Hooaja lõppedes soovitatakse veidikeseks aeg maha võtta. Kuigi mu keha ja jalgadega oli/on kõik vinks vonks, siis peale SEB Maratoni tundsin end hoopis emotsionaalselt kurnatult.
Mida lähemale suur võistlus jõudis, seda enam sõin/jõin/magasin/treenisin täpselt nii, et tähtsal päeval hästi läheks. Kogu see joont mööda käimine kurnab!


Võistlemist saab veidikene võrrelda näiteks söömisega. Väikeseid söögikordi või näksimisi võid teha tihedalt (1-10km). Korralikum söömaaeg nõuab veidikene pikemat pausi (21km). Väga korralik mitmekäiguline söögikord, võib sind isuta jätta pooleks/terveks päevaks.

Täpselt nii ma end peale SEBi tundsingi - mõneks ajaks rahu ja vaikust, ei mingeid võistlusplaane, eesmärke ja üleliigset punnitamist.

Olengi nüüd mõnda aega lihtsalt mõnusalt teinud. Ainult klubi ühistrennidega on veidike teine lugu. Seal on rahulikust jooksust asi kaugel. Ikka korralikud pikad lõigu.

Kuigi Urmas toonitab koguaeg, et teeme rahulikult ja kogume kilomeetreid, siis minu jaoks on tegu kohati ikka päris karmi trenniga. Näiteks 2x7,5 km (3,30) või 2x10km (3,40) või 18km (3,45) tempo.

Ei ei ei, ma ei hädalda. Minu jaoks midagi uut, sest ma poel kunagi varem nii tugevaid trenne teinud. Tasapisi olen punases "tiksumist" isegi ootama/nautima hakanud. Usun et see on ainult hea märk. Ootan huviga, kui karmiks veel uue hooaja lähenedes treeningud lähevad.