Nii poisid ja tüdrukud. Olen terve nädal hambad ristis puhanud. Igal hommikul voodist välja ronides olen päeva esimese sammu ajal mõelnud "Jalg, ära palun täna enam valu tee!"

Siiani ei ole see mõjunud. Ei saa öelda, et mingit muutust ei oleks toimunud. On küll! Enam ei ole nii valus, kuid jooksma ei julgenud veel minna. Tunnen/tean, et kerge 10km viiks mu tagasi nädala tagusesse seisukorda.
Olen juba nii kaua ilma jooksmata vastu pidanud, et rumal oleks poole ravimise pealt kogu see pingutus tuulde loopida.

Kummaline tähelepanek. Selle puhkusperioodi jooksul on veel oma 3/4 uut valu nö. esile kerkinud.
Nagu mingid vigastused oleksid koguaeg koormuste taga peidus olnud.

Praeguseks on jalad nagu uued! Näevad ka kuramuse head välja. EI mingeid ville ja katkist nahka! :)

Tegelikult on hea, kui omal nahal kohe alguses kõiksugused jamad ära koged. Igale vigastusele, mis mul on olnud, on eelnenud mingid märgid. Preagu teaksin täpselt näiteks kuna oleks ahilleuse pärast mõtet muretsema hakata. Seega tean ka tulevikus koormust alandada või jalgu rohkem hoida.
Lisaks veel suurd teadmised erinevatest harjutustest ja abivahenditest.

Näete, püüan selles suures jamas ka midagi head leida!
Tegelikult on hinges selline tunne, nagu oleks 100 Red Bulli sisse ammutanud ja nüüd tahaks saadud energia kuskil välja elada. Vastik rahutus!