Igal nädalal teeb korralikum jooksusõber kergema
tempoga pika jooksu. Eelmise nädalavahetuse pikk ots jäi Vibramite kasutuselevõtu
tõttu vahele. Kuna peas kumises maratonitiim.ee-st loetud lause „Kõige tähtsam treening maratoni
silmas pidades on kahtlemata pikk kross,“
ei saanud ma sellel nädalavahetusel kuidagi rahu. Kerge hirm vormi languse ees
sundis mind jooksma.
Nii
ajasingi pühapäeva hommikul korralikuma hunniku kaerahelbeputru sisse, jõin
peale oma liitri jagu vett ning peale väikest seedimist astusingi Vibramitega rajale.
Esimesed
kilomeetrid ei tõotanud head. Keha vist alles magas. Kuidagi raske oli joosta. Õnneks
läks iga kilomeeteriga enesetunne üha paremaks. Kindlasti andis oma panuse ka ere
päike, mis mõjus nii värskendavalt.
Plaanisin
esialgu joosta tavapärased 12km ning seejärel, võimalikult kodu lähedal, nii
palju maad läbida kui jalad lubavad. Peale kaheksandat kilomeetrit oli
enesetunne nii hea, et keerasin pikema mõtlemiseta suuremale ringile.
Hirm
jalgade vastupidamise ees haihtus täielikult peale 14 kilomeetrit. Kontrolli mõttes
astusin lumiselt kõnniteelt autode poolt puhtaks sõidetud asfaltile. Need
2km tugevat pinnast osutusid veel eriti mõnusaks. Selline tunne nagu jala keskosa
all oleksid võimsad vedrud, mis mind mööda kõva pinnast edasi põrgatavad.
Muidugi ei olnud mu jooksusamm hüppeline, lihtsalt tunne oli selline.
Pulss
oli ideaalses vahemikus (145-150bpm). Kui ma 18 kilomeetril kodu lähedale
jõudsin, oleksin jalgade poolest võinud veel vähemalt sama pika otsa ette
võtta. Ainukeseks mureks oli kergelt tühi kõht, õrn janu ning kaine mõistus, mis soovitas igaks juhuks tänaseks lõpetada.
Veel kaks kilomeetirt ja punkt. Distantsiks kujunes 20km, keskmine tempo 5:10 min/km, keskmine pulss 149 bpm.
Veel kaks kilomeetirt ja punkt. Distantsiks kujunes 20km, keskmine tempo 5:10 min/km, keskmine pulss 149 bpm.
Ma arvan, et enamik jooksjaid tunneb peale pikkasid otsi jalgades väsimusvalu ning isegi kõndimine peale kerget puhkust võib suhtelisel ebamugavaks osutuda. Vähemalt mina mäletan niimoodi oma varasemaid jookse.
Peale eilset pingutust kogesin ma vaid üldist kerget kehalist väsimust. Ei
mingit jalavalu. Seevastu täna annab mõni uuem, st. rohkem kasutatud lihas
endast siiski kergelt märku. Olen enam kui kindel, et peale tänast rahulikku taastavat
jooksu, on jalad jällegi heas vormis.
Mulle
tundub, et üleminekuperiood hakkab vaikselt läbi saama. Esimene kiirem
treening ning pikk ots on tehtud. Proovimist vajab veel pikem kiirem treening ning
mäed. Kui need ka veatult tehtud saavad, on aeg kokkuvõtteks.
Lisan ka väikese ülevaate, kuidas minu üleminekuperiood distantsiliselt välja nägi.
Lisan ka väikese ülevaate, kuidas minu üleminekuperiood distantsiliselt välja nägi.
Vaadates paari viimast postitust, siis kust tuleb su arvamus, et ideaalne pulsivahemik on 145-150 pikal otsal. On su maksimaalne pulss siis tõesi sinna 200 kanti?
VastaKustutaVõib-olla on asi geenides, aga mul küll sellise tempoga trennides võistlusteks enam särtsu ei jätkuks (olen selle va juba 2x teinud), aga noh, samas ehk tõstab see minu võimalust jääda ka see aasta kiireimaks FF jooksjaks :)
Hei,
KustutaLihtlabase valemi 220-vanus järgi tuleb max pulss tõesti sinna 200 kanti. Kahjuks ei ole mul õnnestunud pulsivahemikke mõõta.
Tean vaid, et ülima pingutusega on kell näidanud 200+.
Võistlused läbin tavaliselt keskmisega 175bpm.
Selle pulsivahemiku andis ette üks eesti tippudega treeniv treener. Ehks iis päris lambist neid numbreid pole võtnud.
Taastavad trennid ~140bpm (mis talvisel ajal ei ole õnnestunud), intensiivsed max 175bpm, pikad otsad ~150bpm (mida madalam, seda parem).
Pean tunnistama, et tempoga ~5 min/km kohta ei suuda ma pulssi alla 145 hetkel hoida. Tegelikult on keskmised natuke kõrged.
Kui sul on mahti, siis palun selgita oma postituse sisu täpsemalt. Loeksin huviga.
Indrek
Olen tegelenud kestvusspordiga ainult harrastaja tasemel kuigi juba 10 aastat, väga heade jooksuvõistluste keskmine pulss on 170-171 ja üle 185 mu kell ei näita, vanust 32.
VastaKustutaKardan, et 150 pulsiga sa lihtsalt koormad oma süsteemi liialt, ning selliselt kurnatud organism, kui õigel ajal puhkust ei saa, taastub mitu kuud, ning kogu hooaja võid korstnasse kirjutada (nähtud enda ja ka teiste peal rattaspordis). See ei pruugi sinu puhul vale olla, aga nii riskantselt treenides pead sa enda enesetunnet, trennijärgset ning hommikust pulssi väga kriitiliselt jälgima. Kui pärast trenni 30 sekundi jooksul pulss hakkab järjest vähem kukkuma (mul nt kukub 90-95 löögini üldjuhul) või hommikune pulss stabiilselt tõuseb (seal on ka mõni löök suur näitaja) siis kohe käsipidur peale ja vähemalt nädal rahulikku treeningut.
Minu rahulik (tavaline) trenn on 130-135 pulsiga 5:20-5:40 km, hetkel veel aeglasem, sest võtsin kaheks kuuks aja maha aasta lõpus.
Tänud vastuse eest!
KustutaPikad otsad 150 pulsiga just väga koormavad minu jaoks ei ole. Täpselt selline mõnus rahulik jooksmine. Ei mingit hingeldamist. Ju see on ikka individuaalne.
Eelmise aasta esimeste võistluste tulemustega võin küll rahule jääda (enne vigastusi). St. Täitsin praktiliselt 100% treeneri arvatu/plaanitu.
Peale 150 pulsiga trenni langeb südamelöökide sagedus väga kiirest ~95/100-le. Sealt edasi pole kunagi jälginud. Võin täna huvi pärast vaadata.
PS! Kas sinu Vibramitega seotud lugusi on ka kuskilt võimalik lugeda?
Ei, pole kirjutaja ning pole ka suht midagi kirjuta. Kolm võistlushooaega on seljataga ning rahvas hakkab nendega vaikselt ära harjuma, tundub, et lõpuks jõuab FF ka siin "massidesse". Enne FF-e mul jooksupõhja praktiliselt polnud, st ma hakkasingi jooksma põhimõtteliselt tänu FF-le, üleminekuvaegusi polnud, üleminekuaegagi polnud, ühtegi muudatust oma trennigraafikus ei teinud, vigastus oli, aga kas seda pidada FF süüks või jõudsalt tõusnud koormusest, seda ei tea. Ja nüüd jooksen ikka veel, kuigi Mardna väitis üleeelmine sügis, et minu jalalaba eripära tõttu (allavajunud pöiavõlv) on mul paljajalu jooksmine välistatud ja vajan väga toestatud jalanõusid.
VastaKustutaOlen enam kui kindel, et nägin sind eelmisel aastal Tartu jooksumaratonil ~13km-l (vist sinakad Vibramid). Mäletan selgelt selle hetke mõtet, et damn kuidas su jalavõlv absoluutselt läbi ei vaju.
KustutaKa minu üks jalg vajab mainstream arusaama järgi eluliselt toestus (vajub totaalselt läbi). Praegu jooksen ainult Vibramites ja ei näe/tunne mingit probleemi.
kuidas nende vibramite tallaalune kumm vastu peab, et ma 2 kuu pärast paljajalu jooksma ei peaks. Mul tavatossude tald kulub juba paari kuuga jooksusammu iseärasusest tulenevalt vahetallani paljaks. Ja veel ka mina jooksen tavaliselt trenni 145-155 pulsiga. Just selline rahulik jooks. Võistlustemo jääb poolmaratonil 180-185 ja maratom 170-175 max pulss 192 32 a vana olen
VastaKustutaOlen neid ise nüüdseks veel liiga vähe kasutanud, et enda kogemuse najal infot anda.
KustutaPraeguse 200km järel on nad ikka veel just kui uued. Nii palju kui lugenud olen, peaksid nad vähemalt kaks aastat vastu pidama. Ma ei tea palju sa neid (kas üldse) kasutanud oled...aga võin öelda, et su jooksusamm muutub seda võrd erinevaks (võrreldes tavatossudega), et tallaalune kulumine on praktiliselt null. Pigem lagunevad nad lõpuks varvaste juurest. Ehk siis kangas tuleb kummi küljest lahti.
Peale Gunnari kommentaari tegin väikest uurimustööd. Kuna treener pani taastavate jooksude pulsiks 140, olen nüüd püüdnud rahulikud trennid super rahulikult teha. Jooksja ajakirjast Vallimäe artiklist lugesin, et tema suurimaks veaks hooajal 2012 oli just rahulikud jooksud...mida ta oleks pidanud veel rahulikumalt tegema.
140 pulsi puhul on minu tempoks ~5:20/30 min/km kohta.