Pärast neid kahte tempokamat trenni hakkasid mind jällegi säärelihased piinama. Konkreetne ülepingevalu. Täpselt selline tunne, et pistaks nõela jalga ja laseks auru välja. Valu istudes, astudes, lamades jne. Otsustasin laupäeva vabaks võtta kui jalad lubavad pika jooksu alles pühapäeval teha.

Laupäeval rullisin, venitasin, masseerisin, tegin erinevaid harjutusi. Õhtuks sain pinge enam-vähem maha ning jalad lasid end juba suhteliselt normaalselt tunda.

Pühapäeva päeva peale andis pinge end taas tunda. Jällegi hunnik harjutusi.

Enne plaanitud jooksu käisin veel poes söögikraami ostmas ning hüppasin korraks ka Rademari sisse. Jooksuosakonda oli tekkinud paar uut toodet. Nende hulgas mingid säärised. 30 euro-ne hind lõi esialgu pahviks, kuid paar päeva tugevat jalavalu leevendasid minu silmis kõrget hinda. Jeesus, paar elastikriidest juppi 30€.

 

 

Kuna mu jooksuvarustus on nüüdseks praktiliselt saja protsendiline ja lähiajal miskit uut kraami otseselt vaja ei ole, otsustasin selle raha välja käia. Just kui viimane abinõu!

Müügil oli kolme suurust. Vastavalt säärelihase ümbermõõdule 34-38 / 38-44 / 44-48 cm. Küsisin assistendilt mõõdulinti ja sain tulemuseks nõmeda 38cm. Mõtlesin oma jagu, et kuma paari siis võta. Suuremad või väiksemad? Kuna olen compression sokke mõnda aega juba kasutanud ja neist erilist kasu ei ole olnud, otsustasin väiksemate kasuks.

Koju jõudes proovisin neid koheselt jalga. Khm, selline tunne, et hea kui veri läbi käib. Esimese hooga tundus, et tuleb poodi tagasi minna ja number suurem võtta. Tatsasin siiski veel 15 min kodus ringi ning kerge ebameeldivustunne hakkas kaduma. Sellega koos ka lihasvalu ning „shin splints“ valu sääre ees siseküljel. Okei...kummaline. Hoidsin neid veel ligi 1h jalas, et näha kas jalalabad tõmbuvad puudulikust verevarustusest sinakaks. :) Ei, kõik tundus korras. See surve oli jala ümber oli tõest tugev.

Panin end riidesse ning otsustasin need jubinad proovile panna. Muidugi oli hirm, et veri ei käi korralikult läbi ja teen jalgadele kahju. Lubasin endale, et nii kui mingi kahtlane tunne tekib, võtan nad jalast ära.

Esimesed jooksusammud. Kerge shin pain, aga lihased valutud! 3km kadus shin splint'i valu täielikult. Mingi osa säärest üritas kõigest väest end verest täis süüa ja valutama hakata, aga säärised tegid oma tööd hästi. 10 kilomeetril andsid säärelihased alla ning sealt maalt muutus jooksmine totaalseks naudinguks! ABSOLUUTSELT mitte mingit valu – nagu uued jalad!

Hämming oli suur. Hirm siiski püsis, et  äkki on veresooned nii kinni pressitud, et valu ka enam ei tunne. Aga ei, jalalabad olid ilusti tundlikud, ei mingit tuima tunnet. Varbad ka täiesti tuntavad.

Kummaliseks osutus veel jooksutempo ja südamelöögi sagedus. Keskmiseks tempoks 5:10 min/km ja keskmiseks pulsiks 152bpm. Ideaalne!

Reaalne pulss oli 149 ja tempo ligi 5:06 min/km. Keskmise pulsi viskas üles ja tempo tõi alla esimeste kuue kilomeetri „uisutamine“. Kohutav rajaolud!

Koju jõudes kakkusin kerge hirmuga säärised jalast ning kõndisin rahulikult kodus ringi. Täiesti uskumatu. Jalad olid sama valutud kui headel päevadel enne trenni. Ma tean, et peale esimest katsetus on vara kaagutada! Aga see oli siiski 24,5km, mis on testiks päris korralik kilometraaž.

Täna pole jalgades praktiliselt mingit pinget. Ausõna, uskumatu!

Kuna ma ei leidnud netist nende kohta praktiliselt mitte mingit infot, on tööpõhimõtet raske seletada. Palun vabandust kui ma täielikult mööda panen!

Minu loogika ütleb, et lihased jooksevad tööd tehes verd täis, lihas suureneb ning ei taha lihastümbritsevasse limakapslisse ära mahtuda. Limakapsel ei ole piisavalt elastne ning tekitab „mõnusat“ valu üle kogu sääre. Need säärised on justkui kunstkapslid, mis ei lase lihastel paisuda ning seeläbi ei lase limakapslitel üleliigset pinget taluda.

Praegu tundub küll, et üks paremini kulutatud 30€ mu jooksukarjääris.

Annan kindlasti teada, kuidas mu läbisaamine sääristega edaspidi on.