Kui eelmisel aastal alustasin tõsiste trennidega alles aprillis, siis sellel aastal olen kahekuulises eduseisus. Detsember/jaanuar olen treeninud vaid enesetunde põhjal. Laias laastus ainult rahulikud lühemad otsad. Usun, et nüüdseks on enam-vähem korralik vundament laotud.
Jalgade osas olen entusiastlik. Kuigi olen kogenud Vibramite
osas ka paari tagasilööki, on üldine seis väga hea. Tagasilöögiks siis liiga
palju/liiga kiiresti. Päev puhkust ja murepilved hajuvad.
Eelmise aasta valutavad säärelihased (mis andsid ka veel uue
aasta alguses tugevalt tunda), on nüüdseks täielikult alla andnud. St. ei
mingit pinget, valu, muud jama. Sama lugu luuümbrise põletikuga. Kõige
tähtsam...VESI on mind soleusega ka lõpuks tõelisteks sõpradeks teinud.
Tänaseks päevaks ei ole distantsi pikkus Vibramite puhul
enam probleemiks. Jalad on ilusti harjunud. Ebatasane pinnas (jäätunud lumi)
koormab küll väiksemaid lihaseid ja sidemeid päris korralikult, aga see kerge
ebamugavustunne kaob alati uue trenni alguseks. Lisaks teen igapäevaselt jalgu
tugevdavaid harjutusi, mis on üleminekule tugevasti kaasa aidanud.
Esimesed neli nädalat (alustades siis sellest esmaspäevast)
sisaldab umbes 360 läbitavat kilomeetrit. Sellest 30% läheb intensiivsete
treeningute alla (Fartlek/mäkkejooksud), teine 30% pikkade ja ülejäänud 40%
taastavate jooksude alla. Kolm esimest nädalat tõusvas mahus ning neljas nädal madalama
kilometraažiga.
Loodan esimese nelja nädala kava probleemideta 100%-lt
läbida. Kokkuvõtteid teen veebruari lõpus.
Selle aasta võistluskalendri nö. raama on paigas. Kõrvemaa,
Tartu jooksumaraton, Ööjooks, Narva energiajooks, SEB maraton. Nende võistluste
vahele plaanin sobitada võimalikult palju (üle pingutamata) erinevaid
väiksemaid võistlusi. Vaatame kuidas vorm ja enesetunne lubab.
Mis harjutusi Sa jalgade tugevdamiseks teed?
VastaKustutaKas intensiivseid jookse liiga palju pole? Räägitakse, et 10-15 protsenti võiks aeroobsest režiimist väljas olla.
VastaKustutaKirjutan harjutustest eraldi postituse.
VastaKustutaMa loodan, et intensiivseid trenne ei ole liiast. Vähemalt eelmise aasta kogemuse põhjal oli areng tänu nendele trennidele meeletu!
jälgides seda blogi tundub, et indreku treeningspetsiifika on üsna sarnane minule. Et rphkem intensoivsust, aga tuleb ka oma keha kuulata. Mul oli ka eelmine aasta 32 a vanusena suur arenguhüpe. Kui viimastel aastatel olin tänu liiga rahulikele trennidele jäänud tiksuma poolmaratonis 1:27-1:28 vahemiku, siis eelmine aasta panin 1:21.....kahjuks maratonis jäid võimed realiseetimata tänu hooaja teise poole neljale järjestikusele nädalasele haiguspuhangule 3 kuu jooksul.
VastaKustutaÜhes vanemas ajakiri Jooksja, oli eraldi artikkel kiirusvastupidamisest.
VastaKustutaSeal oli ilusti kirjutatud, et kestvusalade puhul pannakse liiga suur tähelepanu üldisele vastupidamisele aga kiirus ja kiirusvastupidamine jääb tagaplaanile.
Kui oled orjenteeritud tulemusele, siis peab ka kiirust üles pushima ja keha ka kiirusel vastupidavaks muutma.
Vähemalt minu puhul töötab.
Mul oli sama lugu, et vajusin mingisse kindlasse mugavustsooni ära, ja ei suutnudki kiiremini enam joosta. Näiteks võistlustel oli mugav joosta selline 3:55 kuni 4:05 tempoga...ise ka ei uskunud veel eelmise aasta alguses, et ühtäkki poolmaratoni ajal tempo 3:45 polegi midagi erilist. Selline aeglane tiksumine treeningutel tuli kasuks jällegi 2011.a Haanja 100 Jala võistlusel, kus sain siis 100km jooksus 3. koha....keskmise kiirusega 5:27min/km kohta. Kusjuures veel oli arengu taga see, et kuna treeningud läksid oluliselt intensiivsemaks, tuli mahtu kolmandiku võrra vähendada, kui varem olid pikad jooksud 25-32km, siis nüüd need viisin 17-23km pikkuseks, kuid enam ei jooksnud neid ühtlaselt 5:05-5:20 tempoga, vaid ühtlaselt tõusvas tempos, niiet viimased 6-7km tulid juba 4:20-4:45 tempoga olenevalt enesetundest ja ilmast.
VastaKustuta