Elu on nii ilus! Kõlab veidike tobedalt, just nagu lõik saatest Maamees otsib nais „Kas Eestimaa on tõesti nii ilus?“ (Link)

Tõusen igal hommikul nii vara kui võimalik. Tavaliselt arvestan 5-7 tunnise uneajaga. Kui õnnestub uinuda kell üksteist õhtul, panen äratuse 5:30-ks hommikul. Kui hiljem siis kuueks, maksimum 6:30.

Päev algab kohvi ning kerge hommikueinega. Terve pere magab alles sügavat und, kui mina olen juba tund aega hommikut nautinud. Loomulikult käib koer vahepeal nö. olukorda kontrollimas ning lohistab end seejärel taas pessa.

Umbes kell 7 teeb silmad lahti meie pere kõige väiksem tüdruk. Selle asemel, et tühja kõhu pärast end oimetuks karjuda, ringutab ta tasaselt ning annab üksikute vaiksete häälitsustega märku, et ta on üles ärganud. Eranditult saan igal hommikul esimese „tere hommikust“ siira naeratuse näol just tema käest. Juba siis võin öelda, et päev on 100% korda läinud. :)

Kui laps on korda tehtud ning kõik maailma tähtsad jutud temaga „ära räägitud,“ on aeg ta sööma ulatada. Just siis saan teise unise „tere hommikust“.

Kuna meie vanem laps on kergelt öeldes hea unega, siis õnnestub teda väga harvadel juhtudel hommikuti tervitada. Kuid tasakesti omaette teen seda siiski.

Enne kui kõik üles ärkavad, olen mina juba linna poole teele asunud.

Viimased kolm nädalat on lausa unistuste hommikud olnud. Soe, päike, värske õhk, erkroheline veel tolmust määrdumata loodus. Liigun pea igal hommikul tasasel jooksusammul linna poole.


Mul on valida laias laastus kolme kilometraaži vahel – 16, 18, 21km. Kakskümmend üks kilomeetrit viib läbi Nõmme. See tähendab ligi kümmet kilomeetrit linnulaulu, vaikust, rohelust ja armsaid vanu maju. Ma tean, et ma ei tohiks iga päev nii palju joosta, aga peaaegu võimatu on end viimasel ajal lühemale distantsile sundida.


Need 16 ja 18km tähendav 100% autode keskel rapsimist. Nii juhtubki pea igal õhtul või hommikul, et jooksen kerge 12km asemel pisut raskemad 21km. Ma ei tea, mis see pikas perspektiivis endaga kaasa toob. Võib-olla kurnan end liialt, võib-olla tõuseb sellest hoopis kasu. Eks võistlused näitavad. Kuigi üleväsimust ma ei tunne ning jalad ei valuta.

Viimasel ajal olen ma jooksmist üha enam nautima hakanud. Ei, ei...mitte treenimist, vaid just nimelt jooksmist. Kui varem läksin kindlaks määratud kilometraaži, tempot või aega jooksma, siis viimasel ajal avastan end lihtsalt nautimast. Justkui oleksin mingile uuele tasandile jõudnud. Okei, kõlab veidikene liiga „deep“-lt, aga enam pole oluline kiirus või distants vaid sisemine rahulolu.


See ei tähenda loomulikult seda, et ma oma unistused nurka oleksin visanud. Lihtsalt minu jaoks on tekkinud kaks täiesti erinevat tasandit – treening ja jooksmine. Esimene võib vahel olla raske ja kurnav. See eest teine on alati puhas nauding! Koos moodustavad nad võrratu koosluse, mis loodetavasti viib mind unistustele lähemale.

Olen hakanud rohkem mõistma ultramaratoonareid. Millegi pärast on mul tunne, et nende treening on kordi nauditavam kui meiesuguste „kiirusele orienteeritute“ oma. Tüübid lihtsalt lähevad ja naudivad ennast, jooksu, loodust. Ehk siis tervet tasuta paketti.

Kummaline on see, et mida rohkem ning mida tihedamalt sa kilomeetreid läbid, seda nauditavamaks jooksmine muutub. Kui veel poole aasta eest oli nädalavahetuse pikk ots (24-28km) korralik ettevõtmine, siis nüüd on see hommikune 21km nagu suvaline lühike taastav jooks. Kõige hullem, et keha ja hing tahab isegi veel rohkem.

Kui sa oled jooksja, siis mõistad mind sada üks protsenti.

Kui sa sattusid seda postitust lugema täiesti juhuslikult ning sa pole oma eluga eriti rahul, siis tee proovi. Kaotada ei ole midagi! Esimese kahe nädala jooksul sa lausa vihkad jooksmist, teise nädala möödudes hakkad tasapisi armastama.