Eile õhtul jäime lolli peaga pikemalt telekat vahtima. Kohe nii pikalt, et avastasime end poole öö pealt diivanilt magamas. Pikemate õhtute lubamine, tähendab olenemata nädalapäevast, lühikest ööund. Seda just nende kahe pisikese nunnu pärast, kes ei oska veel ülipikast ööunest lugu pidada.


Täpselt nii oligi. Veidi enne seitset on vähemalt üks võitleja sirge seljaga voodi ääres ning kamandab alumisele korrusele rivistusel. Okei, mulle tegelikult väga väga väääga meeldivad varased hommiku. Vahel võivad nad üpris raske olla, aga minu arust ei ole mitte midagi nõmedamat kui poole päeva tühipaljas maha magamine. Ow, ja loomulikult härmatis + madal hommikupäike.


Hommikusöögiks keerasin keresse terve kikerherne„omleti.“ Põhimõttelisel on tegu väga tervisliku, lihtsa ja imemaitsvea pizaa/omleti sarnase söögiga. Huvi korral leiad valmistamisõpetuse hästi mõnusast Jummel Juurikas blogist.

Hommik venis ja venis ning lõpuks tekkis olukord, kus pidin kohemaid jooksma minema, või siis trenniplaanid õhtusse lükkama. Otsustasin esimese variandi kasuks.

Hoolimata kergemast treeningnädalast, oli täna kavas veidikene tummisem trenn.

5km soojendusjooksu / 7x1km (~3.20 min/km) üle 400m (~4.30 min/km) / lõpetuseks paar kilomeetrit lõdvestusjooksu

Temperatuur näitas paari miinuskraadi, aga päikene lõõmas nii mis kole. Tuult oli pisut rohkem kui oleksin tahtnud.

Soojendusjooks oli paljulubav - kerge samm, mõnus enesetunne, ilus ilm. Esimene lõik sattus ebameeldivalt vastutuult lõhkumiseks.

Olen päris mitu nädalat pulsi järgi trenni teinud. Väga palju aeglaseid ja madala südametööga jookse, kus jooksutehnika on seeläbi tohutult palju lisa tähelepanu saanud. Kohe esimese lõigu ajal tajusin, kuidas kogu see panustatud tähelepanu on asja ette läinud. Tundsin, et hoolimata tugevast tuulest oman tempot ning kontrollin täielikult keha ja jalgu.

Kilomeetri pärast näitas kell täpsel 3.20 min/km. Rest 400 m kujunes mäkkejooksuks ning väga palju puhata ei saanud.



Teine lõik sisaldas Iru tõusu. Sellegagi sain ilusti hakkama. Samuti täpselt 3.20 min/km keskmist.

Kolmanda lõigu keskel aga tundsin äkitselt, et midagi on väga mäda. Olen seda tunnet jooksurajal vast 4-5 korda elus kogenud. Justkui energiapaagilt oleks kork eest ära lennanud. Mõne sekundiga on jalad rasked ning kütust poleks justkui grammivõrdki alles.

Vajutasin lõigu poole pealt kinni ning tegin pikema puhkusjooksu. Püüdsin veel neljandat lõiku pigistada aga 750m peal lihtsalt ei tahtnud enam. Sealt edasi keskendusin enese koju vedamisele. Isegi 4.30 min/km tempo tundus kohati ebanormaalselt raske.

Kolm kilomeetrit  koduni ning otsustasin veel korra proovida. Nö. kindluse mõttes, et tegu ei olnud lihtsalt nõrga peaga. Vajutasin, aga no ei. Vähem kui 500 meetrit ja tösssss.

Kokkuvõttes võib vist öelda, et olin muutunud liiga enesekindlaks ja läksin puusalt panema. Hea meeldetuletus enesele, et ka tugevamateks trennideks peaks ikka veidikene valmistuma. Hommikusöök oli küll väga maitsev, aga süsivesikute mõttes veidikene kesine. Lisaks oli trenni ja söögikorra vahele liiga pikk aeg.

Nüüd mõned tunnid hiljem ja pärast korralikku sööki, on selline tunne, et läheks õige saali ja teeks selle trenni ikka ilusti ära. Aga ei ei, läks nagu läks. Kokku sai joostud 18,7 km ning märtsile tõmbasin joone alla ~430km-ga.



Sõber ütles hästi: "Hea kui sellised asjad trennis juhtuvad."