Indrek Ilumäe

Soovin, et saaksin suurelt kirjutada „Vigastuseks on.......!“ Õnneks/kahjuks ma seda teha ei saa.

Käisin Lääne Tallinna Keskhaiglas alla kuuluvas (vist) Merimetsa tervisekeskuses. Seal on kohe selline väike ortopeediakeskus, mille koridorides pea kõik inimesed istuvad või siis lonkavad. :)

Pärast 34€ visiiditasu maksmist juhatati mind eraldi kabinetti. Seal ootas mind vanem härrasmees ja üks noor hakkaja tütarlaps.

Loomulikult oli esimeseks küsimuseks, et mis muret teeb? Kirjeldasin enda probleemi nii täpselt kui võimalik. Millest kõik alguse sai, mis muutused on toimunud, kust valutab, kust on pinges, mis koormused jne. jne.

Tundus, et minu jutust väga palju kasu ei olnud. Arsti näost oli näha, kuidas kogu mu mulin jube laialivalguvaks oli muutunud. Lõpuks ta katkestas mind ning palus lamamistoolile istet võtta. Võttis mu jala ette...vajutas siia ja sinna, koputas, väänas. Ei mingit valu! Seejärel palus ta mul veel korraks varvastele tõusta, mis samuti valutult tehtud sai.

Võtsin uuesti istet ning nad uurisid veel hiljuti traumapunktis tehtud röntgenpilti. Minu jalg! Kohe hakkas silma peenike valge joon sääreluu alumisel kolmandikul.

Arst: „Ei, siin pildil pole ka midagi!“

Küsisin, et mis see valge peenike kriips seal sääreluu keskosas on (mitte läbib joon vaid luu keskpunktini)? Vastuseks sain, et kui see oleks seal mõra või väsimusmurd, oleks kuu või kahega su luu juba ammu pooleks murdunud. Ookei...kui nii siis nii. Natuke pani imestama, et see selgelt märgatav hele kriips üldse nende endi pilku ei püüdnud. (Mitte et ma end jube targaks pean, aga kui kogu luupilt on ühtlane ja kõigil kolmel pildil samas kohas hele joon on, tekitaks see küsimusi...!?).
Mhh, vihkan kui ma ei oska kaasa rääkida!

Pärast väikest mõttepausi otsustati mulle anda saatekiri magnettomograafiliseks uuringuks. Sealt pidavat ka väsimusmurrud välja tulema.

Üldiselt nad arvasid, et mul võib olla „compartment syndrome“. Mis on päris paha asi.

Püüan lihtsalt seletada. Lihaseid ümbritsevad mingid toestavad kihid, mis kogu seda kremplit koos hoiavad. Tavaliselt kasvab see ümbritsev kiht koos lihasega, aga võib juhtuda, et lihas kasvab liiga kiiresti ja see kiht ei suuda piisavalt kaasa areneda. Lihas ei mahu kesta ära ning hakkab veresooni ning närve kokku suruma. Tekitades tugevat valu üle kogu sääre. Lisaks pärsib see kogu jala verevarustust.

Compartment syndrome

Kui see tõele vastab, on ainukeseks lahenduseks operatsioon, mille käigus lõigatakse see kest lahti ja antakse lihasele nö. ruumi. Ei kõla just eriti ahvatlevalt.

Küsisin, et mis ma siis praegu selle „ma arvan“ teadmisega peale hakkan. (ausalt, mitte üldse ülbitsedes). Ütlesin, et maraton on tulemas. Küsisin, kas ma võin trenni teha? Kas saan valu kuidagi leevendada? Kas tohin üldse joosta?

Siis sai onu lõpuks aru, et mul on tõsi taga ning mul on konkreetseid vastuseid vaja. Nii kutsus ta murelikult lisaks veel ühe noorema arsti mind üle vaatama. See härra katsus samuti mu jala läbi. Ütles, et säärelihases on mingid klimbid. Mis iganes see peaks tähendama. Kokkuvõttes oli ka tema arvamus kahjuks ebamäärane - kas väsimusmurd või siis see eelmainitud sündroom. Soovitas edasistele uuringutele minna ja spordist vähemalt kolmeks nädalaks loobuda.

Seda mu kõrvad kuulda ei tahtnud!

Mis minust praegu edasi saab, ei oska öelda. Ilmselt määrin täna end üleni lioton 1000 geeliga kokku...nagu 80 aastane vanatädi ja loodan, et paranen imekombel! :)

...and I will!!! ;)

Inimesed suudavad järjest kiiremini joosta, kõrgemale ja kaugemale hüpata. Kuidas meie keha sellega toime tuleb, mis hoiab meid igapäevaselt vormis ja kus on üldse inimese võimete piir? Miks lapse lihased arenevad päevadega, kuid vanaduses muutuvad meie liigutused halvemini juhitavamaks ja aeglaseks? Saate autor on Neeme Raud, režissöör Tarvo Mölder, produtsent Ene-Maris Tali. Saade valmib TeaMe programmi raames Euroopa Sotsiaalfondi toel.

http://etv.err.ee/arhiiv.php?id=129912

Kui enamik lasteaiakaaslasi unistasid suureks saades politsei või lenduri ametist, olin mina veendunud, et saan ühel päeval arstiks. Hoolimata lapsepõlve unistusest, arsti minust ei saanud. Veel hullem, kasutan ise arstide abi alles viimases hädas. Millegi pärast puudub mul igasugune usk perearstidesse, kuhu esmalt oma murega pöörduma peab. Võin siinkohal isegi liialdamata ideaalse näite tuua.

12 aastaselt astusin enda valmistatud noole (raudora) jalga. Sisenes jala siseküljelt ja kriipis isegi vastu luud. Paari päeva pärast jalale enam astuda ei saanud. Perearst soovitas viinakompressi ja külma. Kaks nädalat lonkamist - muutusteta. Isegi viinakompress muutus valulikuks.

Lõpuks arvas arst, et lonkan äkki juba harjumusest. Et püüdku ma ikka ilusti käia. Kolmanda nädala alguses sain saatekirja lastehaiglasse. Mind kirjutati koheselt sisse ning õhtul toimus juba operatsioon. Põletik oli jõudnud luuni. Kirurg ütles, et paar päeva veel ja oleksid võinud jalast ilma jääda.

Tahtsin oma jutuga jõuda sinna, et üldjuhul lähen otse traumapunkti või tasulise omaala spetsialisti juurde.

Eile käisin siis lõpuks traumapunktis. Ei jõudnud pere virisemist enam ära kuulata! :)

Esimeses kabinetis küsiti, et mis juhtus. Vastasin, et jalg valutab pea kuu aega, varem käisin igapäevaselt jooksmas, laupäeval oli võistlus, täna on valus isegi astuda, väänanud ei ole, paistetus puudub.

Teises kabinetis täpselt sama jutt. Kolmandas tehti kaks röntgenpilti.

Neljandas kabinetis tervitas mind vanem naine. "Mängisid jalgpalli jah?" "Väänasid jala välja?"

Mina: "Amm, pikemat aega juba valutab! Éi mingit väänamist ja valu on tingitud ainult jooksmisest."
Arst: "Mhm, ja jah, pildi järgi on luudega kõik korras. Pane jääd ja puhka, nägemist!"
Mina: "Aga...?!"
Arst: "Meie ei saa midagi rohkemat öelda! Kui valu üle ei lähe, mine perearsti juurde...head õhtut!"

Vot siis, just selle pärast ma arsti juurde minekuga nii kaua venitasin. :)
Vähemalt tean, et puudub mingi väsimusmurd vms.

Lõpuks koju jõudse panin riidesse ja läksin kõigi kiuste (sh. valu) paljajalu jooksma. Väga rahulikus tempos põllu peal! Alguses oli valus, lõpuks harjusin ära. Nautisin päikeseloojangut ja jalgu jahutavat kastest muru/heina.

Jube, kuidas mulle jooksmine meeldib...addicted!

Peale võistlust oleksin tahtnud siia vaid ühe lause kirjutanud "Ma ei taha sellest rääkida!" :)

Õnneks olin õhtuks juba leebunud ning praegu tunnen end väga hästi!

Võistluspäev

Plaan oli jõuda Narva hiljemalt 09.00. Mobiili ja igaks juhuks ka teleka olin äratama pannud kella viieks hommikul. Voodist ajasin end hädaga püsti 5.15. Mõnus kohv, puder, dušš, koeraga jalutamine, asjade kokkupanemine ja minek.

Sõit tundus kohutavalt pikk, kohale jõudsin 9.30 vms. Peale lisa vee ostmist ja numbri välja võtmist, oli kell äkitselt juba kümme saanud. Panin end kiiruga riidesse ning otsustasin väikese prooviringi teha. Njah, esimesed sammud muidugi läbi korraliku valu! Edasi läks natuke paremaks, siiski olukord just kiita ei olnud.

Tundsin kuidas igal sammul ikka paremat jalga tugevalt hoian ja natuke longates jooksen. Vaatasin huvi pärast pulssi - 159bpm! Khm, soojendus!? See ehmatas pisut ära. Otsustasin end närvi mitte ajada ja panin kella "magama."

Peagi oligi aeg starti minna. Viskasin lisariided autosse, mätsisin jala saja erineva kreemi ja geeliga kokku, võtsin sisse neljasajase ibumaxi ning ühe energiageeli. Kaasa läks veel 2 energiageeli ja üks emergency neljasajane ibumax.

Stardikoridoris seistes tundsin, kuidas jalg kisub pigem hullemaks. Nii kui jalad liikumises ei ole, tõstab valu ülbelt pead. Hirmuga otsustasin teise ibumaksi ka sisse võtta. Veel viimane lonks vett ning kuulsingi juba stardipauku.

Esimesed kilomeetrid tundusid ime lihtsad. Kell näitas aega 3.50 min/km kohta. Otsustasin ööjooksult saadud kogemuse põhjal koheselt tempo veidike alla lasta. Järgmised kilomeetrid jooksin ajaga 4.00-4.10.

Jalg oli hell, aga püüdsin tähelepanu kõigel muul hoida.

Kuna starti jõudmisega läks pisut kiireks, unustasin paelad peale soojendust topelt sõlmega kinni siduda. Nii otsustasidki nad umbes kolmandal kilomeetril lahti tulla. See väike apsakas jättis mind suurest grupist maha ning ajas rütmi pisut sassi. Õnneks sain end päris kiiresti uuest käima.

Kuuendal kilomeetril jõudsin väiksele neljasele grupile järele. Need neli tugevalt treenitud meest olid pisut soliidsemas eas. Üks tüüp podises omaette, et kurat pulss on nii kõrge - 154. Vaatasin siis esimest korda oma pulssi - 183. Huuh, 183! Okei!

Peale seitsmendat kilomeetrit jooksis meile juba vastu Viljar. Teades tema tempot, ei olnudki see nii suureks üllatuseks. Aga vot siis hakkas vastu tulema nägusid, kellega kolmveerand ööjooksu sai koos joostud. Mõned neist isegi näod, keda ööjooksu viimastel kilomeetritel "neelasin".

Emotsionaalselt oli see raske. Püüdsin end kahe olematu treeningkuu ja haige jalaga lohutada. Kuid siiski kiskus meeleolu veidi alla.

Pärast tagasipööret hakkas tasapisi raske! Minu rahulik tempo, osutus kahe kuu taguseks rahulikuks tempoks ja oli nüüd ilmselgelt liiga kiire.
Jalg oli ebakindel. Iga samm kerge hirmuga. Selline ebameeldiv tunne, et miski võib kohe väga valesti minna. Püüdsin endaga kuidagi hakkama saada. Mõte alles poole maa läbimisest tegi meele päris mõruks.

Otsustasin, et tiksun rahulikumas tempos lõpuni, olgu tulemuseks mis tahes. Kui maanteelt metsateele pöörasin hakkas üllatusena laias laastus ülesmäge jooks.
Sellega ei olnud ma kohe mitte üldse arvestanud. :)
Viimase viie kilomeetri jooksul möödus minust vähemalt 20 inimest. Eelnevatel võistlustel olen lõpukilomeetritel ikka ise tugevalt tõusnud.

Kui uuesti linna jõudsin tekkis korraks mingi uus hingamine. Kuni järjekordse tõusuni! Kuramus, vot see oli ronimine! Sellel hetkel mõtlesin, et peab ikka haiglane jooksu isu olema - sõidad 2x200km enese piinamiseks maha! :)

Sealt edasi ei mäleta ma suurt midagi. Ahjaa, väljaarvatud finiši tõus. Jammy! Ainuke mõte sellel hetkel "Why my life has gone so wrong!?" :)

Ja siis finišikoridor ning kohal ma olingi!

Koht 142, keskmine tempo minu jaoks jubedad 04.17 min/km, aeg 1:30 - keskmine pulss 181bpm.

See kannatamine kannatamiseks! Tegelikult on lihtsalt meeletult kahju reaalselt tunda, kuidas suur tehtud töö on justkui õhku haihtunud. Aga ma teen kõik jälle heaks! Ärge arvake, et mu motivatsioon langenud on - kaugeltki mitte! :)

Viimased trennid on jalale rasked olnud. Kaks päeva olen lakke vahtinud, küüsi närinud ja jooksmisest ainult unistanud.

Täna on juba kolmapäev! St. et võistluseni on vaid kolm päeva!
Fakt on see, et paari päevaga vormi ei paranda. Parim, mis praegu teha saan, on jalga ravida, et võistluspäev valu mõttes natukenegi kergem oleks.

Tean, et liigutama peab. Nii tuligi mõte hoopis ujuma minna. Khm, oma 25 eluaasta jooksul ei ole ma seda oskust korralikult veel omandada suutnud. Aus olla, siis pole sellel suvel veel pead vee alla saanudki.

Otsuse hetkel oli kell juba 19.30. Õues tugev tuul ning soojakraade 19. Ranna poole sõites mõtlesin, et vaevalt mu "ujumisest" mingit kasu on. Vähemalt saab nats pulsi üles ilma jalga koormamata.

Rannas oli meeletu tuul. Vees ei olnud peale lohesurfarite mitte kedagi.
Tundusin end nende pilkude all, oma poolpäevitunud kananahkse ihuga suhteliselt imelikult. Ajasin selja sirgu ning marssisin uhkelt sügavama merevee poole.
Äkitselt turgatas, et vees sammumine on jalgadele päris koormav ning samas puudub tugev kokkupõrke moment."
Veest välja, kell käele, pulsivöö ümber - minek! Alguses oli külm! Väga külm! Lained lõid vahepeal pea kaenla alla! Koperdasin ühtlase tempoga tagumikuni vees umbes pool tundi edasi tagasi. Pulssi hoidsin 150bpm kandis. Keskmise km ajaga 14 min. :) (2km)

Veest välja tulles oli mul muidugi vaja blogi jaoks paar pilti teha. Autosse ja tagasi jooksmisega hakkas päris külm. Loodan, et ma nüüd kõigele lisaks haigeks ei jää.

Autosse tagasi jõudes tõmbasin kiirelt paksu kampsuni selga ja praegu joon juba sooja teed.

Selle vees solberdamise kohta nii palju et...
Ei saa öelda, et jube koormav oli aga vähemalt sain natuke energiat realiseerida. Jalg ei vigise, enesetunne on super värske!

Ütlen kohe ära, et paremaks ei ole midagi muutunud! Ma ei viitsi isegi selle valu pärast enam viriseda.

Pidasin endaga nädalavahetusel nõu ning tegin karmi otsuse.
Surun hambad risti ning püüan kuni 09.09.2012 hinge sees ja jalgu all hoida. Ehk siis treenin ja võistlen valust hoolimata.
Ma tean, et see kõlab pisut rumalalt! Kokkuvõttes teen endale võib-olla rohkem kahju kui asi väärt on, aga ma võtan selle riski. Mingi sisemine tunne ei luba mul lõpetada ja ütleb, et asjad pole nii hullud kui tunduvad.

Kõik varasemad vigasused on saanud alguse jooksmisest ja paranenud läbi jooksmise.
See kõlab tobedalt, aga täpselt nii on olnud.
Isegi see IT-band/hamstring jama on praktiliselt taandunud. Passisin pea kolm nädalat kodus, oodates paranemist. Uuesti rajale minnes, oli valu täpselt samasugune kui enne puhkust. Kolm nädalat valuga jooksmist ja vigastus on peaaegu kadunud!

Kui ma nüüd endale hiiglama karuteene teen, võite kõik kõva häälega öelda "We told you so!"

Eelmisel nädal tegin ühtlase kilometraaži ja tempoga trenne. Mõni päev pikemalt, mõni päev lühemalt.
Pühapäeval sai kiiremini joostud (4:30 min/km) 11km. Muidugi keskpäeval 30C kuumusega. Keskmine pulss oli koguaeg 175 bpm kandis – nagu võistlustel! J

Narva Energiajooksuni on vaid kaks nädalat. Nüüd tuleb kiirus mingit moodi üles saada!
Fartleki ja intervalli söögi alla ja söögi peale! Korralik toitumine, korralik vedeliku tarbimine. Palju põletikuvastast kreemi ja lademetes jääkuubikuid veeämbrisse.
Trennid teen eranditult ainult kodu lähedal kahe kilomeetrisel põlluteel. Jube nüri, aga pean jalgu natukenegi hoidma.
Kui peale Narvat elus olen, ootab ees neljanädalane ettevalmistus maratoniks. Samamoodi hambad ristis.

Tegin teisipäeval üle pika pika aja esimese intervalltreeningu - 500m tempoga, 250m rahulikumalt - korduseid 10.
Jalg valutas enam kui kunagi varem, aga endalegi üllatuseks jooksin tempo osad sama kiiresti kui poolteist kuud tagasi oma parimas vormis. Pulss püsis normi piires. Kui veel arvestada teekatteerinevust, on võimed endiselt alles!

See andis meeletult jõudu ja indu juurde!

Järjekordsed vabandused, et nii pikalt kadunud olen olnud. Minu viimane postitud "Tagasi!" olin pisut ekslik!
Nimelt olen endiselt valuga jube "hea" sõber. Hamstring, it-band, shin pain ja muud toredad asjad.

Kõik sai alguse Rakvere ööjooksust. Nüüdseks on sellest möödas uskumatud 1,5 kuud.

Kas jalad on paranenud? Eip!

Just see on ka põhjuseks, miks blogipidamisest eemale olen hoidnud. Minu arvamist mööda, peaks see koht õhkama positiivsusest.

Väga hea näide on Heidi blogi. Isegi need "Mul ei ole motivatsiooni" postitused õhkavad positiivsust!

Kahjuks ei suuda ma praegusel hetkel isegi oma peas positiivne olla. Okei, asi pole nüüd nii hull, et nööri tahaks kaela panna aga natuke väljaelamist ei teeks paha.

Kahjuks ei ole ma jooksmisest sellist tõelist mõnu juba ammu tundnud. Samas ilma ka nagu ei saa/oska! Oeh...

Minu kõige suuremad sõbrad praegusel hetkel on alloleval pildil:

Veinipudel ei tähenda muidugi seda, et oma murede uputamiseks väljundi olen leidnud. Enamik inimesi kasutab whoamrollerit, minu jaoks oli see pisut pehme ja nii hakkasingi kasutama jalgade "rullimiseks" tugevat klaaspudelit. Toimib väga hästi!
Icepower geel - sellest vist eriti tolku pole, aga vähemalt tekitab mõnusa/leebe tunde.
See kreem (Ortofen) leevendab põletikku ja valu. Tundub päris hästi toimivat. PS! See on juba kolmas tuub.
Mati peal teen sadat erinevat venitusharjutus enne ja pärast trenni. Ma pole vist kunagi elus enda lihaste kalla nii palju tööd teinud.
Spets sokkide mõjust pole veel täpselt aru saanud. Aga vähemalt kümned artiklid lubavad kiiremat taastumist jms.
Ja see veinijahutus asjanuds on jalgade jahutamiseks justkui loodud. Tõmbad jalga nagu soki.
Pildilt on veel puudu DA Youtube! Kust erinevate uute harjutustega tutvun!
Siit on veel puudu suur veeämber jääkülma veega.

Mis seis siis praegu on?
Seda on jube raske määratleda. Püüan end iga hinna eest enam-vähem vormis hoida! Kuna olen kirjas Narva Energiajooksul jook SEB maratonil.
Muidugi ei oota ma ei mingit imetulemust, vaid loodan lihtsalt et jalad peavad ilusti vastu.
Põhiliselt teeb meelehärmi fakt, et olen nii palju jooksmisesse panustanud ja lootsin sellel suvel nii end, lugejaid ja treenerit üllatada.

Tean tean...nullist selliste mahtudeni minna oli natuke rumal, aga no ma olen juba selline pisut kärsitu. Püüan hoida nädala kilometraaži 70/90km kandis.

Kiirusvastupidavus treeninguid (intervall/fartlek) ei saa kahjuks üldse teha. Korra võtsin kavasse intervalltreeningu. Tulemuseks oli jälle ligi kolm päeva ilma jooksmata.

Eile sai tehtud esimene pikem jooks - 24km. Tempoga 5:00 min/km. Täna on jälle selline tunne, et kas õnnestub jooksma minna või mitte.

Okei! Ütleme nii, et olen laias laastus tagasi. Ilmselt ma ei kirjuta esialgu blogisse igapäev, aga vähemalt kõik positiivne saab üles märgitud!

Ahjaa, siin kohal ongi kohe üks asjandus vaja kirja panna!
Suur suur tänu Ameerikas elavale tuttavale, kes oli nõus abistama ja mulle uued tossud saatis!

Siin nad on! Nii puhtad ja värsked!

Oki, hakkan vaikselt venitama ja siis padukaga jooksma! Loodan, et lugejatel on tervis ja jalad korras! Tervitan! :)

No nii! Olen sellel nädalal kaks jooksutrenni teinud. Võib öeleda, et olen tagasi!
Hall maailm kisub jälle värviliseks - inimese tunne tekib! :)

Esimene trenn oli praktiliselt valutu. Jooks tekitas kerget ebakindlust, aga kokkuvõttes tundus mõnus!

Mõtlesin, et ei kirjuta kohe suure hurraaga postitust kuidas kõik jälle nii hästi on! Õigesti tegin!
Teine trenn oli kergelt öeldes valus! Esimesed neli kilomeetrit valu igal sammul.
Lõpuks kiskusin vihast/valust tossud jalast ning jooksin paljajalu edasi. Valu hajus! Tundsin vaid kuidas säärelihastesse korralik pinge koguneb.

Barefoot saavad tubli koormuse just säärelihased. Eelkõige seepärast, et kõval pinnasel väldid heel strick'i iga hinna eest! Pigem pingutad üle ja puudutad maad jalalaba esi-esi-esi-esiosaga.
Tosse enam jalga ei pannudki, ning jooksin kõik ülejäänud 10km paljajalu.

Täna tahaks säärelihaste pärast jalad otsast ära lõigata, kuid siiski see valu on palju talutavam kui IT-bandi tekitatu.

Üks ebameeldiv üllatus on pulss!
Uskumatu aga kahe nädalaga on mu pulss jubedalt alla käinud! St. madala tempoga läheb pulss lakke. Tempoga 05.15 min/km on pulss ~155/160 bpm. Mida on ilmselgelt palju!

Enesetunde järgi ütleks, et pulss on kõigest 140/145. Ei mingit hingeldamist ega väsimust. Ei tea, äkki alguse asi?!
Täna lähen siis uuesti paljajalu rajale! Ilm tundub ideaalne. Ei jõua ära oodata!

Hei-ya!

Jalg hakkas paranema!

Veel paar päeva puhkust ja olen rajal tagasi! Teil pole õrna aimugi kui väga ma seda ootan!

Nii poisid ja tüdrukud. Olen terve nädal hambad ristis puhanud. Igal hommikul voodist välja ronides olen päeva esimese sammu ajal mõelnud "Jalg, ära palun täna enam valu tee!"

Siiani ei ole see mõjunud. Ei saa öelda, et mingit muutust ei oleks toimunud. On küll! Enam ei ole nii valus, kuid jooksma ei julgenud veel minna. Tunnen/tean, et kerge 10km viiks mu tagasi nädala tagusesse seisukorda.
Olen juba nii kaua ilma jooksmata vastu pidanud, et rumal oleks poole ravimise pealt kogu see pingutus tuulde loopida.

Kummaline tähelepanek. Selle puhkusperioodi jooksul on veel oma 3/4 uut valu nö. esile kerkinud.
Nagu mingid vigastused oleksid koguaeg koormuste taga peidus olnud.

Praeguseks on jalad nagu uued! Näevad ka kuramuse head välja. EI mingeid ville ja katkist nahka! :)

Tegelikult on hea, kui omal nahal kohe alguses kõiksugused jamad ära koged. Igale vigastusele, mis mul on olnud, on eelnenud mingid märgid. Preagu teaksin täpselt näiteks kuna oleks ahilleuse pärast mõtet muretsema hakata. Seega tean ka tulevikus koormust alandada või jalgu rohkem hoida.
Lisaks veel suurd teadmised erinevatest harjutustest ja abivahenditest.

Näete, püüan selles suures jamas ka midagi head leida!
Tegelikult on hinges selline tunne, nagu oleks 100 Red Bulli sisse ammutanud ja nüüd tahaks saadud energia kuskil välja elada. Vastik rahutus!

Yepikajee, enne ööjooksu oli mu vasak jalg kergelt hell. Nagu oleks korraliku puuka sõbra käes saanud! Teate küll seda mõnusat kohta (jala väliskülg põlvest üleval).

Kui mu suhteliselt värske blogi ajalugu vaadata, olen juba oma kolm/neli vigastust üle elanud.

Ma ei teagi kuidas need tugevad valud trenni tehes pika peale lihtsal taandunud on. Otseselt puhanud ja ravinud ma end ei ole.

Võib-olla olete isegi tähele pannud, et ühes postituses räägin jubedast valust ja juba järgmises, kuidas paarkümmend km jooksin.

Nii ongi, kõik paraneb kuidagi ise. Ma tean et see ei ole päris okei ja veel vähem loogiline, aga nii on siiani olnud.

Jah, just siiani. Täna saab olema neljas jooksuvaba päev! NELJAS!

Mu reie väliskülg on nii valus, et isegi kõndimine on vaevaline. Seekord ei lähe valu üle kui jalad soojaks saan. Tundub, et olen mingi korralikuma jamaga hakkama saanud.

Kaks viimast päeva olen 100m jooksnud ja sama targalt koju läinud. See valu on nii kuramuse terav/julm/piinav. Iga kokkupuude maaga surub hambad risti ja tekitab näkku grimassi.

Kõige hullem on see, et olen neli päeva puhanud ja muutusteta! Absoluutselt muutusteta! Võiksin öelda, et läheb isegi hullemaks!

Mis kurat see on!? Olen terve interneti läbi lugenud!

Lõpuks jõudsin juhuslikult mingi videoni ITBand-st. See tundub kõige loogilisemana. Vabandust ma ei ole väga "arsti inimene".

Ühes videos ütleb, et see võib isegi alguse saada päev otsa valesti istumisest (jala hoidmine pinges, varvaste peal).

Njah, just nii ma istun ja töötan. See seletaks, miks pole mingit paranemist ja miks peale tööd on jalal veel eriti valus.

Kas kellelgi on kogemusi?

Ilmselt panite tähele, et olen terve nädala kadunud olnud. Viimasel ajal ei saa ma oma aja jaotamisega absoluutselt hakkama. Ütleme nii, et on selline väga raske aga tuleviku mõttes ülioluline aeg.

Eeskätt olengi aega näpistanud blogi kirjutamise ja suuresti une arvelt! Isegi üks taastav trenn on vahele jäänud.

Pidasin ööjooksu selle aasta üheks olulisemaks võistluseks. Sellist poolmaratoni distantsi saan joosta veel ainult Narva energiajooksul. Eks see ole ikka nii, et kui midagi väga ootad, hakkab terve maailm selle vastu töötama. :) Nii juhtuski!

Reedene tööpäev kujunes jällegi ülikurnavaks. Lõpuks kõik lahenes enam-vähem õigeaegselt ning sain sõita koju asjade järele. Terve päev sõin ja jõin nii palju kui võimalik. Viimane söök oli umbes kell viis.

Teel Rakverre pistsin sisse veel kaks banaani, kaks tavalist šokolaadibatooni ning jõin ära liitri spordijooki.

Riidesse panin 1,5 tundi enne võistlust...soojendusjooks, jooksuharjutused jms. Minu stardinumber oli 1982, mis jättis mind välja esimesest stardigrupist. Siiski õnnestus mul end pisut smuugeldada. Ehk siis esimest korda sellel aastal sain hea stardikoha.

Enesetunne enne võistlust oli väga ebakindel. Terve nädal kerge magamatus, ebaregulaarne söömine, palju tööd ja igast muud jama. Teadsin juba ette, et mingit tublit tulemust siit ei tule.

Kõlas stardipauk ning sain praktiliselt kohe liikuma. Esimesed 300m oli päris tugev tunglemine. Edasi hakkasid juba väikesed jooksugrupid moodustuma.

Esimesed km jooksin vaheaegadega 3:30. Enesetunne oli üllatavalt okei. Kuskil kuuendal km tabas selline ootamatu murdumine. Kilomeetriaeg hakkas langema.

3:38....3:42...3:49....kuni 4:02 välja. See ajas mind juba päris korralikult närvi. Kuskil 12 km mõtlesin juba et...äkki peaks alla andma. Aga siis slappisin end mõttes näkku ja ütlesin et võta end kokku! Esimesed 10km oli pulss keskmist 184, mis näitas, et kehal pole just kõige parem olla.

Kuid 14 km juhtus see, mis minuga alati juhtub. Pulss langeb 170/174 peale ja tempo hakkab tõusma. Nagu mingi varu energiapaak oleks avanenud. Olen seda täheldanud nii trennides kui võistlustel. Ma ei oska seda kuidagi seletada.

15km 3:58, 17km 3:52....21km 3:44... Lisaks veel 300m võimast lõpuspurti kolme mehega, mille ma ära võitsin.

Lõpptulemus mind ei rahuldanud, aga arvestades kõrvalisi asjaolusid...võib rahule jääda.

33 koht ajaga 1:21

Ahjaaa, minu jaoks esimene võistlus kus oli nii palju pealtvaatajaid/kaasaelajaid. Võimas! Aitäh! :)

Järgmine võistlus on juba uuel nädalal - laupäeval! Minu kodurajal! :) Jooks ümber Harku järve. Luban, et söön....magan korralikult ja teen ka tubli tulemuse. PS! Blogi vahendusel olen ka jälle olemas! ;)

Viimased treeningud

Isiklikud rekordid

Minust

Garmini profiil

Hoian silma peal

Arhiiv