. Kerge hirm oli nahas, sest trennis tulevad 500 meetriste intervallide ajad mäest alla joostes samasse kanti.

Oli raske, aga kordasin endale, et nüüd kannatad lõpuni. Linna jõudes oli õues juba hämar. Rajale keeras ette üks buss ja hiljem veel üks veoauto ning siis veel koperdas mingi rahvas üle tee. Kokku kaotasin selle korduva pidurdamisega viimastel km-l tempos 10 sekundit. Lõpusirgel hüüdis mingi tüüp, et tagant tulijaid on vaevu näha. Siis lahtus ka hirm ning sain muretult lõpuni joosta. Aeg 1.16:14, koht 12. Eelmise aasta tulemust parandasin 6 minuti võrra.

Kogu jooks oli peaaegu et täiuslik. Kui aga esimestega aegu võrrelda, siis on veel jube palju arenguruumi. Parima tunde andis just see, et ma ei lagunenud jõu ja tempo mõttes mitte kordagi. Väga ühtlane jooks, kui ei eksi siis ilmselt ka kerge neg. split.

Elu on nii ilus! Kõlab veidike tobedalt, just nagu lõik saatest Maamees otsib nais „Kas Eestimaa on tõesti nii ilus?“ (Link)

Tõusen igal hommikul nii vara kui võimalik. Tavaliselt arvestan 5-7 tunnise uneajaga. Kui õnnestub uinuda kell üksteist õhtul, panen äratuse 5:30-ks hommikul. Kui hiljem siis kuueks, maksimum 6:30.

Päev algab kohvi ning kerge hommikueinega. Terve pere magab alles sügavat und, kui mina olen juba tund aega hommikut nautinud. Loomulikult käib koer vahepeal nö. olukorda kontrollimas ning lohistab end seejärel taas pessa.

Umbes kell 7 teeb silmad lahti meie pere kõige väiksem tüdruk. Selle asemel, et tühja kõhu pärast end oimetuks karjuda, ringutab ta tasaselt ning annab üksikute vaiksete häälitsustega märku, et ta on üles ärganud. Eranditult saan igal hommikul esimese „tere hommikust“ siira naeratuse näol just tema käest. Juba siis võin öelda, et päev on 100% korda läinud. :)

Kui laps on korda tehtud ning kõik maailma tähtsad jutud temaga „ära räägitud,“ on aeg ta sööma ulatada. Just siis saan teise unise „tere hommikust“.

Kuna meie vanem laps on kergelt öeldes hea unega, siis õnnestub teda väga harvadel juhtudel hommikuti tervitada. Kuid tasakesti omaette teen seda siiski.

Enne kui kõik üles ärkavad, olen mina juba linna poole teele asunud.

Viimased kolm nädalat on lausa unistuste hommikud olnud. Soe, päike, värske õhk, erkroheline veel tolmust määrdumata loodus. Liigun pea igal hommikul tasasel jooksusammul linna poole.

(peaaegu Nõmmel)

Mul on valida laias laastus kolme kilometraaži vahel – 16, 18, 21km. Kakskümmend üks kilomeetrit viib läbi Nõmme. See tähendab ligi kümmet kilomeetrit linnulaulu, vaikust, rohelust ja armsaid vanu maju. Ma tean, et ma ei tohiks iga päev nii palju joosta, aga peaaegu võimatu on end viimasel ajal lühemale distantsile sundida.

(Harku, 300m kodust)

Need 16 ja 18km tähendav 100% autode keskel rapsimist. Nii juhtubki pea igal õhtul või hommikul, et jooksen kerge 12km asemel pisut raskemad 21km. Ma ei tea, mis see pikas perspektiivis endaga kaasa toob. Võib-olla kurnan end liialt, võib-olla tõuseb sellest hoopis kasu. Eks võistlused näitavad. Kuigi üleväsimust ma ei tunne ning jalad ei valuta.

Viimasel ajal olen ma jooksmist üha enam nautima hakanud. Ei, ei...mitte treenimist, vaid just nimelt jooksmist. Kui varem läksin kindlaks määratud kilometraaži, tempot või aega jooksma, siis viimasel ajal avastan end lihtsalt nautimast. Justkui oleksin mingile uuele tasandile jõudnud. Okei, kõlab veidikene liiga „deep“-lt, aga enam pole oluline kiirus või distants vaid sisemine rahulolu.

(Brändi reklaam, aga video sisu on hea)

See ei tähenda loomulikult seda, et ma oma unistused nurka oleksin visanud. Lihtsalt minu jaoks on tekkinud kaks täiesti erinevat tasandit – treening ja jooksmine. Esimene võib vahel olla raske ja kurnav. See eest teine on alati puhas nauding! Koos moodustavad nad võrratu koosluse, mis loodetavasti viib mind unistustele lähemale.

Olen hakanud rohkem mõistma ultramaratoonareid. Millegi pärast on mul tunne, et nende treening on kordi nauditavam kui meiesuguste „kiirusele orienteeritute“ oma. Tüübid lihtsalt lähevad ja naudivad ennast, jooksu, loodust. Ehk siis tervet tasuta paketti.

Kummaline on see, et mida rohkem ning mida tihedamalt sa kilomeetreid läbid, seda nauditavamaks jooksmine muutub. Kui veel poole aasta eest oli nädalavahetuse pikk ots (24-28km) korralik ettevõtmine, siis nüüd on see hommikune 21km nagu suvaline lühike taastav jooks. Kõige hullem, et keha ja hing tahab isegi veel rohkem.

Kui sa oled jooksja, siis mõistad mind sada üks protsenti.

Kui sa sattusid seda postitust lugema täiesti juhuslikult ning sa pole oma eluga eriti rahul, siis tee proovi. Kaotada ei ole midagi! Esimese kahe nädala jooksul sa lausa vihkad jooksmist, teise nädala möödudes hakkad tasapisi armastama.

Neljapäev oli selle nädala esimene autopäev. Juba hommikul mõtlesin, et kuidas ma end kaheksa/üheksa ajal trenni tarin.

Õhtul oli seis veel hullem ning plaani järgi ootas ees 500x500 intervalltreening. Vedasin end kuidagi välja. Esimesed km kinnitasid nõrka enesetunnet. Lihtsalt ei olnud seda jooksu tunnet.

Soojendus sai läbi ja otsustasin vähemalt proovida. Lidusin esimesed 500m ajaga 3:35. Sellest piisas, et ülejäänud trenniks motivatsiooni leida. Vahel lihtsalt peab end sundima, vaimne väsimus on kurjast! :)

Nüüd nädala näpunäide!

Enne Tartu jooksumaratoni lugesin palju palju materjali negatiivse spliti kohta. Olgu siin kohal mainitud, et P. Pullerits ei olnud oma blogi postitustega tõuke andjaks.

Võistlusel ebaõnnestusin oma plaaniga täielikult. Võib-olla oli põhjuseks vähene uni ja väsimus, võib-olla lihtsalt puudulik kodutöö. Soovituslik on negatiivset spliti treeningutel harjutada!

Garmin suudab näidata jooksva lap'i keskmist kiirust. Selle järgi on päris lihtne tempot sättida. Kui sa ei taha täielikult oma kella orjaks muutuda või sul puudub kell ja sisemine kiiruse taju, siis....

...jookse treeningu esimene pool mäest üles (pikk lauge) ja teine pool tuldud teed alla. Gravitatsioon on sinu treeningkaaslaseks. (Ise ei tulnud selle peale, netist leidsin)

Just nii tegin ma ise sellel neljapäeval. Mäest üles 3:35 min/km alla 3:26 min/km. Viimased kaks intervalli läksid nihu, sest reielihase sisekülg hakkas meeletult valu tegema. Jooksin veel kaks km paljajalu peale (some how ilma valuta) ning tänaseks olen juba korras.

Kokkuvõttes oli väga edukas ja meeldiv trenn. Mul on nii hea meel, et end rajale sundisin.

Nagu lubatud sai, väike ülevaade Garmin Forerunner 610-st.

Garmini esinduspood - kui üks sportlane on otsustanud enda treeningvarustuse hulka arvata suhteliselt krõbeda hinnaga toote, soovib ta kindlasti julgustavat nõu, et just tema välja valitud seade vastab kõikidele ootustele. Loomulikult tegin ise korraliku eeltöö ning teadsin täpselt mida tahan, aga usun, et selliseid pimesi ostjaid on omajagu.

Klienditeenindus sisaldas sellel korral „Tere,“ ja „Nägemist.“ Justkui oleksin külapoest pätsi saia ostnud. Loomulikult ei oota ma mingit ülepingutatud tähelepanu, aga vähemalt facebooki chati oleks võinud härra viieks minutiks ootele jätta. :) Okei, ei ole lugu. Sain oma kella ning see on kõige tähtsam!

Juhul kui mõni uuem lugeja ei tea, omasin eelnevalt Garmin Forerunner 405-e. Natuke suurem, raskem ja vanamoodsam. Disaini erinevus kahe kella vahel on suur. Üks näeb välja nagu „üritasime midagi stiilset teha“ ning teine on lihtsalt loomulikust võrratu. Mitte midagi üleliigset, puhas korralik elegantne.

Funktsionaalsus on mõlemal kella praktiliselt sama. Kõik mis oli 405-s on ka 610 olemas. Mingit suurejoonelist lisafunktsiooni 610 ei oma. Seevastu on kogu sisu üldine ülesehitus ülimalt lihtsaks muudetud! Alustades sellest, et sa ei pea mingite nuppude abil menüüdes ringi kruvima ning lõpetades sellega, et treeningu alustamiseks pead tegema vaid kaks näpuliigutust.

Forerunner 405-l pidid esiteks GPS sisse lülitama (kolm liigutust), seejärel treeningmodei valima(kolm liigutust), seejärel satelliidi ühendust ootama ning „start“ nuppu vajutama. Forerunner 610 libistad näpu üle ekraani ja vajutad starti, kõik muu vajaliku teeb kell ise ära.

Vana kell leidis satelliidid ca. 40-60 sekundiga, uus kell saab samaga hakkama vähem kui kümne sekundiga. Garmin connecti tempograafik on kordi „puhtam.“ st. et GPS ei kaota treeningu käigus enam hetkekski signaali.

Mõnus lisavigur on väike vibramootor. Kui vana kell vaid piiksus seadistatud vahemaa läbimisel, siis uus kell annab märku ka kerge vibratsiooniga (nagu telefon). Võib-olla tundub see enamikule mõttetu, aga mina olen ikka mitmel korral 500 meetrised intervalli osad 1000 meetristeks jooksnud. Põhjuseks liigne süvenemine või automüra.

Üks mõnus tilluke uuendus on „open end interval/rest.“ Vanal kellal pidid seadistama kindla ajalise või distantsilise limiidi. Näiteks 500m tempo / 500m rest. Näiteks fartleki puhul on väga oluline, et peale tempo osa jõuaksid taastuda ning pulss normaliseeruks. Kui aga tempo osa juhtub lõppema mõne korralikuma tõusu jalamil, siis peadki alustama uut tempo osa ajuvabalt kõrge pulsiga. Ehk siis koormad end mõtetult üle. „Open end“ valik lasebki joosta nö. õige fartleki, ise valid uue tempo osa alguse. (PS! Enese distsipliin on sellisel juhul väga oluline! Ei tohi „unustada“ end liiga pikalt puhkama!)

Uuemate kelladega on seotud uus Garmin Connecti funktsioon „Training effect“. Esimese hooga pidasin seda täiesti mõtetuks. Mingi 1-5 punkti andmaks ülevaadet treeningu efektiivsusest. Aga lõpuks lugesin juurde ning sain teada, et kogu see info toetud pulsile ning Garmin võtab arvesse igat varasemat treeningut. Varasemate treeningute alusel analüüsib kell su treeningvõimekust ning hindab iga uue trenni lõpus tulemust. Ehk siis, su kell on võimeline su kehalist võimekust hindama/õppima.

Vana kella pulsivöö oli raske ja puine. Vahel püsis ilusti kehal, vahel mitte. Kui ta võistlustel tilbendama hakkas, ajas ta mind ikka korralikult närvi. Niigi on raske ja siis kaku veel pulsivööd iga 500m järel üles.

(see on uus pulsivöö)

Uus vöö on nagu õhuke riideriba. Alla ei vaju ning praktiliselt ei tunnegi seda oma kehal. Millegi pärast ta hõõrub pisut. Treeningu ajal ei tunne midagi, aga rinnal on alates kella soetamisest punased kriimud.

Kui kellelgi peaks nüüd ostusoov tekkima, siis soovitan siiski kell Eestist osta. Põhjus väga lihtne - kaks aastat garantiid. Samuti ei tule hinnavahe teab mis suur, sest välismaalt tehnikat tellides tuleb Eestis lisaks ka impordi käibemaks tasuda, mis on umbes 40€. Eestist ostes puudub ka petta saamise risk. Kui ma ei eksi siis E-bays müüakse suur osa kellasid ilma pulsivööta. Eestis oli see kohe komplektis.

Kindlasti tehke ka 5€ kliendi kaart mis annab ligi 30€ soodustust. Ehk siis võidate ~25€. (Võin ka oma kaarti laenata!)

Kokkuvõttes oli väga rahul. Esialgu tundsin, et laristasin mõttetult raha, sest töötav kell oli ju tegelikult olemas. Nüüd võin öelda, et kellal ja kellal on suur vahe ning ei kahetse natukenegi antud väljaminekut.

Paar tähtsat testi:
http://www.youtube.com/watch?v=molQVlTtDDo
http://www.youtube.com/watch?v=Y6jmGiqobJg

Kindlasti küsige huvi korral juurde, vastan hea meelega!

Kohustuslikus korras peaksin esiteks kirjutama paar sõna Tartu jooksumaratonist.

Jooks ei läinud kahjuks plaanipäraselt. Eesmärgiks oli joosta minimaalselt 3:40 min/km kohta ning teha võistlustel elu esimene negatiivne split.

8-9 kilomeetrit sujusid peaaegu et täiuslikult. Jalad ja hingamine olid kerged, tempo püsis enam-vähem õiges augus ning pulss üllatas mind ennastki (tiksus seal 165-168 vahel). Hoidsin end vägisi tagasi, igale möödujale ütlesin mõttes „peatse kohtumiseni mõne km pärast!“

Jõudis kätte distantsi 11 kilomeeter, hetk kui oleks pidanud tekkima nö. uus hingamine. Ütleme nii, et minul tekkis kõik muu peale uue hingamise. Tossud hakkasid kohutavalt hõõruma, jalad muutusid raskeks, energia oleks justkui metsateele voolanud. Proovisin isegi tempot tõsta, aga ei midagi.

Suhteliselt kiiresti sai selgeks, et head nahka ma täna ei lase. Eelmise õhtu pikk ärkvelolek ning 4h ööund olid siiski jälje jätnud.

Tujul ma langeda ei lasknud. Kui on raske, siis on raske...tuleb ilusti lõpuni pingutada. Tempo langes paaril kilomeetril alla igasugust arvestust. Keerasin kella käe peal teistpidi, et kiiruse numbrid masendust peale ei ajaks. Edasi jooksingi enesetunde järgi.

Tulemuseks siis 10 sekundit kilomeetri kohta aeglasemalt kui plaanitud (3:50 min/km). See tempo andis mulle aja 1:30 ning 47 koha. Vähemalt parandasin eelmise aasta tulemust.

Uued tossud kinkisid mulle umbes kuus uut villi, kahte suuremat plaasterdan tänase päevani!

Veidikene uuemat juttu

Soojade ilmade saabudes tungib sport üha enam südamesse. Kui vaid oleks rohkem aega ning vähem kohustusi.

Üks hiljutine suurem muudatus minu päevaplaanis on jooks töölt-koju või siis kodust-tööle. Töötan kodust umbes 16km kaugusel. Ühel hommikul sõidan rattaga tööle ning jooksen õhtul koju. Järgmisel hommikul jooksen tööle ning sõidan õhtul rattaga koju.

Loomulikult lähtun jooksmise puhul mingist kindlast plaanist, mitte ei lidu iga päev tuimalt ühes ja samas tempos 16km. Kui jooks sattub hommikusse, teen taastava trenni (max 16km). Kui õhtusse, siis intensiivse (max 22km).

Selle kõige juures on rattasõidul taastav funktsioon, mis minu puhul töötab ideaalselt. Jalad on kordi värskemad ning vähem pinges. Tavaliselt tiksungi rahuliku tempo ja kerge käiguga.

See tihedam rattasõit on minus kunagise kire taaselustanud. Ma ei tea kas olen sellest varem kirjutanud, aga tegelesin kunagi ligi kolm aastat jalgrattaspordiga. Nüüd ongi plaan endale korralikum maanteeratas soetada.

PS! Jooks on ja jääb esikohale. Ratas võib olla iga päeva lisatreening! Fakt on see, et 5/10 aasta pärast plaanin ma triatlonile üle minna (sõltub kui tulemuslikuks mu jooksmine osutub), miks mitte lihaseid juba varakult soojendama hakata?

Kui selle kuu kalendrit vaadata, siis neid topelt treeningpäevi on juba omajagu kogunenud. Kogukilometraaž on veel kahjuks nõrk. Sellel aastal on võistlustest taastumine palju raskemini läinud. Lähtun eeskätt enesetundest ning ei aja treeningplaanis näpuga järge.

Nüüd ootabki ees Rakvere ööjooks ning peale sead Võidupüha maraton. Võib-olla õnnestub ka sellel nädalavahetusel paf Tartu olümpiajooksul osaleda.

Päikest!

Terve talv on tublisti rassitud ning tundub, et vähemalt midagi on õigesti tehtud. Esimese kergelt pikema võistluse (Kõrvemaa kevadjooks) tulemusega olen ise väga rahul. Kuigi platseerusin vaid üheksateistkümnendale kohale, mis pole nüüd teab mis saavutus, oli tulemus ajalises mõttes (58.57) minu jaoks päris ilus. See tähendab keskmist kiirust 3.40 minutit kilomeetri kohta. Võrdluseks eelmise aasta keskmine kiirus samal võistlusel 4.10 min/km. Kuigi rada oli täielikult muudetud, jagus ikkagi tõuse igale maitsele.

Laias laastus kulges jooks väga ilusti. Energiat jagus ühtlaselt terveks kuueteistkümneks kilomeetriks. Siiski tegin paar korralikumat apsakat. Alustasin jällegi üleliia kiiresti! Püüdsin esimestega kohe alguses kaasa minna (esimeste all pean silmas gruppi peale Ilja-d ja Viljarit). Oli piisavalt raske, aga mitte võimatu tempo. Kõik tunduski enam-vähem korras olevat, kuni 5km joogipunktini. Haarasin oma veetopsi ning joomise asemel tõmbasin kogu vee ninna ja kurku. Järgnev kilomeeter kulges uppumishirmu ja õhuahmimise saatel. Suu ja näo sain ilusti märjaks, aga organism vee näol turgutust ei saanud. Grupp liikus aina jõudsamalt eest ära. Kahjuks ei olnud midagi teha, tuli lasta neil minna.

Esimese ringi lõpuks andis vedelikupuudus juba tugevalt tunda. Nüüd tuli järgmised kolm kilomeetrit kuidagi vastu pidada. Joogipunkti jõudes lasin tempo 100m enne alla ning otsustasin jooksusammu hoopis katkestada. Paar sügavat hingetõmmet ning kulistasin edasi kõndides pool topsi vett koos ühe energiageeliga kurgust alla. Seal kaotasin pea minuti jagu aega. Tagantjärele mõeldes oli see ainuõige samm. Kui oleksin ka sellel korral vedelikust ilma jäänud, oleks kogu võistlus aia taha läinud. Pärast turgutavat sõõmu asusin jälle jooksma.

Selle kõndimise käigus jõudis mulle järele üks noor tubli jooksja (Hussar Karel). Haakisin end talle sappa ning taastasin jooksurütmi. Kolm/neli km enne lõppu asusin ise vedama ning tõstsin pisut tempot. Ta tuli ilusti kaasa. Paar kilomeetrit enne lõppu lasin ta uuesti ette ning ütlesin, et nüüd paneme täiega lõpuni. Ta noogutas. Kaugemal eest oli üks raske sammuga jooksja. Ütlesin, et selle tüübi peame veel kätte saama. Tõstsime tempot ning kilomeeter enne lõppu oli ta meist umbes 500m kaugusel. Veel viimased kurvid ning 300m lõpuni. Hingasin sügavalt sisse ning panin ajama. Karel kaasa ei tulnud.

Eesolev jooksja lähenes meeletu kiirusega. Neelasin meie vahelist maad silmnähtavalt iga sammuga. Lõpusirgel karjusid talle pealtvaatajad „Kiiremini kiiremini, tagant tuleb!“ Mees vaatas tagasi ning kukkus spurtima. Kahjuks jäigi võib-olla vaid 20m kaheksateistkümnendast kohast puudu. Garmin näitas viimase 300m keskmiseks ~2:44 min/km, st. et paagis oli veel omajagu alles.

Ei saa mainimata jätta, et see oli mu esimene võistlus Vibram Fivefingeristega. Lubasin ühes varasemas postituses, et proovin sellel hooajal nendega võistelda. Lubadus täidetud! Tõestatud, jah nendega saab väga edukalt kiiresti joosta!

Vähem kisa rohkem villa

Ilmselgelt on mu blogipidamine tagaplaanile jäänud. Facebook’i teen tihedamalt lühemaid sissekandeid. Esimene jooksuaasta oli täis avastusi. Nii palju uut ja huvitavat millest kirjutada. Nüüd käib treening teatud kindlat sisse kulunud rada ning suurimad avastused on loodetavasti tulevased võistlustulemused.

Väike väljaminek

Üldiselt olen selline vanakooli tüüpi inimene. Kui miski toimib ja teeb vajamineva töö ära, ei ole ma nõus uue/ilusama/moodsama vidina eest väga lihtsalt raha välja käima. Nüüd aga libastusin!

Olen juba pool aastat põhjust otsinud, miks ma peaksin oma toimiva Garmini välja vahetama. Ütleme siis nii, et väsisin! Väsisin põhjuste otsimisest. Jah, vanal Garminil andis taustavalgus juba talvel otsad ja GPS signaal pole enam nii terav ja vihmaga läheb ta lukustamata olekus veidi hulluks ning rihm tahab vahepeal kella küljest lahti tulla jne. jne. Tegelikkus on aga see, et ta toimib ja täidab kõik mu treeninguga seotud vajadused.

Nüüd otsustas aga mu kallis kaasa oma väikesed jalad jooksutossudesse pista ning samuti jooksma hakata! (PS! OLEN VÄGA UHKE ja positiivselt üllatunud!) Loomulikult on ka temal mingit motivatsiooni vaja. Mis oleks veel parem kui läbi Garmini funktsionaalsuse oma arengut jälgida. See kõik tekitas „MEELETU“ vajaduse uue Garmini järele!

Siin ta nüüd on! Garmin Forerunner 610.

Väikese arvustuse kirjutan järgmises postituses.

Elu hakkab jälle tasapisi mingisse kindlasse rööpasse jooksma. Öised ärkamised muutuvad üha tavalisemaks. Väikese virina peale tõused muretult üles, teed kõik vajaliku ära ning uinud sama kiirelt kui tõusid. Tõesti ei tahaks ära sõnuda, aga uus pisitüdruk on tubli – laseb enam-vähem ilusti magada.

Jooksmisest

Möödunud nädalal sai ka lõpuks 100km piir ületatud (nädala kohta). Trennide hulka mahtus ka üks fartlek (2x2min, pulsid 170/150 bpm, 16km). Kõik varasemad kiirust arendavad trennid on sellel aastal erinevatel põhjustel totaalselt läbikukkunud.

See esimene fartlek oli raske. Tõmbasin end ikka päris rihmaks. Kiirust suutsin arendada vaid 4.10+ min/km kohta. Oli ka paar kiiremat lõiku (3:45/50 kanti). Väga suurt rolli mängisid ilmastikuolud ja teekatte seisukord. Tugev päikesepaist, liiga palju riideid ning kohutav libedus või lumesupp. Tehtud ta sai ja selle üle on mul kohutavalt hea meel. Loodan, et edaspidi läheb juba lihtsamalt.

Aprilli kuu toob ka esimesed võistlused. Juba kahe nädala pärast toimub Nõmme maanteejooks. Päris 100% kindlalt ma oma osalemist kinnitada ei tahaks. Vastuse annab treeningute kulg. Kui saan kiiruse ilusti üles, olen kindlasti kohal.

Sealt edasi 27.04 Kõrvemaa kevadjooks. Kes on käinud, teab, et see on üks kohutav enese piinamine. Kuigi joosta lubatakse vaid 16km, ei teeks paha näiteks redeli kaasa võtmine. J Ehk siis üles alla üles alla ja veelkord üles. Piin piinaks, aga mina tõeliselt ootan enese proovilepanekut.

See aasta tuleb igati huvitavam. Eelmiste aastate ajad on teada ning halvemaid tulemusi ei tahaks näha. Algab üks suur võistlus eeskätt iseendaga.

Tahan loota, et soojemate ilmade tulekuga saan taas blogi kirjutamisega nö. soone peale. Just eile õhtul mõtisklesin omaette, et nii kuramus vähe on viimasel ajal lugeda (teiste jooksjate blogid). Ilmselt enamik jooksjaid püüavad praegu eeskätt treeningutega hakkama saada.

Üldiselt olen enam-vähem ilusti graafikus. Viimane nädal on pisut raskendatud olnud. Trenne olen olude sunnil saanud teha vaid neli ja need ka mingitel imelikel aegadel.
Kuna mingil kummalisel põhjusel plõksatavad luugid endiselt igal hommikul umbes kell viis lahti, olenemata magama mineku kellaajast, siis näiteks eile käisingi juba kuue ajal jooksmas. Pean ütlema, et tegelikult nautisin täiega - päikesetõus, vaikus, enam-vähem normaalne temperatuur, õrnad kevadeilmingud.

Mäletan, et kunagi oli meil koolis kohe hommikul kella kaheksast kaks järjestikust kehalise kasvatuse tundi. Ülejäänud koolipäev möödus seetõttu enamjaolt alati kerges uimas/vines. Just selle halva mälestuse pärast, ei ole ma hiljem suutnud end varavalges trenni vedada. Praegu tundub, et peaksin mõnel hommikul veel proovima.

Miks viimane nädal trennide osas veidi raskendatud on olnud?

Põhjus väga lihtne, selle võib allolevalt pildilt välja lugeda. J

Heldimust ja totakat jõllitamist on muidugi kuhjaga. Iga koos veedetud sekund on kulla hinnaga! Ma tean, et nüüd saab treeninguteks aja leidmine topelt raske olema, aga minu jäärapäisus ja eneselegi üllatusliku sihikindlus ütleb selgelt, et jooksmine tagaplaanile ei jää. Loomulikult first things first, aga kui vaja teen trennid kasvõi ööpimeduses ära. Muutused meie elus on muidugi suured, kuid tegu pole mingi haigusega, mis sind eesmärkidest kõrvale hoiaks. Nõrgad leiavad ettekäände, tugevad võimaluse. Tahan uskuda, et olen tugev!

Möödunud pühapäeval panin end haiglas olles treeningriietusse ja läksin nagu õige mees jooksma. Kuna meil oli täitsa oma palat, viibisime nagu hotellis. Arstid vaatasid mind muidugi pisut imelikult, aga keda huvitab.

Olen alati mõelnud, et kuramuse hea oleks kesklinnale lähemal elada. Kõik ilusti käe/jala juures. Peale seda treeningut, ei taha ma linnas elamisest mõeldagi.

Minu jooksurada viis Liivalaia tänavast Kadriorgu. Sada valgusfoori, jalus koperdavad inimesed, autod, müra, tähelepanu jne. jne. See väike kogemus pani mind oma vaikseid Harku jooksuradasid tõsiselt hindama. Me elame ikka nii mõnusas kohas.

PS! Minu postkasti on paar lugejakirja potsatanud. Kirjutajatele tahan öelda, et vastan Teile tuleva nädala alguses! Vabandust!

Viimased treeningud

Isiklikud rekordid

Minust

Garmini profiil

Hoian silma peal

Arhiiv