Imelik värk selle ülestõusmispühaga. Alles kuskilt lugesin, et Eesti on võib-olla kõige vähem usklik riik maailmas. Siiski tähistavad pea kõik eestlased ülestõusmispüha ehk lihavõttepüha ehk lihavõtteid ehk paasapühasid, argikeeles ka munadepühi.

Tegu on kristluses liikuva pühaga, mis algab esimesel täiskuu pühapäeval pärast kevadist pööripäeva. Pühad mälestavad Jeesus Kristuse surnuist ülestõusmist pärast ristilöömist.

Ei muidugi, vaba päeva üle ei ole vist nagu põhjust viriseda, aga ikkagi kuidagi kummalisi tundeid tekitavad need „tähistame, aga ise ka nagu ei tea miks tähistame“ asjad.

Alles praegu loen wikipediast maausuliste kiigepühast ehk siis nö. vanade eestlaste munadepühast. Ilmselt on see tarkus kooli ajal munade värvimise, pehmete tibude ja pajuutude varju jäänud.

Ise tõusin täna nagu ikka enne seitset koos lastega ja tegin paar tundi tööasju. Laste tervis on juba palju parem ning elu hakkab vaikselt vanasse rööpasse liikuma.


Olen terve nädal ilusaid päikeselisi päevasid ainult läbi aknaklaasi imetleda saanud. Täna oli mul võimalus varakult õue minna. Kasutasin juhust ning tegin hoolimata veidikene kehvast enesetundest, aasta esimese tillukses rattaringi. Kui aus olla siis saja viiekümne riidekihi selga ajamine võttis vist kokkuvõttes rohkem aega kui rattasõit ise, aga totally worth it!

Juba lapsepõlvest saati märgib esimene rattasõit minu jaoks seda tõelist kevade saabumist. See oli äkki 6 sünnipäev, kui sain vanematelt kingituseks esimese nö. tõelise ratta (mitte enam nii titekas).

Kuna mu sünnipäev on detsembri alguses, pidin uue iluduse proovimist veel hea mitu kuud ootama. Mäletan väga hästi, et tollel korral oli esimene rattasõit ikka suuresti veel omajagu paksu lumega, aga päike paistis täpselt sama eredalt ja soojalt nagu tänasel päeval.


Nii, nüüd natukene asjast ka. Kohe peale 2017 aasta Tartu linnamaratoni, hakkasin kevadmaratoni plaane tegema. Esimene mõte oli koos hea sõbra ja klubikaaslase Janariga 22.04.2018 Zürichi maratonil vormi proovida. Kuna Janari 2017 jooksuaasta ei olnud vigastuste tõttu just kõige säravam, ei läinud ta kevadisest maratoni mõttest pooltki nii põlema kui mina. Nii see plaan tasapisi ka vaibus.

Teine hea sõber ja klubikaaslane, Aleksandr Kuleshov, kes tegi 2017 aastal seevastu elu hooaja, pakkus mingi hetk välja osaleda Helsinki kevadmaratonil (Helsinki Spring Marathon).

Soodsam osavõtt ja kohale minek ning üldse vähem asjatamist, planeerimist ja pinget.

Tegu on väga pisikese maratoniga. Õigem oleks öelda vist isegi külamaratoniga. Joostakse Vana-aasta maratonile või siis Südasuve maratonile sarnaselt neli kümne kilomeetrist ringi. Välismaratoni puhul on see minu arust ideaalne. Nii saan oma geelid ja joogid ilusti rajale ette saata (antud maratoni puhul siis stardi/finiši alasse valmis seada). Minu taseme juures ei ole see suurematel linnamaratonidel kahjuks võimalik. Jookide ja geelide rajale saatmine on eliitjooksjate privileeg.


Trass on sile, kõva kattega ning korraldaja sõnul väga kiire. Rada on ka nõuetekohaselt passistatud, nii et tulemus on igati arvestuskõlblik. Muide rajarekord on kõigest 2.38.

Vormi ja eeldatava tulemuse kohta ei oska ma praegu veel midagi öelda. Antud maraton ei ole olnud mingi suur ja pikaajaline eesmärk. Pigem tahaks lihtsalt kevadel täispikka distantsi proovida, et selle talvega ununenud 42 kilomeetrise meki jälle suhu saaks.

Trenni teen praegu kindla plaani alusel ning püüan veel järgmisest kahest-kolmest nädalast maksimumi välja pigistada, et siis väljamaal võimalikult tublit tulemust näidata.