11km Vibramitega

Esmaspäevane kerge trenn kujunes suhteliselt ebameeldivaks. Pühapäevane pikk jooks oli väsimuse näol jalgadesse jälje jätnud. 11 kilomeetrine ring kestis ja kestis, kummalisel kombel ei tundnud sellest jookust mingit mõnu. Vähemalt sai ta tehtud.


Pean tunnistama, et olen uusi Vibrameid piinlikult vähe kasutada saanud. Lihtsalt säärelihased ei talu paljajalu jooksmisel tekkivat koormust.

Eile oli see päev kui otsustasin väga rahulikud 3 km puhtalt ja ainult Vibramitega teha. Põhimõttel valu/ülepinge = koju tagasi.

Uued säärised jalga ning nende peale veel compression sokid. Sokkidel lõikasin nahaalselt varba osa maha. Kui keegi arvab, et varvastel hakkab niimoodi külm, siis eksite. Mul peaks olema kõige õhemad Vibramid ning võin käsi südamel öelda, et külma ei tundnud hetkekski.

Möödus esimene km, teine ja kolmaski. Täiesti tavaliselt ja valuvabalt. Liikusin edasi väike muretuluke peas põlemas. Igasugune valu ja ebameeldivustunne oli kõrgendatud tähelepanu all. Need kuramuse säärised on minu jaoks tõeline magic! Tavaliselt on 1km barefoot ja jalad annavad TUGEVALT märku lõpetamisest.

 

 

Kuuendal kilomeetril läksin nii uljaks, et proovisin 300m sprintida. Tahtsin lihtsalt teada, kui karmilt tempo Vibramitega jalale mõjub. Kuigi pastel käis omajagu ringi, oli edasiminek korralik. Jalg sirutus taha hoopis teist moodi kui tavajalatsitega. Maandumine jalalaba esimesele osale ilma igasuguse põrutuse ja valuta. Kontakt maaga oli nii lühike ja erinev, et tempo kaotas praktiliselt igasuguse pinge jalgadest (Garmin andis selle 300m keskmiseks kiiruseks 3:20 min/km).

Läbisin veel 3 kilomeetrit ja ees ootas tõeliselt ebameeldivat jooksupinnast. Pime metsavahetee, mis enne jõule suure lumega täis tuiskas, soojemate ilmadega poolenisti ära sulas ning nüüdseks suureks jääkamakaks on muutunud. Ehk siis sellised 20cm jäised jalajäljeaugud sentimeetriste vahedega.

Seal üllatas mind mu jalgade käitumine kõige enam. Kui tavaliselt lihtsalt ukerdan sealt 160 pulsiga läbi ja hoian hinge kinni, et jalgu välja ei väänaks. Siis eilne kogemus oli hoopis teistsugune.

 

 

Võib-olla kõlab see imelikult, aga tundsin kuidas jalg puudutab maa ja sellel samal hetkel teadsin, kas jalg kannab või libiseb paigast. Selline veidike üleloomulik tunne. Nii kui said aru et jala alune on ebakindel, oli juba teine jalg uues asendis ja toetas esimest. Okei, nüüd naerate ja ütlete: „Daaaa, seda kutsutakse tasakaalu hoidmise võimeks.“

Huh, püüan seletada mida ma silmas pean. Ilmselt enamik talvel jooksjatest kogeb pigem sellist vigade parandamist. Jalg sattub raskele pinnasele, libiseb ning sealt edasi on vaid tagajärjega tegeleda. Üldiselt kaasneb sellega kerge põrutus/väänamine jms. Vibramitega sain ma juba esimesel puutel aru kui mingi jama on. Ei õnnestunudki õrna ohumomenti tekkida. Hoopis teisest puust tunnetus.

Kokku jooksin muretud 11 km ja seda 100% Vibramitega. Keskmine tempo 5.10 min/km, keskmine pulss 151. Jalad tunnevad end imeliselt. Igapäevane "shin pain" puudus täielikult.

Lootused/ootused Vibramite osas suured. Loodan, et ma ei pea pettuma ning saan juba üsna pea põhjaliku positiivse kokkuvõtte kirjutada.