Väike õnnetus

Eile juhtus minuga väike õnnetus. Nimelt oli kavas intervalltreening. Enesetunne oli võimas, soojenduskilomeetrid kinnitasid head minekut. Peale kolmandat kilomeetrit algaski esimene intensiivne osa. Selle sama kiire jupi viimastel meetritel astusin kogemata õhukese lume all peidus olevale jääkamakale. Kuidagi nii õnnetult ja tugevalt, et sain päris korraliku litaka.

Jääkamaka tipp tungis "mõnusalt" jalalaba eesotsas olevatele luude vastu. Jäin valu tõttu koheselt seisma. Kõndisin pisut ja proovisin siis uuesti joosta. Kahjuks ei lasknud valu korralikke samme teha.

Ei jäänudki muud üle kui lihtsalt tagasi koju tatsuda. Kodus uputasin jala koheselt jäävanni. Hiljem määrisin valutavale kohale veel korduvalt külmageeli.

Esimesed hommikused sammud tõid näole grimassi. Jalg oli õrnalt paistes ning kõndida sain vaid longates. Päeva peale otsustasin igaks juhuks traumapunkti külastada.

Seal võttis mind vastu vanem vene keelt kõnelev härrasmees. Rääkisin talle oma mure ilusti ära. Mulle esitati palju täpsustavaid küsimusi – kui tihti, palju, millega jooksen? Kui ta kuulis, et kasutan jooksmiseks Vibrameid, tekkis tal minu vastu eriline huvi. Ta ütles, et on tegelikult spordiarstiks õppinud ja jookseb ka ise päris tihedalt. Jutt läks kiirelt üle paljajalu jooksmisele ning minu jalamure jäi tagaplaanile. Ta teadis rääkida, et arstide ringkonnas on paljajalu jooksmise kasulikkus teada juba ammusest ajast. Mina olevat tema jaoks nö. esimene eksemplar.

 

Peale 15 minutilist vestlust saatis ta mind lõpuks röntgenisse. Piltide vaatamiseks tulin tagasi doktori kabinetti. Kui aus olla, tekkis hetkeks päris kõhe tunne. Täitsa pekkis, kui ongi mõra.

Erinevalt näiteks ravi tänava traumapunktis vaatas see härra kahte jalast tehtud pilti ligi 5 minutit. Suurendas korduvalt pildi kontrasti ja vaatas põhjalikult iga luu ükshaaval üle. Lõpuks kinnitas, et mõra ei ei ole. Ilmselt on tegu lihtsalt tugevama põrutusega. Huh, tundsin end hetkega kordi kergemalt. Ta soovitas mul mõned päevad vabaks võtta ning jalale tugevalt külma anda.

Edaspidi tuleb kiirematel treeningutel tähelepanelikum olla. Loodan, et valu kaob peatselt ja mingit pikka pausi siit ei tule.

Võistlemisest Vibramitega ja pikk jooks

Facebookis küsiti, et kas ma plaanin Vibramitega sellel hooajal ka võistelda? Kui päris aus olla, on sama küsimus mind viimased kaks nädalat kummitanud.

Olen teinud jällegi palju uurimistööd. Kiireim teadaolev Vibramitega läbitud maraton 2:40. Andmed tänapäeva profijooksjate kohta, kes Vibrameid ka võistlemiseks kasutavad, puuduvad.

Samas 1960 suveolümpiamängudel Itaalias, võitis Abebe Bikila paljajalu maratoni ajaga 2:15.
1976 Shivnath Singh 2:12 – teadaolev kõige kiiremini joostud paljajalu maraton.

Kui ma nüüd ei eksi, siis on ainult üks Eesti jooksja maratoni Vibramitega läbinud (Gunnar Kingo), 2012 SEB maraton - aeg 3:09.

Fakt on see, et need ülemised maratoniajad on minu jaoks mägede taga.

Ilmselt on enamike põhiküsimuseks...kuidas mu jalad vastu peavad!? See lühike Vibramite kasutusaeg on mind ikka väga korralikult veennud ning jalgade vastupidavus ei tekita absoluutselt murepilvi. Tunnen, kuidas nad iga päevaga ühe tervemaks saavad.

Pigem ainus küsimärk jäigi kiiruse/tempo taha. Lõpuks jõudsin mõtetega sinnamaale, et kui su jooksutehnika on hea, oled korralikult treeninud, toitud õigesti, kuulad oma keha, pead jalgadest lugu (hoiad neid)...siis milleks muretseda?! Jooksevad su jalad, mitte jalanõud.  

Just sellel nädalavahetusel tegin otsuse – jah, plaanin kõik võistlused Vibramites joosta. Ehk siis võtan selle tillukese koorma/riski enda kanda. Ilmselt olen üks esimesi eestlasi, kes aastaringselt Vibramitega täismahus treenib/võistleb ja oma tegemistest teistele ka teada annab. Vaatame koos, mis saab.

Veidikene ka eilsest pikast jooksust.

Plaanis oli joosta 24km tavalisest veidikene rahulikuma tempoga. Hommikuks sõin kerge kaerahelbepudru ja nipet-näpet magusat. Selle kõik kulistasin alla umbes 1,5l veega.

Rajale võtsin kaasa kaks 0,2l veepudelit. Nende pudelite korgid külmusid juba peale esimest 5km ära. Trenni viimastel kilomeetritel hulpisid joogivees väikesed jäätükid. Tegelikult oli ilm ilus, isegi päike otsustas end pisut näidata.

Vahel tuleb isu tavalisest veidike teistsuguses keskkonnas joosta. Nii otsustasin tiksuda läbi kopli ja vanalinna ning seejärel mööda paldiski mnt. tagasi koju.

Vibramid kohtasid päris märgataval kogusel suuri silmi. Eks ta ole Eestis veel suhteliselt uus nähtus – eriti talvel.

Kokku läbisin üllatavalt kerge vaevaga 25km. Enesetunne jooksu ajal ja peale jooksu...super!

 

Viimane rahulik nädal

Selle nädala lõpuga saab rahulik elu läbi. Üleeile kookisin kapi põhjast lõpuks eelmise aasta treeningplaanid välja. See tähendab vaid üht – tuleb hakata end korralikult ja eesmärgipõhiselt liigutama.

Kui eelmisel aastal alustasin tõsiste trennidega alles aprillis, siis sellel aastal olen kahekuulises eduseisus. Detsember/jaanuar olen treeninud vaid enesetunde põhjal. Laias laastus ainult rahulikud lühemad otsad. Usun, et nüüdseks on enam-vähem korralik vundament laotud.

Jalgade osas olen entusiastlik. Kuigi olen kogenud Vibramite osas ka paari tagasilööki, on üldine seis väga hea. Tagasilöögiks siis liiga palju/liiga kiiresti. Päev puhkust ja murepilved hajuvad.

Eelmise aasta valutavad säärelihased (mis andsid ka veel uue aasta alguses tugevalt tunda), on nüüdseks täielikult alla andnud. St. ei mingit pinget, valu, muud jama. Sama lugu luuümbrise põletikuga. Kõige tähtsam...VESI on mind soleusega ka lõpuks tõelisteks sõpradeks teinud.

Tänaseks päevaks ei ole distantsi pikkus Vibramite puhul enam probleemiks. Jalad on ilusti harjunud. Ebatasane pinnas (jäätunud lumi) koormab küll väiksemaid lihaseid ja sidemeid päris korralikult, aga see kerge ebamugavustunne kaob alati uue trenni alguseks. Lisaks teen igapäevaselt jalgu tugevdavaid harjutusi, mis on üleminekule tugevasti kaasa aidanud.

Esimesed neli nädalat (alustades siis sellest esmaspäevast) sisaldab umbes 360 läbitavat kilomeetrit. Sellest 30% läheb intensiivsete treeningute alla (Fartlek/mäkkejooksud), teine 30% pikkade ja ülejäänud 40% taastavate jooksude alla. Kolm esimest nädalat tõusvas mahus ning neljas nädal madalama kilometraažiga.

Loodan esimese nelja nädala kava probleemideta 100%-lt läbida. Kokkuvõtteid teen veebruari lõpus.

Selle aasta võistluskalendri nö. raama on paigas. Kõrvemaa, Tartu jooksumaraton, Ööjooks, Narva energiajooks, SEB maraton. Nende võistluste vahele plaanin sobitada võimalikult palju (üle pingutamata) erinevaid väiksemaid võistlusi. Vaatame kuidas vorm ja enesetunne lubab.

 

Jooksmine ja pere

Otsustasin vahelduseks ka natuke igapäevaelust kirjutada. Ilmselt on see nüüdseks siililegi selge, et jooksupisik on mind tõsiselt nakatanud. See lemmiktegevus hammustab igapäevasest vabast ajast päris suure tüki.

Enamik inimesi süüdistab sportlike eluviiside puudumises aega. Meile kõigile antakse ööpäevas 24 tundi. Vähemalt ühe teguri puhul on siin ilmas kõik inimesed võrdsed.  Igaühe enda kätes on seda aeg võimalikult efektiivselt kasutada.

Praeguseks teavad minu blogi lugejad kui palju ma igapäevaselt treenin. Mis treeningvarustust ma oman, kui tihti ma rajale sattud ning milliseid distantse läbin. Aga vähesed teavad kuidas mu igapäeva elu välja näeb.

Nimelt on mul väike pere, kuhu kuuluvad minu naine, pea kuue aastane (kasu)tütar ja üks paks taksikoer. Meie päev algab ühiselt hommikul kell 6:30. Mina olen üldjuhul see kõige värskem (koera järel). Teistel kulub silmade avamiseks ja tuju tõusmiseks vähemalt 45 min.

 

Sealt edasi kerge hommikueine, dušš, riidesse panek, koeraga jalutamine ja töölesõit. Kodust lahkume hiljemalt 8:15. Kui terve pere on linna peale laiali jaotatud, kes tööle/kes lasteaeda, jõuan ka mina tööpostile.

Kuna ma lõunal üldjuhul ei käi, lõpetan tööpäeva ~17.15/30. Seejärel vastupidine rutiin. Terve pere tuleb jälle linna pealt kokku korjata, pood, kodu. Olenevalt ummikutest jõuame koju üldjuhul 18.45/19.00. Sealt edasi kiire söögitegemine, söömine, koeraga jalutamine ning tunnike nö. pereaega. Umbes 20.30 sätin ma end trenni.

Päris tihti kuulen trenni riideid selga pannes sõnu/lauseid „Ära täna mine...,“ „Jälle?!“ jne. Kui aus olla, siis need sõnad teevad vahel jooksma minemise eriti raskeks. Külmade ilmadega lebotaks vahel hea meelega pigem teleka ees, aga kohusetunne ning teadmine trennijärgsest heaolutundest sunnivad mind siiski rajale minema.

 

Kui ma varasemates postitustes olen maininud, et trenni ajal ma otseselt millelegi konkreetsele ei mõtle, siis viimase kuu uueks kohustuseks on saanud muinasjutu väljamõtlemine. Nimelt on meie peres nüüd uus reegel, et kui ma 21.30-45 tagasi koju jõuan ja väike tüdruk veel ei maga, räägin talle muinasjuttu. Viimasel ajal tundub, et ta hoiab end vägisi minu tulekuni üleval ning kui ma uksest sisse astun, kisub ta mul ühe käega jalatseid jalast ning samal ajal korrutab „Räägid muinasjuttu?“

22.00-st 24.00-ni on siis nö. MEIE aeg. Tavaliselt sööme midagi head, vaatame mõnda filmi või räägime niisama juttu.

Ma tean, et kogu see lugu ei ole justkui killuke täiuslikust ajaplaneerimisest, aga ma vähemalt proovin end parimal võimalikul viisil kõige vahel jagada.

Loomulikult kuuluvad igasse päeva ka väikesed jutud jooksuteemadel, mis mu naist juba öökima ajavad. Ta ütleb alati, et sul on ainult üks jooksuvigastus – see vigastus asub su peas (viidates jooksupisikule).

Üldiselt on mul väga toetav pere ning suve poole tahan ka väikese tüdruku ning miks ka mitte naise jooksupisikuga nakatada. Pöidlad pihku!

Kokkuvõtteks...kes vähegi tahab, loob endale võimalused! Ajapuudus on üks rumalamaid ettekäändeid.

Vibram & Distance

Olen nüüd Vibramite pärast omajagu distantsi läbimata jätnud. Koguaeg korrutan endale, et lihtsalt pean selle üleminekuperioodi ära kannatama. Vastikult raske on neid näruseid 4-6km otsi joosta, kui olen harjunud miinimum 10-12 kilomeetriga päevas. Laupäeva võtsin jalgadele puhkuse andmise eesmärgil naglalt vabaks ning tegin jooksmise asemel erinevaid jalgu tugevdavaid harjutusi.

Igal nädalal teeb korralikum jooksusõber kergema tempoga pika jooksu. Eelmise nädalavahetuse pikk ots jäi Vibramite kasutuselevõtu tõttu vahele. Kuna peas kumises maratonitiim.ee-st loetud lause „Kõige tähtsam treening maratoni silmas pidades on kahtlemata pikk kross,“ ei saanud ma sellel nädalavahetusel kuidagi rahu. Kerge hirm vormi languse ees sundis mind jooksma.

Nii ajasingi pühapäeva hommikul korralikuma hunniku kaerahelbeputru sisse, jõin peale oma liitri jagu vett ning peale väikest seedimist astusingi Vibramitega rajale.

Esimesed kilomeetrid ei tõotanud head. Keha vist alles magas. Kuidagi raske oli joosta. Õnneks läks iga kilomeeteriga enesetunne üha paremaks. Kindlasti andis oma panuse ka ere päike, mis mõjus nii värskendavalt.

Plaanisin esialgu joosta tavapärased 12km ning seejärel, võimalikult kodu lähedal, nii palju maad läbida kui jalad lubavad. Peale kaheksandat kilomeetrit oli enesetunne nii hea, et keerasin pikema mõtlemiseta suuremale ringile.

Hirm jalgade vastupidamise ees haihtus täielikult peale 14 kilomeetrit. Kontrolli mõttes astusin lumiselt kõnniteelt autode poolt puhtaks sõidetud asfaltile. Need 2km tugevat pinnast osutusid veel eriti mõnusaks. Selline tunne nagu jala keskosa all oleksid võimsad vedrud, mis mind mööda kõva pinnast edasi põrgatavad. Muidugi ei olnud mu jooksusamm hüppeline, lihtsalt tunne oli selline.

Pulss oli ideaalses vahemikus (145-150bpm). Kui ma 18 kilomeetril kodu lähedale jõudsin, oleksin jalgade poolest võinud veel vähemalt sama pika otsa ette võtta. Ainukeseks mureks oli kergelt tühi kõht, õrn janu ning kaine mõistus, mis soovitas igaks juhuks tänaseks lõpetada.

Veel kaks kilomeetirt ja punkt. Distantsiks kujunes 20km, keskmine tempo 5:10 min/km, keskmine pulss 149 bpm.

Ma arvan, et enamik jooksjaid tunneb peale pikkasid otsi jalgades väsimusvalu ning isegi kõndimine peale kerget puhkust võib suhtelisel ebamugavaks osutuda. Vähemalt mina mäletan niimoodi oma varasemaid jookse.

Peale eilset pingutust kogesin ma vaid üldist kerget kehalist väsimust. Ei mingit jalavalu. Seevastu täna annab mõni uuem, st. rohkem kasutatud lihas endast siiski kergelt märku. Olen enam kui kindel, et peale tänast rahulikku taastavat jooksu, on jalad jällegi heas vormis.

Mulle tundub, et üleminekuperiood hakkab vaikselt läbi saama. Esimene kiirem treening ning pikk ots on tehtud. Proovimist vajab veel pikem kiirem treening ning mäed. Kui need ka veatult tehtud saavad, on aeg kokkuvõtteks.

Lisan ka väikese ülevaate, kuidas minu üleminekuperiood distantsiliselt välja nägi.

 

Vibram & Speed

Palun vabandust, kui viimasel ajal mu jutt liiga Vibramite keskseks on muutunud. Paratamatult on barefoot running minu jaoks uus ja huvitav ning iga treening pakub üha uusi elamusi. Loodan, et minu nö. eksperiment pakub siiski huvi nii mõnelegi vanale kui ka uuele jooksusõbrale.

Nagu ma eile mainisin, ei jõua ma kiiremaid treeninguid ära oodata. Kuidas käituvad Vibramid ja jalad kõrgema tempoga?! Kärsitu nagu ma olen, tegingi eile proovi.

Esialgse plaani kohaselt pidin jooksma vaid väga kerged 4km. Kuna enesetunne oli oodatust parem ning jalad tundusid ka justkui uued, otsustasin kiirust katsetada. Jooksin end kahe kilomeetriga soojaks ning panin ajama. 500m kiirendust, 250m rahulikku – korduseid vaid neli tükki.

Esimene ots kulges õrnalt ülesmäge. Võtsin enam-vähem rahulikult. Meeldivalt kiire jõukohane tempo. Viiesaja meetri pärast vajutasin kella kinni ning keskmiseks tempoks näidati mulle 3:50 min/km. See oli üllatav. Pulss läks vaid 170ni. Sama tempo suutsin eelmisel aastal esimeste võistluste eel jalgadest välja võluda.

250m puhkust sai päris kiiresti läbi. Pulss kukus ilusti alla 147/150-le. Uus 500 meetrit ootas ees.

Kuna mu kell ei olnud intervallidele seadistatud, pidin ise õige distantsi pealt lap’i kinni vajutama. Teine 500 meetrit kujunes seetõttu kogemata 750m-ks. Tempo osa lõpus näitas kell 3:40 min/km. Keskmine pulss kiirenduse osas samuti vaid 170 bpm.  Whaat!? Neid numbreid pole ma vist veel kunagi varem oma kellal näinud. Arvestades veel asjaolu, et õues on lumine ja libe.

Olin enam kui kindel, et kolmandal ja neljandal kiirendusel kukub tempo alla. Kuna tavaliselt ongi esimesed otsad kiiremad ja seejärel langeb tempo reaalsesse vahemikku. Aga ei, samuti 3.33/3.36 min/km. Ja selle juures ei mingit üleliia ähkimist/puhkimist.

Distants oli muidugi lühike ja korduseid vähe, et tõeliselt põhjapanevaid järeldusi teha. Aga vähemalt sain Vibramid proovile panna. Tempo osa oli jalgadele väga meeldiv. Igasugune lihaspinge kadus ning jalad liikusid tavalisest hoopis erinevalt. Justkui ülikiire põlvetõste- ja sääretõstejooksu segu.
See kiirus pani mind veel enam pöiale maanduma. Ei mingit põrutust, valu, libedust.

Täna on jalad kergelt hellad. Otsest valu ei tunne, aga mingid uued kasutatud lihased annavad endist märku (seda kõige enam säärte eesmistel väliskülgedel).

Ma ei tahaks seda veel nii vara öelda, aga mulle tundub, et jooksutosse ma enam jalga panna ei taha.

Siin ka üks mõnus video koos soovituste ja selgitustega.

 

Trenn pärast puhkepäeva

Esmaspäeval puhkasin ja seetõttu kibelesin juba teisipäeva hommikust saati jooksma. Pean tunnistama, et see ühepäevane puhkus tegi jalad ainult head. Trenni eel ei tundnud mingit lihaspinget ega valu. Tundub et Vibramid hakkavad end tasapisi tõestama.

Olin nii entusiastlik, et jooksin pisut üle lubatud kilometraaži. Ehk siis plaanitud kaheksalt kilomeetrilt tegin hüppe kümnele kilomeetrile. Täpsustan - esialgu tegin mitu neljakilomeetrist päeva, siis paar kuuest ning eile oleksin pidanud jooksma vaid kaheksa. Tunne oli väga hea.

Kuskilt sealt kaheksandalt kilomeetrilt hakkasin kerget raskust tundma. Kohanemine võtab jalgadel lihtsalt aega. Hästi huvitav on see, et isegi kui sa trenni lõpus tunned, et lihased on pinges/valusad, siis praktiliselt kohe peale lõpetamist taandub igasugune ebamugavustunne. Isegi otsest venitamisvajadust ei teki. Kui ma siiski igaks juhuks venitamise ette võtan, ei teki sellist tüüpilist venitustunnet (pingevalu). Lihased on mingit moodi täiesti alrighty seisundis.

Jooksin punktist A punkti B ja sama rada pidi jälle tagasi. Päris lahe on oma jooksujälgi vaadata. Kui jooksutossudega oli selgelt lumel näha kanna eelpuutejälg (kerge vagu enne täielikku jälge), siis vibramitega joostes on lumel konkreetsed tillukesed täiuslikud jäljed. Justkui jalg oleks puhtalt otse ülevalt maha maandunud.

Rahulike trennide tempo on peale vibramite kasutuselevõttu ~20 sekundi võrra kilomeetri kohta tõusnud (~5,05 min/km). Pulss on seevastu muutumatul 150 lähedal.

Jubedalt tahaks juba ühe fartleki/intervalltreeningu läbi teha. Praegu oleks mõistlik end veel tagasi hoida. Loodan et õnnestub.

Täna on enesetunne väga okei ja aus olla ei jõua õhtust treeningut jällegi ära oodata.
Lõpuks tahaksin veel toonitada, et luban ausalt rääkida kui nende vibramitega midagi valesti läheb. Kui ma oma jalad ära lõhun, joosta ei saa, vigastused tekivad jms.

Vesi tegi imet

Ma kohe ei teagi kuidas seda postitust alustada. Üldse ei taha endast rumalat muljet jätta, aga üks suur viga vajab ülestunnistamist/ära märkimist.

Reedel hulkusin jällegi internetis ringi, et oma jalaprobleemidele lahendust leida. Jooksmas käin nüüd igapäevaselt Vibramitega. Distantside osas olen poole võrra alla tulnud. Kõik on ilus, tore ja mõnus! Va. mõlema jala sama lihas.

Nimelt üks suuremaid lamedaid lihaseid inimkehas - soleus muscle (ei tea kuidas see eesti keeles on). See lihasepoiss on nii kuramuse pinges, et ei teagi mida temaga peale hakata. Venitamine/foam roller/stick ei tee midagi paremaks. Siin kohal ei räägin ma mingist viieminutilisest sutsakast, vaid tõeliselt korralikust, ligi pooleteist tunnilsest jalgadega tegelemisest. Tulemus absoluutne null. Need uued säärised aitavad kõigi teiste lihaste va. soleuse puhul.

Foorumitest võib leida sadu "barefoot, tight soleus" teemaalgatusi ning tuhandeid väga sarnaseid vastuseid - strech/roll/ice/rest. Nüüdseks olen abisaamiseks vist tõesti kõike proovinud.

Järjekordsel searchtripil internetiavarustes, jõudsin täiesti juhuslikult lehele kus räägiti toidulisanditest, vitamiinidest ja muust sellisest. Seal oli väikese lõiguna välja toodud ka info vee tarbimise kohta treeningu eel, ajal ja järel.

Loomulikult ei olnud seal minu jaoks mitte midagi uut, aga see väike lõiguke pani mind oma harjumuste üle tõsiselt järele mõtlema.

Huh, siit ta siis tuleb. Minu tavaline päev algab kodus hommikukohviga. Tööle jõudes ootab mind järjekordne tass sooja kohvi. Kolmanda tassi joon veel umbes kella ühe ajal. Khm, väikestviisi kohvinarkomaan.

Kui ma lõunale lähen, tarbin tavaliselt toidu kõrvale 0,15l piima. Päris tihti juhtub ka nii, et söön lõunat ilma igasuguse joogita. Õhtul koju jõudes joon söögi kõrvale pool klaasi mahla. "And that's about it." Peale seda jooksma.

Tagasi tulles joon vastavalt janule veel pisut mahla. Päris tihti ei joo ka peale trenni. Olen korduvalt mõelnud, et kuidas mu organism kõik pikemad (20-30 km) otsad ilma joogita probleemideta ära teeb. Kui olete tähele pannud, siis Isegi varasemates pikkade jooksude kokkuvõtetes olen märkinud sissekande lõppu "jooki kaasa ei võtnud/vedeliku ei tarbinud."

Kokkuvõttes joon päeva jooksul keskmiselt umbes 0,6l vedelikku, millest rohkem kui pool on kohv! Teatavasti on kohvis sisalduv kofeiin diureetikum, mille tulemusena keha väljutab rohkem vedelikku kui ta omastab, tekitades vedelikupuudust.

Vesi moodustab lihastest ligi 80%. Seda on palju. Ehk vesi on kohutavalt oluline lihaste toimimisel. Andes lihastele eelkõige elastsuse.

Pärast oma igapäevarutiini läbimõtlemist, panin kohvitassi käest ning marssisin kontoris oleva veetünni juurde. Täitsin 0,3l klaasi veega. Peale seda veel üks klaas ja siis veel üks. Umbes 15 minuti pärast tundsin justkui miljonit külma nõela jalasääri torkimas. Võib-olla kujutasin endale ette, aga ma reaalselt tundsin kuidas vedelik jalgadesse jõudis.

Õhtul koju jõudes tegin algust järjekordse venitusseeriaga. Aga peagi katkestasin, sest midagi ei olnud enam venitada. Jalad lihtsalt ei olnud enam pinges!

Kui sama päeva hommikul olid mõlema jala soleused kivikõvad ja isegi õrn puudutus tegi haiget, siis õhtul oli ühtne pehme/pingevaba/valutu säär.

Olen alati mõelnud, et kuidas need taastuvad jooksud vahel nii valulikuks kujunevad, aga seevastu pikad otsad on täielikult valutud. Kui ma järele mõtlen, siis pika jooksu eel joon alati kohusetundest ligi liitri vett või mõnda muud spordijooki. Tundub, et sinna see kala maetud ongi.

Nüüd olen kaks päeva kohusetundlikult vedelikku alla kulistanud. Eile tegin kerge viie kilomeetrise otsa ja seda ilma igasuguse lihaspingeta!

Rumal inimene...see on just kui jooksja reegel nr. 1 ja mina olen seda pea kaks aastat täielikult eiranud. Piinlik....

11km Vibramitega

Esmaspäevane kerge trenn kujunes suhteliselt ebameeldivaks. Pühapäevane pikk jooks oli väsimuse näol jalgadesse jälje jätnud. 11 kilomeetrine ring kestis ja kestis, kummalisel kombel ei tundnud sellest jookust mingit mõnu. Vähemalt sai ta tehtud.


Pean tunnistama, et olen uusi Vibrameid piinlikult vähe kasutada saanud. Lihtsalt säärelihased ei talu paljajalu jooksmisel tekkivat koormust.

Eile oli see päev kui otsustasin väga rahulikud 3 km puhtalt ja ainult Vibramitega teha. Põhimõttel valu/ülepinge = koju tagasi.

Uued säärised jalga ning nende peale veel compression sokid. Sokkidel lõikasin nahaalselt varba osa maha. Kui keegi arvab, et varvastel hakkab niimoodi külm, siis eksite. Mul peaks olema kõige õhemad Vibramid ning võin käsi südamel öelda, et külma ei tundnud hetkekski.

Möödus esimene km, teine ja kolmaski. Täiesti tavaliselt ja valuvabalt. Liikusin edasi väike muretuluke peas põlemas. Igasugune valu ja ebameeldivustunne oli kõrgendatud tähelepanu all. Need kuramuse säärised on minu jaoks tõeline magic! Tavaliselt on 1km barefoot ja jalad annavad TUGEVALT märku lõpetamisest.

 

 

Kuuendal kilomeetril läksin nii uljaks, et proovisin 300m sprintida. Tahtsin lihtsalt teada, kui karmilt tempo Vibramitega jalale mõjub. Kuigi pastel käis omajagu ringi, oli edasiminek korralik. Jalg sirutus taha hoopis teist moodi kui tavajalatsitega. Maandumine jalalaba esimesele osale ilma igasuguse põrutuse ja valuta. Kontakt maaga oli nii lühike ja erinev, et tempo kaotas praktiliselt igasuguse pinge jalgadest (Garmin andis selle 300m keskmiseks kiiruseks 3:20 min/km).

Läbisin veel 3 kilomeetrit ja ees ootas tõeliselt ebameeldivat jooksupinnast. Pime metsavahetee, mis enne jõule suure lumega täis tuiskas, soojemate ilmadega poolenisti ära sulas ning nüüdseks suureks jääkamakaks on muutunud. Ehk siis sellised 20cm jäised jalajäljeaugud sentimeetriste vahedega.

Seal üllatas mind mu jalgade käitumine kõige enam. Kui tavaliselt lihtsalt ukerdan sealt 160 pulsiga läbi ja hoian hinge kinni, et jalgu välja ei väänaks. Siis eilne kogemus oli hoopis teistsugune.

 

 

Võib-olla kõlab see imelikult, aga tundsin kuidas jalg puudutab maa ja sellel samal hetkel teadsin, kas jalg kannab või libiseb paigast. Selline veidike üleloomulik tunne. Nii kui said aru et jala alune on ebakindel, oli juba teine jalg uues asendis ja toetas esimest. Okei, nüüd naerate ja ütlete: „Daaaa, seda kutsutakse tasakaalu hoidmise võimeks.“

Huh, püüan seletada mida ma silmas pean. Ilmselt enamik talvel jooksjatest kogeb pigem sellist vigade parandamist. Jalg sattub raskele pinnasele, libiseb ning sealt edasi on vaid tagajärjega tegeleda. Üldiselt kaasneb sellega kerge põrutus/väänamine jms. Vibramitega sain ma juba esimesel puutel aru kui mingi jama on. Ei õnnestunudki õrna ohumomenti tekkida. Hoopis teisest puust tunnetus.

Kokku jooksin muretud 11 km ja seda 100% Vibramitega. Keskmine tempo 5.10 min/km, keskmine pulss 151. Jalad tunnevad end imeliselt. Igapäevane "shin pain" puudus täielikult.

Lootused/ootused Vibramite osas suured. Loodan, et ma ei pea pettuma ning saan juba üsna pea põhjaliku positiivse kokkuvõtte kirjutada.

Pikk jooks ja compression sleeves

Palun kohe vabandust pika ja laialivalguva jutu pärast. Natuke kiire oli. Kui vähegi võimalik lugege läbi, võib nii mõnelegi jooksusõbrale kasulikuks osutuda.


Päev peale ebaõnnestunud intensiivset treeningut läksin rajale plaaniga joosta rahulikud 11 kilomeetrit. Eelneva päeva tempo oli veel jalgades ning seeläbi lasingi rahuliku trenni asemel veidike kiiremini kogu raja läbi – keskmiseks ~5,14 min/km.

Pärast neid kahte tempokamat trenni hakkasid mind jällegi säärelihased piinama. Konkreetne ülepingevalu. Täpselt selline tunne, et pistaks nõela jalga ja laseks auru välja. Valu istudes, astudes, lamades jne. Otsustasin laupäeva vabaks võtta kui jalad lubavad pika jooksu alles pühapäeval teha.

Laupäeval rullisin, venitasin, masseerisin, tegin erinevaid harjutusi. Õhtuks sain pinge enam-vähem maha ning jalad lasid end juba suhteliselt normaalselt tunda.

Pühapäeva päeva peale andis pinge end taas tunda. Jällegi hunnik harjutusi.

Enne plaanitud jooksu käisin veel poes söögikraami ostmas ning hüppasin korraks ka Rademari sisse. Jooksuosakonda oli tekkinud paar uut toodet. Nende hulgas mingid säärised. 30 euro-ne hind lõi esialgu pahviks, kuid paar päeva tugevat jalavalu leevendasid minu silmis kõrget hinda. Jeesus, paar elastikriidest juppi 30€.

 

 

Kuna mu jooksuvarustus on nüüdseks praktiliselt saja protsendiline ja lähiajal miskit uut kraami otseselt vaja ei ole, otsustasin selle raha välja käia. Just kui viimane abinõu!

Müügil oli kolme suurust. Vastavalt säärelihase ümbermõõdule 34-38 / 38-44 / 44-48 cm. Küsisin assistendilt mõõdulinti ja sain tulemuseks nõmeda 38cm. Mõtlesin oma jagu, et kuma paari siis võta. Suuremad või väiksemad? Kuna olen compression sokke mõnda aega juba kasutanud ja neist erilist kasu ei ole olnud, otsustasin väiksemate kasuks.

Koju jõudes proovisin neid koheselt jalga. Khm, selline tunne, et hea kui veri läbi käib. Esimese hooga tundus, et tuleb poodi tagasi minna ja number suurem võtta. Tatsasin siiski veel 15 min kodus ringi ning kerge ebameeldivustunne hakkas kaduma. Sellega koos ka lihasvalu ning „shin splints“ valu sääre ees siseküljel. Okei...kummaline. Hoidsin neid veel ligi 1h jalas, et näha kas jalalabad tõmbuvad puudulikust verevarustusest sinakaks. :) Ei, kõik tundus korras. See surve oli jala ümber oli tõest tugev.

Panin end riidesse ning otsustasin need jubinad proovile panna. Muidugi oli hirm, et veri ei käi korralikult läbi ja teen jalgadele kahju. Lubasin endale, et nii kui mingi kahtlane tunne tekib, võtan nad jalast ära.

Esimesed jooksusammud. Kerge shin pain, aga lihased valutud! 3km kadus shin splint'i valu täielikult. Mingi osa säärest üritas kõigest väest end verest täis süüa ja valutama hakata, aga säärised tegid oma tööd hästi. 10 kilomeetril andsid säärelihased alla ning sealt maalt muutus jooksmine totaalseks naudinguks! ABSOLUUTSELT mitte mingit valu – nagu uued jalad!

Hämming oli suur. Hirm siiski püsis, et  äkki on veresooned nii kinni pressitud, et valu ka enam ei tunne. Aga ei, jalalabad olid ilusti tundlikud, ei mingit tuima tunnet. Varbad ka täiesti tuntavad.

Kummaliseks osutus veel jooksutempo ja südamelöögi sagedus. Keskmiseks tempoks 5:10 min/km ja keskmiseks pulsiks 152bpm. Ideaalne!

Reaalne pulss oli 149 ja tempo ligi 5:06 min/km. Keskmise pulsi viskas üles ja tempo tõi alla esimeste kuue kilomeetri „uisutamine“. Kohutav rajaolud!

Koju jõudes kakkusin kerge hirmuga säärised jalast ning kõndisin rahulikult kodus ringi. Täiesti uskumatu. Jalad olid sama valutud kui headel päevadel enne trenni. Ma tean, et peale esimest katsetus on vara kaagutada! Aga see oli siiski 24,5km, mis on testiks päris korralik kilometraaž.

Täna pole jalgades praktiliselt mingit pinget. Ausõna, uskumatu!

Kuna ma ei leidnud netist nende kohta praktiliselt mitte mingit infot, on tööpõhimõtet raske seletada. Palun vabandust kui ma täielikult mööda panen!

Minu loogika ütleb, et lihased jooksevad tööd tehes verd täis, lihas suureneb ning ei taha lihastümbritsevasse limakapslisse ära mahtuda. Limakapsel ei ole piisavalt elastne ning tekitab „mõnusat“ valu üle kogu sääre. Need säärised on justkui kunstkapslid, mis ei lase lihastel paisuda ning seeläbi ei lase limakapslitel üleliigset pinget taluda.

Praegu tundub küll, et üks paremini kulutatud 30€ mu jooksukarjääris.

Annan kindlasti teada, kuidas mu läbisaamine sääristega edaspidi on.

Ebaõnnestunud intervalltreening

Eilseks planeerisin üle pika pika aja intervalltreeningu. Enne trenni sättisin Garmini dataFieldid mugavaks ning seadistasin intervallid. Mingil rumalal põhjusel seadistasin kuus kordust 1,5 kilomeetrit tempoga ning 0,5 kilomeetrit puhkust (rahuliku tempoga). Kui päris aus olla, ei tea ma siiani, kust ma need kuramuse numbrid võtsin. Isegi puhkus ei ole tempoosaga vastavuses.

Peale kahe kilomeetrist warmup-i algas „da pain“. See osa kestis ja kestis ja kesti. Mõtlesin et jäängi seda 1,5 kilomeetrit jooksma. Kops oli tõsiselt koos. Pulss ainult üllatavad ~173 bpm. Enesetunde järgi oleks võinud olla vähemalt 190+.

Viissada meetrit rahuliku tempoga sai märkamatult läbi. Pulss tuli ilusti alla 150-le.

Juba jälle andis piiksuv kell märku tempo tõstmisest. Mõtlesin, et no kui sai kell nii seadistatud, tuleb ära kannatada. Panin jälle auru juurde ja lasin järjekordsed poolteist kilomeetrit tugevalt.

Kolmanda tempo osa alguses otsustasin (teist korda elus) plaanitud trenni katkestada. Alustasin ilusti kuid peale 0,5 kilomeetrit lasin tempo alla ning jooksin rahulikult koju.

Tempo osade keskmine tuli siiski päris ilus 4,03 min/km kohta.

Kuna ma Vibrameid kaasa ei võtnud, jooksin viimase kilomeetri jalgade rahustamiseks jällegi paljajalu.

Koju jõudes võtsin kohe vanad treeningplaanid ette. Huh, esimesed intervallid pidid olema 0,5 km tempot ja 0,25km rahulikku. Tohlakas!

Ellu ma jäin ja jalgadele ka väga liiga ei teinud. Tänane ärkamine oli muidugi pisut komplitseeritud.

Running story

Juhuslik leid...copy minu elust! :)