Soovin, et saaksin suurelt kirjutada „Vigastuseks on.......!“ Õnneks/kahjuks ma seda teha ei saa.

 

Käisin Lääne Tallinna Keskhaiglas alla kuuluvas (vist) Merimetsa tervisekeskuses. Seal on kohe selline väike ortopeediakeskus, mille koridorides pea kõik inimesed istuvad või siis lonkavad. :)
 

Pärast 34€ visiiditasu maksmist juhatati mind eraldi kabinetti. Seal ootas mind vanem härrasmees ja üks noor hakkaja tütarlaps.

 

Loomulikult oli esimeseks küsimuseks, et mis muret teeb? Kirjeldasin enda probleemi nii täpselt kui võimalik. Millest kõik alguse sai, mis muutused on toimunud, kust valutab, kust on pinges, mis koormused jne. jne.

Tundus, et minu jutust väga palju kasu ei olnud. Arsti näost oli näha, kuidas kogu mu mulin jube laialivalguvaks oli muutunud. Lõpuks ta katkestas mind ning palus lamamistoolile istet võtta. Võttis mu jala ette...vajutas siia ja sinna, koputas, väänas. Ei mingit valu! Seejärel palus ta mul veel korraks varvastele tõusta, mis samuti valutult tehtud sai.

 

Võtsin uuesti istet ning nad uurisid veel hiljuti traumapunktis tehtud röntgenpilti. Minu jalg! Kohe hakkas silma peenike valge joon sääreluu alumisel kolmandikul.

 

Arst: „Ei, siin pildil pole ka midagi!“

 

Küsisin, et mis see valge peenike kriips seal sääreluu keskosas on (mitte läbib joon vaid luu keskpunktini)? Vastuseks sain, et kui see oleks seal mõra või väsimusmurd, oleks kuu või kahega su luu juba ammu pooleks murdunud. Ookei...kui nii siis nii. Natuke pani imestama, et see selgelt märgatav hele kriips üldse nende endi pilku ei püüdnud. (Mitte et ma end jube targaks pean, aga kui kogu luupilt on ühtlane ja kõigil kolmel pildil samas kohas hele joon on, tekitaks see küsimusi...!?).
Mhh, vihkan kui ma ei oska kaasa rääkida!

 

Pärast väikest mõttepausi otsustati mulle anda saatekiri magnettomograafiliseks uuringuks. Sealt pidavat ka väsimusmurrud välja tulema.

 

Üldiselt nad arvasid, et mul võib olla „compartment syndrome“. Mis on päris paha asi.

Püüan lihtsalt seletada. Lihaseid ümbritsevad mingid toestavad kihid, mis kogu seda kremplit koos hoiavad. Tavaliselt kasvab see ümbritsev kiht koos lihasega, aga võib juhtuda, et lihas kasvab liiga kiiresti ja see kiht ei suuda piisavalt kaasa areneda. Lihas ei mahu kesta ära ning hakkab veresooni ning närve kokku suruma. Tekitades tugevat valu üle kogu sääre. Lisaks pärsib see kogu jala verevarustust.

 

 

Kui see tõele vastab, on ainukeseks lahenduseks operatsioon, mille käigus lõigatakse see kest lahti ja antakse lihasele nö. ruumi. Ei kõla just eriti ahvatlevalt.
 

Küsisin, et mis ma siis praegu selle „ma arvan“ teadmisega peale hakkan. (ausalt, mitte üldse ülbitsedes). Ütlesin, et maraton on tulemas. Küsisin, kas ma võin trenni teha? Kas saan valu kuidagi leevendada? Kas tohin üldse joosta?

 

Siis sai onu lõpuks aru, et mul on tõsi taga ning mul on konkreetseid vastuseid vaja. Nii kutsus ta murelikult lisaks veel ühe noorema arsti mind üle vaatama. See härra katsus samuti mu jala läbi. Ütles, et säärelihases on mingid klimbid. Mis iganes see peaks tähendama. Kokkuvõttes oli ka tema arvamus kahjuks ebamäärane - kas väsimusmurd või siis see eelmainitud sündroom. Soovitas edasistele uuringutele minna ja spordist vähemalt kolmeks nädalaks loobuda.

 

Seda mu kõrvad kuulda ei tahtnud!

Mis minust praegu edasi saab, ei oska öelda. Ilmselt määrin täna end üleni lioton 1000 geeliga kokku...nagu 80 aastane vanatädi ja loodan, et paranen imekombel! :)

...and I will!!! ;)