Indrek Ilumäe

Terve talv on tublisti rassitud ning tundub, et vähemalt midagi on õigesti tehtud. Esimese kergelt pikema võistluse (Kõrvemaa kevadjooks) tulemusega olen ise väga rahul. Kuigi platseerusin vaid üheksateistkümnendale kohale, mis pole nüüd teab mis saavutus, oli tulemus ajalises mõttes (58.57) minu jaoks päris ilus. See tähendab keskmist kiirust 3.40 minutit kilomeetri kohta. Võrdluseks eelmise aasta keskmine kiirus samal võistlusel 4.10 min/km. Kuigi rada oli täielikult muudetud, jagus ikkagi tõuse igale maitsele.

Laias laastus kulges jooks väga ilusti. Energiat jagus ühtlaselt terveks kuueteistkümneks kilomeetriks. Siiski tegin paar korralikumat apsakat. Alustasin jällegi üleliia kiiresti! Püüdsin esimestega kohe alguses kaasa minna (esimeste all pean silmas gruppi peale Ilja-d ja Viljarit). Oli piisavalt raske, aga mitte võimatu tempo. Kõik tunduski enam-vähem korras olevat, kuni 5km joogipunktini. Haarasin oma veetopsi ning joomise asemel tõmbasin kogu vee ninna ja kurku. Järgnev kilomeeter kulges uppumishirmu ja õhuahmimise saatel. Suu ja näo sain ilusti märjaks, aga organism vee näol turgutust ei saanud. Grupp liikus aina jõudsamalt eest ära. Kahjuks ei olnud midagi teha, tuli lasta neil minna.

Esimese ringi lõpuks andis vedelikupuudus juba tugevalt tunda. Nüüd tuli järgmised kolm kilomeetrit kuidagi vastu pidada. Joogipunkti jõudes lasin tempo 100m enne alla ning otsustasin jooksusammu hoopis katkestada. Paar sügavat hingetõmmet ning kulistasin edasi kõndides pool topsi vett koos ühe energiageeliga kurgust alla. Seal kaotasin pea minuti jagu aega. Tagantjärele mõeldes oli see ainuõige samm. Kui oleksin ka sellel korral vedelikust ilma jäänud, oleks kogu võistlus aia taha läinud. Pärast turgutavat sõõmu asusin jälle jooksma.

Selle kõndimise käigus jõudis mulle järele üks noor tubli jooksja (Hussar Karel). Haakisin end talle sappa ning taastasin jooksurütmi. Kolm/neli km enne lõppu asusin ise vedama ning tõstsin pisut tempot. Ta tuli ilusti kaasa. Paar kilomeetrit enne lõppu lasin ta uuesti ette ning ütlesin, et nüüd paneme täiega lõpuni. Ta noogutas. Kaugemal eest oli üks raske sammuga jooksja. Ütlesin, et selle tüübi peame veel kätte saama. Tõstsime tempot ning kilomeeter enne lõppu oli ta meist umbes 500m kaugusel. Veel viimased kurvid ning 300m lõpuni. Hingasin sügavalt sisse ning panin ajama. Karel kaasa ei tulnud.

Eesolev jooksja lähenes meeletu kiirusega. Neelasin meie vahelist maad silmnähtavalt iga sammuga. Lõpusirgel karjusid talle pealtvaatajad „Kiiremini kiiremini, tagant tuleb!“ Mees vaatas tagasi ning kukkus spurtima. Kahjuks jäigi võib-olla vaid 20m kaheksateistkümnendast kohast puudu. Garmin näitas viimase 300m keskmiseks ~2:44 min/km, st. et paagis oli veel omajagu alles.

Ei saa mainimata jätta, et see oli mu esimene võistlus Vibram Fivefingeristega. Lubasin ühes varasemas postituses, et proovin sellel hooajal nendega võistelda. Lubadus täidetud! Tõestatud, jah nendega saab väga edukalt kiiresti joosta!

Vähem kisa rohkem villa

Ilmselgelt on mu blogipidamine tagaplaanile jäänud. Facebook’i teen tihedamalt lühemaid sissekandeid. Esimene jooksuaasta oli täis avastusi. Nii palju uut ja huvitavat millest kirjutada. Nüüd käib treening teatud kindlat sisse kulunud rada ning suurimad avastused on loodetavasti tulevased võistlustulemused.

Väike väljaminek

Üldiselt olen selline vanakooli tüüpi inimene. Kui miski toimib ja teeb vajamineva töö ära, ei ole ma nõus uue/ilusama/moodsama vidina eest väga lihtsalt raha välja käima. Nüüd aga libastusin!

Olen juba pool aastat põhjust otsinud, miks ma peaksin oma toimiva Garmini välja vahetama. Ütleme siis nii, et väsisin! Väsisin põhjuste otsimisest. Jah, vanal Garminil andis taustavalgus juba talvel otsad ja GPS signaal pole enam nii terav ja vihmaga läheb ta lukustamata olekus veidi hulluks ning rihm tahab vahepeal kella küljest lahti tulla jne. jne. Tegelikkus on aga see, et ta toimib ja täidab kõik mu treeninguga seotud vajadused.

Nüüd otsustas aga mu kallis kaasa oma väikesed jalad jooksutossudesse pista ning samuti jooksma hakata! (PS! OLEN VÄGA UHKE ja positiivselt üllatunud!) Loomulikult on ka temal mingit motivatsiooni vaja. Mis oleks veel parem kui läbi Garmini funktsionaalsuse oma arengut jälgida. See kõik tekitas „MEELETU“ vajaduse uue Garmini järele!

Siin ta nüüd on! Garmin Forerunner 610.

Väikese arvustuse kirjutan järgmises postituses.

Elu hakkab jälle tasapisi mingisse kindlasse rööpasse jooksma. Öised ärkamised muutuvad üha tavalisemaks. Väikese virina peale tõused muretult üles, teed kõik vajaliku ära ning uinud sama kiirelt kui tõusid. Tõesti ei tahaks ära sõnuda, aga uus pisitüdruk on tubli – laseb enam-vähem ilusti magada.

Jooksmisest

Möödunud nädalal sai ka lõpuks 100km piir ületatud (nädala kohta). Trennide hulka mahtus ka üks fartlek (2x2min, pulsid 170/150 bpm, 16km). Kõik varasemad kiirust arendavad trennid on sellel aastal erinevatel põhjustel totaalselt läbikukkunud.

See esimene fartlek oli raske. Tõmbasin end ikka päris rihmaks. Kiirust suutsin arendada vaid 4.10+ min/km kohta. Oli ka paar kiiremat lõiku (3:45/50 kanti). Väga suurt rolli mängisid ilmastikuolud ja teekatte seisukord. Tugev päikesepaist, liiga palju riideid ning kohutav libedus või lumesupp. Tehtud ta sai ja selle üle on mul kohutavalt hea meel. Loodan, et edaspidi läheb juba lihtsamalt.

Aprilli kuu toob ka esimesed võistlused. Juba kahe nädala pärast toimub Nõmme maanteejooks. Päris 100% kindlalt ma oma osalemist kinnitada ei tahaks. Vastuse annab treeningute kulg. Kui saan kiiruse ilusti üles, olen kindlasti kohal.

Sealt edasi 27.04 Kõrvemaa kevadjooks. Kes on käinud, teab, et see on üks kohutav enese piinamine. Kuigi joosta lubatakse vaid 16km, ei teeks paha näiteks redeli kaasa võtmine. J Ehk siis üles alla üles alla ja veelkord üles. Piin piinaks, aga mina tõeliselt ootan enese proovilepanekut.

See aasta tuleb igati huvitavam. Eelmiste aastate ajad on teada ning halvemaid tulemusi ei tahaks näha. Algab üks suur võistlus eeskätt iseendaga.

Tahan loota, et soojemate ilmade tulekuga saan taas blogi kirjutamisega nö. soone peale. Just eile õhtul mõtisklesin omaette, et nii kuramus vähe on viimasel ajal lugeda (teiste jooksjate blogid). Ilmselt enamik jooksjaid püüavad praegu eeskätt treeningutega hakkama saada.

Üldiselt olen enam-vähem ilusti graafikus. Viimane nädal on pisut raskendatud olnud. Trenne olen olude sunnil saanud teha vaid neli ja need ka mingitel imelikel aegadel.
Kuna mingil kummalisel põhjusel plõksatavad luugid endiselt igal hommikul umbes kell viis lahti, olenemata magama mineku kellaajast, siis näiteks eile käisingi juba kuue ajal jooksmas. Pean ütlema, et tegelikult nautisin täiega - päikesetõus, vaikus, enam-vähem normaalne temperatuur, õrnad kevadeilmingud.

Mäletan, et kunagi oli meil koolis kohe hommikul kella kaheksast kaks järjestikust kehalise kasvatuse tundi. Ülejäänud koolipäev möödus seetõttu enamjaolt alati kerges uimas/vines. Just selle halva mälestuse pärast, ei ole ma hiljem suutnud end varavalges trenni vedada. Praegu tundub, et peaksin mõnel hommikul veel proovima.

Miks viimane nädal trennide osas veidi raskendatud on olnud?

Põhjus väga lihtne, selle võib allolevalt pildilt välja lugeda. J

Heldimust ja totakat jõllitamist on muidugi kuhjaga. Iga koos veedetud sekund on kulla hinnaga! Ma tean, et nüüd saab treeninguteks aja leidmine topelt raske olema, aga minu jäärapäisus ja eneselegi üllatusliku sihikindlus ütleb selgelt, et jooksmine tagaplaanile ei jää. Loomulikult first things first, aga kui vaja teen trennid kasvõi ööpimeduses ära. Muutused meie elus on muidugi suured, kuid tegu pole mingi haigusega, mis sind eesmärkidest kõrvale hoiaks. Nõrgad leiavad ettekäände, tugevad võimaluse. Tahan uskuda, et olen tugev!

Möödunud pühapäeval panin end haiglas olles treeningriietusse ja läksin nagu õige mees jooksma. Kuna meil oli täitsa oma palat, viibisime nagu hotellis. Arstid vaatasid mind muidugi pisut imelikult, aga keda huvitab.

Olen alati mõelnud, et kuramuse hea oleks kesklinnale lähemal elada. Kõik ilusti käe/jala juures. Peale seda treeningut, ei taha ma linnas elamisest mõeldagi.

Minu jooksurada viis Liivalaia tänavast Kadriorgu. Sada valgusfoori, jalus koperdavad inimesed, autod, müra, tähelepanu jne. jne. See väike kogemus pani mind oma vaikseid Harku jooksuradasid tõsiselt hindama. Me elame ikka nii mõnusas kohas.

PS! Minu postkasti on paar lugejakirja potsatanud. Kirjutajatele tahan öelda, et vastan Teile tuleva nädala alguses! Vabandust!

Sellel korral ei ole blogipostituste vähesus seotud vigastusega. Pigem lihtlabane laiskus.

Olen ilusti pea igapäevaselt jooksmas käinud. Üle pika pika aja silm lausa puhkab garmini nädala/kuu kokkuvõtteid vaadates. Kõik on ilusti sinine (sinine märgib jooksutrenni).

Jooksen endiselt katki lõigatud tallaga. Jalg on enam-vähem, umbes 80%. Liigume jõudsalt paranemise suunas. Kuna ma mingit halba kõrvalmõju täheldanud ei ole, ei hakka ka nö. poolkõvalt :) taldade vahetust tegema. Lasen jalal veel rahulikult terveneda.

Eile oli pika jooksu päev. Venitasin ilusti 24km välja. Pulss ikka seal 148 kandis, keskmine tempo pisut madal ~5:20 min/km. Mõnus rahulik päikseline hommik.

Viimased kaks nädalat läheb mul hommikuti kummalisel kombel uni umbes 5:50 hommikul ära. Ausalt öeldes, naudin seda südamest. Kerge hommikueine, kohv ning paar tundi täielikku vaikust. Loodus pakub ka viimasel ajal üha ilusamaid hommikuid. Päike, päike, päike! Hakkan vist vanaks jääma. :)

Anyway, tõusin täna samuti väga vara ja erksana. Kuigi treeningplaani järgi peaks olema puhkepäev, tundus kuidagi vale nii ilusat hommikut raisku lasta. Väikesel fb tuuril leidsin Rünno postituse järjekordsest pikast jooksust. Pikema mõtlemiseta, otsustasin ka ise jalgu teist päeva järjest pikemalt koormata.

Kuna ma pole kunagi varem kahte pikka jooksu kahel järjestikusel päeval teinud, tundus katsetus huvitav. Lühidalt kokkuvõttes...nagu ei olekski eelmisel päeval pikka maad jooksnud. Energiat oli maa ja ilm. Südametöö ja tempo isegi kordi paremad. Jooksin jällegi 24km.

Üks asi vajab veel ära märkimist. Mu Vibramid ootavad kapis ilusti oma aega. Loodan, et juba üsna pea saan nad jällegi varvaste otsa toppida.

Sellest vähesest kasutusajast oli nii kuramuse palju abi! Tunnen jooksutehnikas tohutut erinevust. Kõige olulisem, mu jalad ei valuta enam ka peale pikki otsi. Jälgede järgi lumele, ei esine enam ka mingit kanna maha lahmimist.

Ehk siis Indrekul läheb väga hästi!

Pikk pikk kirjutamispaus, I know! Ei julgenud esimese hooga kohe rõõmustavat postitust kirjutada. Kuna varemgi on juhtunud, et olen suurest õnnest positiivse sõnumi lugejateni toonud, kuid mõne aja pärast on tulnud tagasilööki tunnistada.

Praeguseks on asjalood nii, et olen leidnud jalamurele leevenduse. Juba kerge nädala jagu trennigi selja taga. Üleeile tegin isegi juba veidike intensiivsema jooksu – 11km tõusvas tempos (kuni 4.15 min/km).

Nii palju kui ma lugenud olen, ei ole tegu väga tüüpilise jooksja vigastusega. Kuid siiski tunnen kohustust veidikene sellest kirjutada. Just nende jaoks, kes õnnetu juhuse läbi samasse auku kukuvad.

Kes veel ei tea, siis sain paar nädalat tagasi jäätükilt jala laba all olevatele luudele päris korraliku obaduse. Nii õnnetult ja tugevalt, et isegi kõndimine oli raskendatud. Puhkasin, sõin valuvaigisteid, panin korralikult külma. See kõik leevendas pisut valu, kuid jooksmisest võis ikka ainult unistada.

Palju on kirjutatud, et endale diagnoosi andmine läbi otsingumootorite, on üks mõttetu tegevus. Mina tahaksin selle väite ümber lükata. Jah, olen ka ise palju jama läbi proovinud, aga üldjuhul olen ikka mingi lahenduse just ise leidnud. Lisaks saab selle massilise info läbitöötamisel kordi targemaks.

Kui päris aus olla, siis harrastussportlasena ei saa ka eriarstidelt teab mis asjalikku nõu (korduv enda kogemus). Üldjuhul soovitatakse 30€ visiiditasu maksmise järel ikkagi vaid puhkust, põletiku vastaseid ravimeid, toestavaid taldu ja külma – daaa!

Aga nüüd, need inimesed kes tulevikus minu viimast õnnetust kogevad, siis siit tuleb „Quick fix!“

Kui sa tunned joostes/kõndides valu pöialuude alla/peal (enamasti teise pöialuu all/peal) märgib see üldjuhul konkreetse luu ülekoormust. See valu on enamjaolt tingitud füsioloogilisest eripärast nimega „Morton’s toe.“ Ehk su teine pöialuu on pikem kui esimene, saades liikumisel suurema koormuse. Kuna teine pöialuu ei ole nii tugev kui esimene viib ülekoormus valuni, pikemas perspektiivis väsimusmurruni. Selle jama vältimiseks tuleb treenida mõistlikus koguses ja koorumust tasapisi tõsta. Minu veaks oligi jällegi liiga kiire mahutõus.

Morton’s toe väljaselgitamiseks on vaja oma varbad käega alla suruda, et pöialuu pead naha alt välja paistaksid. Kui teine pöialuupea on esimesest eespool, omad sa just seda eripära. Üldjuhul on neil inimestel ka teine varvas esimesest silmaga märgatavalt pikem.

Minul on teine varvas lühem, aga kui varbad alla painutan on teise pöialuu pea selgelt esimesest kaugemal.

Proovisin kõikvõimalikke taldasid, padjakesi jms. Ei mingit kasu. Iga trenni lõpud olid ikkagi päris valulikud. Lõpuks leidsin juhuse läbi ühe blogipostituse, kus samalaadse murega tüüp soovitas tossu sisetaldadesse augu teha.

Kaotada ei olnud midagi. Kuna mul tossudel oli anyway varu sisetallad, lõikusin julgelt augu sisse. Esimene jooks ei olnud paljulubav. Valu oli väiksem, aga siiski piisavalt ebameeldiv, et mitte jätkata.

Nõutult olin veel paar päeva trennidest eemal. Lõpuks jõudsin mõtteni, et äkki pole augu sügavus piisavalt suur. Tegin ka teise talda augu ning toppisin mõlemad üksteise peal tossudesse. Voila!

Nüüd saab mu teine pöialuu rahulikult augus istuda. Ei lahmi joostes vastu maad. Sõbrake on päris ilusti paranenud.

Nagu ma ka varem olen öelnud – kõik jooksuvigastused (va. murrud) paranevad kõige paremini just läbi jooksmise. Ma tean et see kõlab ebaloogiliselt, aga vähemalt minu puhul tundub see toimivat. IT-band, achilleus, ülepinges säärelihased ja nüüd see pöialuu jama – kõik on läbi jooksmise ja väikeste modifikatsioonid paranenud.

Tänaseks on valu juba minimaalne. Usun, et paari päeva pärast võin auguga tallad tervete vastu vahetada ning muretult trenne nautida.

Blogisse postitamise tihedusest, on selgelt näha, mis perioodidel ma korralikult ei treeni. Just nii, endiselt ravin põrutatud jalga. Olen püüdnud vahelduva eduga jalgrattaga sõita. Kahjuks on see spordiala lumisel ajal kohutavalt ebameeldiv. Külm, märg, tuuline, libe jne.

Vägisi tulevad meelde kunagised talvised jalgrattatrennid, kus pidime nö. maanteeratastega jäistel metsaradadel sõitma. Täpselt nüüd ei mäleta, aga mingi teatud vanuseklassini (M14-16?!), oli kohustuslik läbida maastikuvõistlused maanteeratta raamiga. Kuna sellel ajal ei olnud klubi rahalised võimalused kiita, sõitsimegi metsas tavaliste maanteerataste ja peenikeste kummidega. Jäistel radadel olime 95% ajast külili jääl. Põlved, küünarnukid, käed, jala välisküljed korralikult põrnudud ja sinised. J

Kuna mul röntgenpiltide järgi jalas mõra/murd puudus, on tegu ilmselt lihtsalt põrutuse ja kerge põletikuga. Kõikvõimas google annab sümptomite põhjal vastuseks „metatarsalgia.“ Minul siis ilmselt selle haiguse lihtsam vorm, põletikus metatarsali pead.

Veel üks põhjus, miks peab paljajalu jooksmisega algust tehes rahulikult võtma... Nimelt jala esiosa alla tekivad barefoot running'ga suuremad toestavamad pehmed padjakesed. Kui oled terve elu tosse/kingi kandnud, on jala eesosa alune pehmendus taandarenenud. Tasapisi moodustub sinna silmaga märgatavad padjakesed, mis kaitsevad just neid metatarsali päid.

Need ei ole minu mustad jalad! J

Praeguseks on ortofen, jää, metatarsali padjakesed, ibuprofen ja puhkus valu tugevalt leevendanud. Kõigi eelduste kohaselt peaksin juba täna/homme rajale saama. Yeii! J

Üleeile proovisin tegelikult ka korraks jooksma minna. Panin siis turvalisuse mõttes Vibramite asemel jooksutossud jalga. Kõigi eelduste kohaselt peaksid tossud koormust/pinget jala esiosas ühtlustama. Tegelikult polnudki teab mis valus joosta, aga need jooksutossud!!!

Ükskõik kui palju ma ka ei proovinud...jala eesosale maanduda ei suutnud. Iga samm heleda laksuga kannale. Peale 400m jäin seisma ja nentisin fakti, et jooksutossud on minu jaoks „OUT“!

Praegu korrutan endale, et põdemiseks pole põhjust. Kui kõik hästi läheb, saan nädalaga vanasse rütmi tagasi.

Eile juhtus minuga väike õnnetus. Nimelt oli kavas intervalltreening. Enesetunne oli võimas, soojenduskilomeetrid kinnitasid head minekut. Peale kolmandat kilomeetrit algaski esimene intensiivne osa. Selle sama kiire jupi viimastel meetritel astusin kogemata õhukese lume all peidus olevale jääkamakale. Kuidagi nii õnnetult ja tugevalt, et sain päris korraliku litaka.

Jääkamaka tipp tungis "mõnusalt" jalalaba eesotsas olevatele luude vastu. Jäin valu tõttu koheselt seisma. Kõndisin pisut ja proovisin siis uuesti joosta. Kahjuks ei lasknud valu korralikke samme teha.

Ei jäänudki muud üle kui lihtsalt tagasi koju tatsuda. Kodus uputasin jala koheselt jäävanni. Hiljem määrisin valutavale kohale veel korduvalt külmageeli.

Esimesed hommikused sammud tõid näole grimassi. Jalg oli õrnalt paistes ning kõndida sain vaid longates. Päeva peale otsustasin igaks juhuks traumapunkti külastada.

Seal võttis mind vastu vanem vene keelt kõnelev härrasmees. Rääkisin talle oma mure ilusti ära. Mulle esitati palju täpsustavaid küsimusi – kui tihti, palju, millega jooksen? Kui ta kuulis, et kasutan jooksmiseks Vibrameid, tekkis tal minu vastu eriline huvi. Ta ütles, et on tegelikult spordiarstiks õppinud ja jookseb ka ise päris tihedalt. Jutt läks kiirelt üle paljajalu jooksmisele ning minu jalamure jäi tagaplaanile. Ta teadis rääkida, et arstide ringkonnas on paljajalu jooksmise kasulikkus teada juba ammusest ajast. Mina olevat tema jaoks nö. esimene eksemplar.

Peale 15 minutilist vestlust saatis ta mind lõpuks röntgenisse. Piltide vaatamiseks tulin tagasi doktori kabinetti. Kui aus olla, tekkis hetkeks päris kõhe tunne. Täitsa pekkis, kui ongi mõra.

Erinevalt näiteks ravi tänava traumapunktis vaatas see härra kahte jalast tehtud pilti ligi 5 minutit. Suurendas korduvalt pildi kontrasti ja vaatas põhjalikult iga luu ükshaaval üle. Lõpuks kinnitas, et mõra ei ei ole. Ilmselt on tegu lihtsalt tugevama põrutusega. Huh, tundsin end hetkega kordi kergemalt. Ta soovitas mul mõned päevad vabaks võtta ning jalale tugevalt külma anda.

Edaspidi tuleb kiirematel treeningutel tähelepanelikum olla. Loodan, et valu kaob peatselt ja mingit pikka pausi siit ei tule.

Facebookis küsiti, et kas ma plaanin Vibramitega sellel hooajal ka võistelda? Kui päris aus olla, on sama küsimus mind viimased kaks nädalat kummitanud.

Olen teinud jällegi palju uurimistööd. Kiireim teadaolev Vibramitega läbitud maraton 2:40. Andmed tänapäeva profijooksjate kohta, kes Vibrameid ka võistlemiseks kasutavad, puuduvad.

Samas 1960 suveolümpiamängudel Itaalias, võitis Abebe Bikila paljajalu maratoni ajaga 2:15.
1976 Shivnath Singh 2:12 – teadaolev kõige kiiremini joostud paljajalu maraton.

Kui ma nüüd ei eksi, siis on ainult üks Eesti jooksja maratoni Vibramitega läbinud (Gunnar Kingo), 2012 SEB maraton - aeg 3:09.

Fakt on see, et need ülemised maratoniajad on minu jaoks mägede taga.

Ilmselt on enamike põhiküsimuseks...kuidas mu jalad vastu peavad!? See lühike Vibramite kasutusaeg on mind ikka väga korralikult veennud ning jalgade vastupidavus ei tekita absoluutselt murepilvi. Tunnen, kuidas nad iga päevaga ühe tervemaks saavad.

Pigem ainus küsimärk jäigi kiiruse/tempo taha. Lõpuks jõudsin mõtetega sinnamaale, et kui su jooksutehnika on hea, oled korralikult treeninud, toitud õigesti, kuulad oma keha, pead jalgadest lugu (hoiad neid)...siis milleks muretseda?! Jooksevad su jalad, mitte jalanõud.

Just sellel nädalavahetusel tegin otsuse – jah, plaanin kõik võistlused Vibramites joosta. Ehk siis võtan selle tillukese koorma/riski enda kanda. Ilmselt olen üks esimesi eestlasi, kes aastaringselt Vibramitega täismahus treenib/võistleb ja oma tegemistest teistele ka teada annab. Vaatame koos, mis saab.

Veidikene ka eilsest pikast jooksust.

Plaanis oli joosta 24km tavalisest veidikene rahulikuma tempoga. Hommikuks sõin kerge kaerahelbepudru ja nipet-näpet magusat. Selle kõik kulistasin alla umbes 1,5l veega.

Rajale võtsin kaasa kaks 0,2l veepudelit. Nende pudelite korgid külmusid juba peale esimest 5km ära. Trenni viimastel kilomeetritel hulpisid joogivees väikesed jäätükid. Tegelikult oli ilm ilus, isegi päike otsustas end pisut näidata.

Vahel tuleb isu tavalisest veidike teistsuguses keskkonnas joosta. Nii otsustasin tiksuda läbi kopli ja vanalinna ning seejärel mööda paldiski mnt. tagasi koju.

Vibramid kohtasid päris märgataval kogusel suuri silmi. Eks ta ole Eestis veel suhteliselt uus nähtus – eriti talvel.

Kokku läbisin üllatavalt kerge vaevaga 25km. Enesetunne jooksu ajal ja peale jooksu...super!

Selle nädala lõpuga saab rahulik elu läbi. Üleeile kookisin kapi põhjast lõpuks eelmise aasta treeningplaanid välja. See tähendab vaid üht – tuleb hakata end korralikult ja eesmärgipõhiselt liigutama.

Kui eelmisel aastal alustasin tõsiste trennidega alles aprillis, siis sellel aastal olen kahekuulises eduseisus. Detsember/jaanuar olen treeninud vaid enesetunde põhjal. Laias laastus ainult rahulikud lühemad otsad. Usun, et nüüdseks on enam-vähem korralik vundament laotud.

Jalgade osas olen entusiastlik. Kuigi olen kogenud Vibramite osas ka paari tagasilööki, on üldine seis väga hea. Tagasilöögiks siis liiga palju/liiga kiiresti. Päev puhkust ja murepilved hajuvad.

Eelmise aasta valutavad säärelihased (mis andsid ka veel uue aasta alguses tugevalt tunda), on nüüdseks täielikult alla andnud. St. ei mingit pinget, valu, muud jama. Sama lugu luuümbrise põletikuga. Kõige tähtsam...VESI on mind soleusega ka lõpuks tõelisteks sõpradeks teinud.

Tänaseks päevaks ei ole distantsi pikkus Vibramite puhul enam probleemiks. Jalad on ilusti harjunud. Ebatasane pinnas (jäätunud lumi) koormab küll väiksemaid lihaseid ja sidemeid päris korralikult, aga see kerge ebamugavustunne kaob alati uue trenni alguseks. Lisaks teen igapäevaselt jalgu tugevdavaid harjutusi, mis on üleminekule tugevasti kaasa aidanud.

Esimesed neli nädalat (alustades siis sellest esmaspäevast) sisaldab umbes 360 läbitavat kilomeetrit. Sellest 30% läheb intensiivsete treeningute alla (Fartlek/mäkkejooksud), teine 30% pikkade ja ülejäänud 40% taastavate jooksude alla. Kolm esimest nädalat tõusvas mahus ning neljas nädal madalama kilometraažiga.

Loodan esimese nelja nädala kava probleemideta 100%-lt läbida. Kokkuvõtteid teen veebruari lõpus.

Selle aasta võistluskalendri nö. raama on paigas. Kõrvemaa, Tartu jooksumaraton, Ööjooks, Narva energiajooks, SEB maraton. Nende võistluste vahele plaanin sobitada võimalikult palju (üle pingutamata) erinevaid väiksemaid võistlusi. Vaatame kuidas vorm ja enesetunne lubab.

Otsustasin vahelduseks ka natuke igapäevaelust kirjutada. Ilmselt on see nüüdseks siililegi selge, et jooksupisik on mind tõsiselt nakatanud. See lemmiktegevus hammustab igapäevasest vabast ajast päris suure tüki.

Enamik inimesi süüdistab sportlike eluviiside puudumises aega. Meile kõigile antakse ööpäevas 24 tundi. Vähemalt ühe teguri puhul on siin ilmas kõik inimesed võrdsed. Igaühe enda kätes on seda aeg võimalikult efektiivselt kasutada.

Praeguseks teavad minu blogi lugejad kui palju ma igapäevaselt treenin. Mis treeningvarustust ma oman, kui tihti ma rajale sattud ning milliseid distantse läbin. Aga vähesed teavad kuidas mu igapäeva elu välja näeb.

Nimelt on mul väike pere, kuhu kuuluvad minu naine, pea kuue aastane (kasu)tütar ja üks paks taksikoer. Meie päev algab ühiselt hommikul kell 6:30. Mina olen üldjuhul see kõige värskem (koera järel). Teistel kulub silmade avamiseks ja tuju tõusmiseks vähemalt 45 min.

Sealt edasi kerge hommikueine, dušš, riidesse panek, koeraga jalutamine ja töölesõit. Kodust lahkume hiljemalt 8:15. Kui terve pere on linna peale laiali jaotatud, kes tööle/kes lasteaeda, jõuan ka mina tööpostile.

Kuna ma lõunal üldjuhul ei käi, lõpetan tööpäeva ~17.15/30. Seejärel vastupidine rutiin. Terve pere tuleb jälle linna pealt kokku korjata, pood, kodu. Olenevalt ummikutest jõuame koju üldjuhul 18.45/19.00. Sealt edasi kiire söögitegemine, söömine, koeraga jalutamine ning tunnike nö. pereaega. Umbes 20.30 sätin ma end trenni.

Päris tihti kuulen trenni riideid selga pannes sõnu/lauseid „Ära täna mine...,“ „Jälle?!“ jne. Kui aus olla, siis need sõnad teevad vahel jooksma minemise eriti raskeks. Külmade ilmadega lebotaks vahel hea meelega pigem teleka ees, aga kohusetunne ning teadmine trennijärgsest heaolutundest sunnivad mind siiski rajale minema.

Kui ma varasemates postitustes olen maininud, et trenni ajal ma otseselt millelegi konkreetsele ei mõtle, siis viimase kuu uueks kohustuseks on saanud muinasjutu väljamõtlemine. Nimelt on meie peres nüüd uus reegel, et kui ma 21.30-45 tagasi koju jõuan ja väike tüdruk veel ei maga, räägin talle muinasjuttu. Viimasel ajal tundub, et ta hoiab end vägisi minu tulekuni üleval ning kui ma uksest sisse astun, kisub ta mul ühe käega jalatseid jalast ning samal ajal korrutab „Räägid muinasjuttu?“

22.00-st 24.00-ni on siis nö. MEIE aeg. Tavaliselt sööme midagi head, vaatame mõnda filmi või räägime niisama juttu.

Ma tean, et kogu see lugu ei ole justkui killuke täiuslikust ajaplaneerimisest, aga ma vähemalt proovin end parimal võimalikul viisil kõige vahel jagada.

Loomulikult kuuluvad igasse päeva ka väikesed jutud jooksuteemadel, mis mu naist juba öökima ajavad. Ta ütleb alati, et sul on ainult üks jooksuvigastus – see vigastus asub su peas (viidates jooksupisikule).

Üldiselt on mul väga toetav pere ning suve poole tahan ka väikese tüdruku ning miks ka mitte naise jooksupisikuga nakatada. Pöidlad pihku!

Kokkuvõtteks...kes vähegi tahab, loob endale võimalused! Ajapuudus on üks rumalamaid ettekäändeid.

Olen nüüd Vibramite pärast omajagu distantsi läbimata jätnud. Koguaeg korrutan endale, et lihtsalt pean selle üleminekuperioodi ära kannatama. Vastikult raske on neid näruseid 4-6km otsi joosta, kui olen harjunud miinimum 10-12 kilomeetriga päevas. Laupäeva võtsin jalgadele puhkuse andmise eesmärgil naglalt vabaks ning tegin jooksmise asemel erinevaid jalgu tugevdavaid harjutusi.

Igal nädalal teeb korralikum jooksusõber kergema tempoga pika jooksu. Eelmise nädalavahetuse pikk ots jäi Vibramite kasutuselevõtu tõttu vahele. Kuna peas kumises maratonitiim.ee-st loetud lause „Kõige tähtsam treening maratoni silmas pidades on kahtlemata pikk kross,“ ei saanud ma sellel nädalavahetusel kuidagi rahu. Kerge hirm vormi languse ees sundis mind jooksma.

Nii ajasingi pühapäeva hommikul korralikuma hunniku kaerahelbeputru sisse, jõin peale oma liitri jagu vett ning peale väikest seedimist astusingi Vibramitega rajale.

Esimesed kilomeetrid ei tõotanud head. Keha vist alles magas. Kuidagi raske oli joosta. Õnneks läks iga kilomeeteriga enesetunne üha paremaks. Kindlasti andis oma panuse ka ere päike, mis mõjus nii värskendavalt.

Plaanisin esialgu joosta tavapärased 12km ning seejärel, võimalikult kodu lähedal, nii palju maad läbida kui jalad lubavad. Peale kaheksandat kilomeetrit oli enesetunne nii hea, et keerasin pikema mõtlemiseta suuremale ringile.

Hirm jalgade vastupidamise ees haihtus täielikult peale 14 kilomeetrit. Kontrolli mõttes astusin lumiselt kõnniteelt autode poolt puhtaks sõidetud asfaltile. Need 2km tugevat pinnast osutusid veel eriti mõnusaks. Selline tunne nagu jala keskosa all oleksid võimsad vedrud, mis mind mööda kõva pinnast edasi põrgatavad. Muidugi ei olnud mu jooksusamm hüppeline, lihtsalt tunne oli selline.

Pulss oli ideaalses vahemikus (145-150bpm). Kui ma 18 kilomeetril kodu lähedale jõudsin, oleksin jalgade poolest võinud veel vähemalt sama pika otsa ette võtta. Ainukeseks mureks oli kergelt tühi kõht, õrn janu ning kaine mõistus, mis soovitas igaks juhuks tänaseks lõpetada.

Veel kaks kilomeetirt ja punkt. Distantsiks kujunes 20km, keskmine tempo 5:10 min/km, keskmine pulss 149 bpm.

Ma arvan, et enamik jooksjaid tunneb peale pikkasid otsi jalgades väsimusvalu ning isegi kõndimine peale kerget puhkust võib suhtelisel ebamugavaks osutuda. Vähemalt mina mäletan niimoodi oma varasemaid jookse.

Peale eilset pingutust kogesin ma vaid üldist kerget kehalist väsimust. Ei mingit jalavalu. Seevastu täna annab mõni uuem, st. rohkem kasutatud lihas endast siiski kergelt märku. Olen enam kui kindel, et peale tänast rahulikku taastavat jooksu, on jalad jällegi heas vormis.

Mulle tundub, et üleminekuperiood hakkab vaikselt läbi saama. Esimene kiirem treening ning pikk ots on tehtud. Proovimist vajab veel pikem kiirem treening ning mäed. Kui need ka veatult tehtud saavad, on aeg kokkuvõtteks.

Lisan ka väikese ülevaate, kuidas minu üleminekuperiood distantsiliselt välja nägi.

Palun vabandust, kui viimasel ajal mu jutt liiga Vibramite keskseks on muutunud. Paratamatult on barefoot running minu jaoks uus ja huvitav ning iga treening pakub üha uusi elamusi. Loodan, et minu nö. eksperiment pakub siiski huvi nii mõnelegi vanale kui ka uuele jooksusõbrale.

Nagu ma eile mainisin, ei jõua ma kiiremaid treeninguid ära oodata. Kuidas käituvad Vibramid ja jalad kõrgema tempoga?! Kärsitu nagu ma olen, tegingi eile proovi.

Esialgse plaani kohaselt pidin jooksma vaid väga kerged 4km. Kuna enesetunne oli oodatust parem ning jalad tundusid ka justkui uued, otsustasin kiirust katsetada. Jooksin end kahe kilomeetriga soojaks ning panin ajama. 500m kiirendust, 250m rahulikku – korduseid vaid neli tükki.

Esimene ots kulges õrnalt ülesmäge. Võtsin enam-vähem rahulikult. Meeldivalt kiire jõukohane tempo. Viiesaja meetri pärast vajutasin kella kinni ning keskmiseks tempoks näidati mulle 3:50 min/km. See oli üllatav. Pulss läks vaid 170ni. Sama tempo suutsin eelmisel aastal esimeste võistluste eel jalgadest välja võluda.

250m puhkust sai päris kiiresti läbi. Pulss kukus ilusti alla 147/150-le. Uus 500 meetrit ootas ees.

Kuna mu kell ei olnud intervallidele seadistatud, pidin ise õige distantsi pealt lap’i kinni vajutama. Teine 500 meetrit kujunes seetõttu kogemata 750m-ks. Tempo osa lõpus näitas kell 3:40 min/km. Keskmine pulss kiirenduse osas samuti vaid 170 bpm. Whaat!? Neid numbreid pole ma vist veel kunagi varem oma kellal näinud. Arvestades veel asjaolu, et õues on lumine ja libe.

Olin enam kui kindel, et kolmandal ja neljandal kiirendusel kukub tempo alla. Kuna tavaliselt ongi esimesed otsad kiiremad ja seejärel langeb tempo reaalsesse vahemikku. Aga ei, samuti 3.33/3.36 min/km. Ja selle juures ei mingit üleliia ähkimist/puhkimist.

Distants oli muidugi lühike ja korduseid vähe, et tõeliselt põhjapanevaid järeldusi teha. Aga vähemalt sain Vibramid proovile panna. Tempo osa oli jalgadele väga meeldiv. Igasugune lihaspinge kadus ning jalad liikusid tavalisest hoopis erinevalt. Justkui ülikiire põlvetõste- ja sääretõstejooksu segu.
See kiirus pani mind veel enam pöiale maanduma. Ei mingit põrutust, valu, libedust.

Täna on jalad kergelt hellad. Otsest valu ei tunne, aga mingid uued kasutatud lihased annavad endist märku (seda kõige enam säärte eesmistel väliskülgedel).

Ma ei tahaks seda veel nii vara öelda, aga mulle tundub, et jooksutosse ma enam jalga panna ei taha.

Siin ka üks mõnus video koos soovituste ja selgitustega.

Viimased treeningud

Isiklikud rekordid

Minust

Garmini profiil

Hoian silma peal

Arhiiv