Suve keskel oleks pidanud meie perre lisanduma veel üks liige. Millegi pärast otsustas see poisslaps rohkem kui kuu aega varem maailma kaema tulla. Ööl vastu Rapla Selveri Suurjooksu magasin umbes pooletunniste intervallidega. Varahommikul sõitis naine kontrollimõttes haiglasse ja sinna ta jäigi.

Tõusin lõpuks kell seitse hommikul, sõin rahulikult kausitäie putru ning jõin kohvi. Naisega oli kõik okei, aga koju teda ei lastud. Vaatasin aknast välja ja nentisin fakti, et Raplas jääb jooksmata, sest kahte last ei olnud kuskile paariks tunniks hoiule panna. Lisaks oodati mind juba pikisilmi haiglasse.

Umbes kell 10 hommikul helistas lõpuks mu ema mulle tagasi. Unise häälega ütles ta, et on juba ühe jalaga autos ja sõidab meie juurde. Pane riidesse ja lähed võistlema!

Kõlab egoistlikult, naine haiglas ja mina lähen nui neljaks võistlema. Aga selleks hetkeks oli haiglas kõik rahulik ja stabiilne, kahe tunnine hilinemine ei oleks midagi muutnu.

Kuna ma olen end Kuldraja arvestuses registreerinud, oleks ühe etapi vahele jätmine tähendanud automaatselt üldisest arvestusest väljalangemist. Närisin küüsi ning kõndisin närviliselt ühest toast teise. Minna või mitte minna?

11.00 jõudis ema minu juurde. Terves selles jamahunnikus jõudsin juba ümber mõelda ning ütlesin emale, et jääb minemata. Tema aga utsitas mind tagant ja käskis eluga sõitma hakata. Üks minut lakke vahtimist. Fine, jooksuasjad selga ja minek! Kell oli juba 11.06.

Googlemaps näitas eeldatavaks kohale jõudmise ajaks 12.07. Kuramus, start antakse kell 12.00!

Kimasin ema väikese toyotsiga nii kuis oskasin. Minut minuti haaval hakkas eeldatav kohale jõudmise aeg telefoni ekraanil vähenema. Umbes 20km enne Raplat näidati mulle juba kellaaega 12.01.

Peas keerles samal ajal 1000 erinevat mõtet. Kas naisega on kõik ikka okei? Olen korralikult söömata ja joomata! Kas soojendust jõuan teha? Kus ma autovõtmed kohale jõudes panen? Kus kohas see start üldse on?

Raplasse jõudes hakkasid võistlejad kohe silma. Yes! Ei mingit stardipaiga otsimist! Nii, kus parkida saab?! Panin auto esimesse ettejuhtuvasse auku, võtmed suvalise puu juurte vahele ning juba lendasin äreva rahvahulga poole.

Kõlaritest kostus „1 minut stardini.“ „Kus numbreid jagatakse?“ küsisin valju selge häälega esimese ettejuhtuva laua äärest. Käega viibati eemal oleva valge madala telgi poole. Tormasin nii kuis jaksasin numbrilaua juurde. Kõlaritest kostus samal hetkel „30 sekundit!“

Hüüdsin laua ääres seisvatele tüdrukutele kõva häälega „Indrek ilumäe!“ Tüdrukute rahulikud näod muutusid tõsiseks ning väikesed käekesed hakkasid sahmides numbrivirna sorteerima. „Siin, olemas!“ Haarasin numbri pihku ning samal ajal kuulsin stardipauku. Minek!


The worst star ever! :)

Jooksin terve jooksu number käes. Esimese kilomeetri läbisin ilmselgelt liiga kiiresti, aga mingit moodi oli vaja sobiv grupp kätte saada. See mul ka teisel kilomeetril õnnestus.


Kuni kaheksanda kilomeetrini jooksingi 5 liikmelises pundis koos naiste liidriga. Kaks kilomeetrit enne lõppu jooksin üksi grupi eest ära. Kokkuvõttes õnnestus lõpetada kaheteistkümnenda kohaga, aeg 34.00 sharp!

Olin üllatunud! Sellise tralli, magamatuse ja olematu ettevalmistuse pealt nii korralik tulemus! Super!
Finišist tormasin otse autosse ning vurasin sama kiiresti kui tulin tagasi pealinna. Sealt edasi otse haiglasse. Järgmisel hommikul kell 5.11 sündis meie perre üks tilluke poisslaps, kellega nüüdseks on kõik kõige paremas korras. :)


Naine on endiselt lapsega haiglas ning mina pean mingit moodi tööd tegema ja samas lapsi hoidma. Möödunud nädalala sain jooksma kolmel korral. Paar trenni olengi teinud õhtul kell 11/12, maja ees oleval kilomeetrisel ringil. Kilomeeter või kaks jooksu ning tagasi tuppa lapsi kontrollima. Nii veel 4-5 korda.

Narva lähen kindlasti võistlema. Tulemuse osas ei ole väga optimistlik, sest ka jooksev nädal ei anna erilist võimalust treenida. Tuleb, mis tuleb! :)