Kuigi spordiarstid soovitasid maratoni ära jätta, otsustasin siiski jäärapäiselt võistluse läbi teha. Tuletan meelde, et kahtlustati „compartment syndrom’i.“ Kui ma nüüd õigesti mäletan, siis otseselt hullemaks maraton mu jalaprobleemi ei teinud. Nagu lubatud ei liigutanud peale võistlust lillegi.
Esimene nädal oli raske. Hing ja keha tahtsid kohutavalt joosta. Kuid üllatavalt kiiresti muutus tööle-koju-magama-tööle rutiin taas tavaliseks.

Teisel nädalal kiskus taas rajale vaid sisemine äng vorminatukese kaotuse ees. Kolmandal nädalal olin täielikult tagasi sügavas hallimassi režiimis (ei pea end kohutavalt eriliseks). Ilmselt iga sportlane saab aru, mida ma silmas pean. Eredad värvitoonid tuhmuvad, märkad enda ümber aina vähesemat, tuju on üldjoontes rahuldav jne. jne. – selline tühine päevast päeva kulgemine.

Peale kuuajalist pausi tundsin, et jalg kannataks joosta. Ühel õhtul pistsingi tööpäevast paistes jalad jooksutossudesse ning sööstsin rajale. Jah, just nimelt sööstsin! Oma peas olin endiselt hiigelvormis! J Kuid peale paari esimest kilomeetrit sain külma sahmaka reaalsust. Tundsin end kui 200kg paksmagu, kes ähkides ja puhkides üritab endale selgeks teha, et olen endiselt eluvormis.

Järgmise päeva puhkasin ning seejärel proovisin uuesti – sama seis. Mäletan nii eredalt neid päevi. Olin endas kohutavalt pettunud.

Võtsin pisut aega. Logelesin kolm päeva. Vaatasin üle oma varasemat treeningud ning treeningplaani. Kuskilt meenus info põhja rajamisest. Kerged, madala pulsiga treenid.

Vihaga panin jällegi tossud jalga ning otsustasin tempole tähelepanu pööramata madala pulsiga 10km läbida.  Ja oh imet, sain oma jooksutunde tagasi. Esimesed kaks trenni olin lihtsalt midagi jaburat üritanud. Siit ka soovitus kõigile alustajatele ja taasalustajatele – võtke rahulikult! Muidu rikute midagi nii head enda jaoks täielikult ära.

Pean tunnistama, et tegelikult pole ma veel siiani korralikku treeningrütmi saavutanud. Üldjuhul hakkan kuuest õhtul koju liikuma, poes käik, söögitegemine, söömine. Siis kerge puhkus ning umbes 8/9 saan alles rajale. Kui see peale sööki paus kohutavalt mõnusaks muutub, siis annab end ikka külma kätte vedada.

Olen leidnud endale ülitobeda nipi. Kui end eriti nõrga ja väsinuna tunne, teen plaani vaid paar kilomeetrit joosta. See väike petekas aitab mind õue saada. Aga nii kui esimene kilomeeter on läbitud, ei teki enam mõtetki alla 10k joosta. Sest jooksmine on nii hea!

See soe kodu/televiisor/hea söök/pehme voodi on kurjast! J Kohutav lõks!

Kuidas mu praegune treening välja näeb?
Püüan üle päeva jooksmas käia. Iga teine treening vahelduva või kiirema tempoga. Kahjuks ei saa öelda, et jalg on 100% terve. Tunnen tõsist pinget säärelihastes. Otsest valu ei ole, kuid kerge ebamugavustunne on täiesti olemas.

Nii palju kui ma lugenud olen, siis suurem osa jooksjate vigastusi saabki just säärelihastest ülepingest alguse. Ülepinge ei teki mitte ainult treenides vaid ka igapäevase istuva tööga, autosõidu jms.-ga. Olen hakanud ka tööpäevadel säärelihaseid venitama. Vähemalt tundub, et sellest on palju abi.

Fakt on see et koormust tuleb tõsta. Lihtsalt tuleb see aeg ja energia leida. Minu eelmise aasta kergelt ebarealistlikud plaanid/unistused tahaksin saabuval aastal teoks teha. Parandan end...teen saabuval aastal teoks!

PS! Kes vähegi külmade ilmadega jooksmas käivad, muretsege endale näomask. See esimeste kilomeetrite külmetamine, enne kui veri korralikult ringi käima hakkab, on ikka kohutavalt ebamugav. Mina tegin väikese väljamineku ja viimane trenn oli puhas nauding. Kuigi vastutulevad inimesed vaatavad sind kui kohtlast, et nii külmaga jooksma ronid. Isegi üks võõras bussipeatuses külmetav tüdruk ütles kõva häälega minu möödumisel...“Hulluks oled läinud?!“  Oleks tahtnud öelda, et tee proovi.

Okei, praeguseks kõik. Varsti juba uued postitused!  :)