Eelmise nädala alguses sain kõne, et pühapäeval toimub Raplas maanteejooksu võistlus. 11,3 kilomeetrine distants peaks andma mingi ülevaate hetkevormist. Kindlat jah sõna ei öelnud ning otsest plaani ka ei teinud.

Nädal möödus kiiresti. Pühapäeva hommikult kella 7 ajal tegin luugid lahti, kõndisin toas veidi ringi ning tegin otsuse, et viisakas oleks ikka kohale minna.
Ilm oli ilus, soojakraadid ulatusid lausa 30-ni. Registreerusin, riietusin, lürpisin vett. Tegin väga lühikese sörgi ning vedelesin pude all varjus. Kõik oli justkui okei, ainult igasugune võistlustunne puudus.

Näiteks ees ootav Narva jooks sai plaani kirjutatud juba aasta alguses. Mõte sellest võistlusest kriibib pidevalt kuskil kuklas. Ma tean et ta tuleb, tean et pean vormis olema, kardan, põen, ootan ja unistan.

Seekord astusin rajale ilma igasuguse põdemiseta ning täiesti pingevabalt. Läksin kohe esimeste tempoga kaasa. Tunne oli hea, aga siiski käisid koguaeg peas mõtted, et kui ei jõua siis võtad rahulikult. Kui jalad hakkavad valutama/hõõruma, võtad rahulikult. Kui juua ei saa, võtad rahulikult.

Mingi hetk tehtigi hetkeline kiirendus ja sellest piisas, et vinguv tüüp mu peas õigustust saaks. Lasin tempo alla ning jäin grupist maha.

Seejärel tundsin, kuidas jala sisekülg lausa mulksub. Kujutasin juba ette, järjekordset nädalat ville ravimas. Joogipunktist haarasin veetopsi, mis kokkuvajutamisel pragunes ja veest tühjaks jooksis. Sellest kõigest piisas, et lõpuni lihtsalt tasaselt tiksuda.

Teises joogipunktis jäingi seisma. Võtsin rahulikult tossud jalast, jõin kaks topsi vett, haarasin jalatsid kaenlasse ja jooksin rahulikult paljajalu võistluse lõpuni.

Tagantjärele on siiski üpris ebameeldiv tunne. Samas jällegi omamoodi kogemus millest õppida.