Olen viimastel kuudel puuduliku unega veidikene kimpus olnud. Pisikesed kondavad öösel tihtipeale ringi ning sellist segamata täispikka und ei ole juba ammu kogeda saanud. Sellest tulenevalt on ka trennides numbrid veidikene oodatust kehvemad.

Pühapäeva hommikul tõusin minule omaselt vara. Nii näpistasin endale ekstra tunnikese vaikust. Seda täpselt nii kauaks kuniks pisikesed üksteise järel trepist alla koperdasid. Kerge hommikupuder ja kohv ning juba enne üheksat sättisin end pühapäevasele pikale jooksule. Sellel korral ootas ees 25km, millest 15km pulsiga kuni 135 ning 10km pulsiga kuni 150.

Ööuni oli olnud praktiliselt segamata. Teed olid kenasti puhtaks sulanud, päikene paistis ning termomeeter näitas kerget plussi.

Sättisin esimeseks 15 kilomeetriks pulsi alarmi 139 peale. Mõtlesin, et jooksen lihtsalt mõnusalt ja hästi kergelt. Kui pulss vahepeal käibki mõned löögid üle 135, siis mis seal ikka. Vähemalt ei pea terve kaks tundi seda tüütut kella piuksumist kuulama.

Nagu arvanud olin, liikusingi väga mõnusa enesetundega. Kell ei teinud häält ning teadlikult ei vaadanud ka jooksvalt kilomeetritempot. Ise olin veendunud, et täna küll "paugutan" siin alla 5 minuti kilomeetreid taastavas pulsitsoonis.

Kuskil 10km juures kiikasin kogemata kella ning muidugi jäi jooksutempo kohe silma.

Pekki - 5.10 min/km, 5.20 min/km. Pulss enamasti 135+.
Olin peaaegu terve taastava osa tsoonist väljas jooksnud ning uimasemalt kui eales varem.


Seda kassi, mis selle hetkel peale ronis, andis alles maha raputada.
Edasi arendava osa jooksin õnneks enam-vähem ok tempoga - kuskil 4.10-4.20 min/km


Koju jõudes lõin kohe messengeri lahti ning kukkusin treenerile, Iljale, halama. Pole loogiline, et aasta aega tiksun, aga taastavas tsoonis liigun ikka sama kiirusega. Midagi ma pean ju valesti tegema!?

Ma ei ole hetkekski kahelnud Iljas või minu jaoks uues lähenemises (jookse aeglaselt, et saada kiiremaks, ehk aeroobne baas / zone 2 ennekõike ning puhkuse kummardamine).

Iljal on korralik kannatus ning ta hakkab vist lõpuks vaikselt mu üleliigse analüüsimisega ära harjuma. Paari lausega olin juba maha rahunenud.

Järgmisel õhtul oli plaanis taastav 12km. Panin jalga kõige kolakamad tossud, mis mul kodus olemas on (minu jaoks number suuremad pegasus 34). Seisavad teised juba kolmandat aastat. Ootavad, et mul jalg suuremaks kasvaks või midagi.

Esimesed kaks kilomeetrit - pulss laes ning jalgu lihtsalt ei jõua tõsta. Ilma naljata peaaegu nutan ja jooksen. Lõpuks jäin seisma ning otsustasin pisut kõndida. Arvan, et see on esmakordne minu puhul. Kõndisin paar kolmsada meetrit ning püüdsin välja mõelda, miks kurat need jalad täna nii rasked on.

Lõpuks meenus, et vanasti sai mitmel korral kehval päeval tossud nurka visatud. Ega enam hullemaks minna saa. Pikalt kapis kopitanud pegasused lendasidki suure kaarega sügavale pimedusse ning hakkasin vaikselt sokkides kodu poole vudima.

Kergliiklusteed on veel talvisest peenikesest killustikust puhastamata ning ega seal midagi nautida olnud. Märg ja miinuskraadide lähedane asfalt ei kergendanud asjaolusid. Aga kurat üle mitme mitme nädala ma LIIKUSIN! Igasugune raskustunne oli äkitselt kadunud.

Seda on väga kummaline kirjeldada, aga justkui terve keha sai jälle ühtse tervikuna töötada. Sellest hetkest kui mu pöid maad puudutas, teadis terve mu ülakeha, mis asendis ta peab järgmisel hetkel olema. Ja ma liikusin, oi kuidas ma liikusin. Surnud 5.20+ min/km tempost sai äkitselt väga elus 4.50 min/km tempo.


 
Lõpuks koju jõudes olin aga vägagi segaduses. Alla 5 min/km tempot ei ole ma taastaval jooksul (õues) juba mõnda aega näinud. Peangi nüüd ainult paljajalu jooksma hakkama?


Veel üks päev hiljem oli kavas mäetrenn (10x400m tempoga mäkke). Enne mägesid (loe. künkaid) tuli 3-4km soojaks joosta. Jalga pistsin vanad head Saucony Type A-d. Küllaltki kerged ja minimalistlikud jooksusussid.

Midagi klickis mul selle paljajalu jooksuga tehnikas niimoodi ära, et oma soojendusjooksu tuiskasin kiiremini kui eales varem. 4.30 min/km keskmise pulsiga ~133/134 lööki minutis.

Kui võrrelda 17.03 ja 19.03 kp. pulsse ja temposid, võiks peaaegu kohe Alaverile või Portile selgitusteks kõne tõmmata.

Tegu ei ole hea ja halva päevaga. Parema une või toitumisega. Tehnika...tehnika!!!

Toetab Blogger.