Jooksmine ja pere

Otsustasin vahelduseks ka natuke igapäevaelust kirjutada. Ilmselt on see nüüdseks siililegi selge, et jooksupisik on mind tõsiselt nakatanud. See lemmiktegevus hammustab igapäevasest vabast ajast päris suure tüki.

Enamik inimesi süüdistab sportlike eluviiside puudumises aega. Meile kõigile antakse ööpäevas 24 tundi. Vähemalt ühe teguri puhul on siin ilmas kõik inimesed võrdsed.  Igaühe enda kätes on seda aeg võimalikult efektiivselt kasutada.

Praeguseks teavad minu blogi lugejad kui palju ma igapäevaselt treenin. Mis treeningvarustust ma oman, kui tihti ma rajale sattud ning milliseid distantse läbin. Aga vähesed teavad kuidas mu igapäeva elu välja näeb.

Nimelt on mul väike pere, kuhu kuuluvad minu naine, pea kuue aastane (kasu)tütar ja üks paks taksikoer. Meie päev algab ühiselt hommikul kell 6:30. Mina olen üldjuhul see kõige värskem (koera järel). Teistel kulub silmade avamiseks ja tuju tõusmiseks vähemalt 45 min.

 

Sealt edasi kerge hommikueine, dušš, riidesse panek, koeraga jalutamine ja töölesõit. Kodust lahkume hiljemalt 8:15. Kui terve pere on linna peale laiali jaotatud, kes tööle/kes lasteaeda, jõuan ka mina tööpostile.

Kuna ma lõunal üldjuhul ei käi, lõpetan tööpäeva ~17.15/30. Seejärel vastupidine rutiin. Terve pere tuleb jälle linna pealt kokku korjata, pood, kodu. Olenevalt ummikutest jõuame koju üldjuhul 18.45/19.00. Sealt edasi kiire söögitegemine, söömine, koeraga jalutamine ning tunnike nö. pereaega. Umbes 20.30 sätin ma end trenni.

Päris tihti kuulen trenni riideid selga pannes sõnu/lauseid „Ära täna mine...,“ „Jälle?!“ jne. Kui aus olla, siis need sõnad teevad vahel jooksma minemise eriti raskeks. Külmade ilmadega lebotaks vahel hea meelega pigem teleka ees, aga kohusetunne ning teadmine trennijärgsest heaolutundest sunnivad mind siiski rajale minema.

 

Kui ma varasemates postitustes olen maininud, et trenni ajal ma otseselt millelegi konkreetsele ei mõtle, siis viimase kuu uueks kohustuseks on saanud muinasjutu väljamõtlemine. Nimelt on meie peres nüüd uus reegel, et kui ma 21.30-45 tagasi koju jõuan ja väike tüdruk veel ei maga, räägin talle muinasjuttu. Viimasel ajal tundub, et ta hoiab end vägisi minu tulekuni üleval ning kui ma uksest sisse astun, kisub ta mul ühe käega jalatseid jalast ning samal ajal korrutab „Räägid muinasjuttu?“

22.00-st 24.00-ni on siis nö. MEIE aeg. Tavaliselt sööme midagi head, vaatame mõnda filmi või räägime niisama juttu.

Ma tean, et kogu see lugu ei ole justkui killuke täiuslikust ajaplaneerimisest, aga ma vähemalt proovin end parimal võimalikul viisil kõige vahel jagada.

Loomulikult kuuluvad igasse päeva ka väikesed jutud jooksuteemadel, mis mu naist juba öökima ajavad. Ta ütleb alati, et sul on ainult üks jooksuvigastus – see vigastus asub su peas (viidates jooksupisikule).

Üldiselt on mul väga toetav pere ning suve poole tahan ka väikese tüdruku ning miks ka mitte naise jooksupisikuga nakatada. Pöidlad pihku!

Kokkuvõtteks...kes vähegi tahab, loob endale võimalused! Ajapuudus on üks rumalamaid ettekäändeid.