kolmapäev, jaanuar 30, 2013

Väike õnnetus

Eile juhtus minuga väike õnnetus. Nimelt oli kavas intervalltreening. Enesetunne oli võimas, soojenduskilomeetrid kinnitasid head minekut. Peale kolmandat kilomeetrit algaski esimene intensiivne osa. Selle sama kiire jupi viimastel meetritel astusin kogemata õhukese lume all peidus olevale jääkamakale. Kuidagi nii õnnetult ja tugevalt, et sain päris korraliku litaka.


Jääkamaka tipp tungis "mõnusalt" jalalaba eesotsas olevatele luude vastu. Jäin valu tõttu koheselt seisma. Kõndisin pisut ja proovisin siis uuesti joosta. Kahjuks ei lasknud valu korralikke samme teha.
Ei jäänudki muud üle kui lihtsalt tagasi koju tatsuda. Kodus uputasin jala koheselt jäävanni. Hiljem määrisin valutavale kohale veel korduvalt külmageeli.
Esimesed hommikused sammud tõid näole grimassi. Jalg oli õrnalt paistes ning kõndida sain vaid longates. Päeva peale otsustasin igaks juhuks traumapunkti külastada.
Seal võttis mind vastu vanem vene keelt kõnelev härrasmees. Rääkisin talle oma mure ilusti ära. Mulle esitati palju täpsustavaid küsimusi – kui tihti, palju, millega jooksen? Kui ta kuulis, et kasutan jooksmiseks Vibrameid, tekkis tal minu vastu eriline huvi. Ta ütles, et on tegelikult spordiarstiks õppinud ja jookseb ka ise päris tihedalt. Jutt läks kiirelt üle paljajalu jooksmisele ning minu jalamure jäi tagaplaanile. Ta teadis rääkida, et arstide ringkonnas on paljajalu jooksmise kasulikkus teada juba ammusest ajast. Mina olevat tema jaoks nö. esimene eksemplar.
 
Peale 15 minutilist vestlust saatis ta mind lõpuks röntgenisse. Piltide vaatamiseks tulin tagasi doktori kabinetti. Kui aus olla, tekkis hetkeks päris kõhe tunne. Täitsa pekkis, kui ongi mõra.

Erinevalt näiteks ravi tänava traumapunktis vaatas see härra kahte jalast tehtud pilti ligi 5 minutit. Suurendas korduvalt pildi kontrasti ja vaatas põhjalikult iga luu ükshaaval üle. Lõpuks kinnitas, et mõra ei ei ole. Ilmselt on tegu lihtsalt tugevama põrutusega. Huh, tundsin end hetkega kordi kergemalt. Ta soovitas mul mõned päevad vabaks võtta ning jalale tugevalt külma anda.

Edaspidi tuleb kiirematel treeningutel tähelepanelikum olla. Loodan, et valu kaob peatselt ja mingit pikka pausi siit ei tule.

2 kommentaari:

  1. see on väike miinus õhemate taldadega jooksu puhul, et mingi terava kruusatükki pelae või siis praegu jäätüki peale ei astuks - lume alt on sellist ju pea võimatu tähele panna.
    teinekord võib sellisest "pisikesest" jamast paranemine võtta palju aega...

    VastaKustuta
  2. Õnnetu juhus...kurat teab, äkki oleks tavatossudega jala hoopis välja väänanud. Need kiiremad trennid tuleb edaspidi suurema tähelepanelikusega ja korralikematel teedel läbi viia. Puhas oma lollus.
    Kaldusin lihtsalt ühes kurvis kergelt paksema lume sisse...ja kohe sain karistada! :)

    Ikka juhtub...

    VastaKustuta