Alates märtsi teisest nädalast jäid meie pereliikmed üksteise järel haigeks. Minu tervis pidas kõige kauem vastu. Võrdlemisi tugevalt treenides murdusin lõpuks alles suurel reedel.

Esimene päev palavik peaaegu 39, teine päev 37 kopikatega ja kolmandal päeval oli juba tagasi jooksurajal.

Möödunud laupäevaseks Haapsalu maanteejooksuks olin enam-vähem terve. Nina tilkus veel tugevalt, aga muud häda ei osanud kurta.

Eelmisel õhtul sõin topelt koguse riisi ning kerisin juba kümne ajal magama. Hommikul kaheksa ajal pakkisin end kokku ja asusin Haapsalu poole teele. Kümne kilomeetrine võistlus oli plaanis eelmise päeval tarbitud energiast ära joosta.  Autos sõin ühe pisikese banaani, et kõht ära petta ning jõin väikeste sõõmudega pea liitri jagu vett.

Ilm oli päikeseline kuid omajagu tuuline. Tuulevaikuses oli tõeliselt mõnus ja soe. Viimasel hetkel otsustasin lühikese särgi kasuks ja arvan, et tegin väga õigesti.
Staadionile jõudes, kust start anti, otsustasin veel ühe kiire soojendusringi teha. Nii lõpetasingi sörgi stardialas kõigi jooksjate taga. Kiire pilk kellale – 10.57. Aega veel on,  kiire lõõride puhtaks puhumine ja oleksin võinud tasapisi ette poole trügima hakata.


Äkitselt kuulsin selja taga stardipauku. Esimese hooga ei saanudki nagu aru, et kas juba ongi minek? Üsna kiiresti sai selgeks, et tõesti oligi juba start antud.

Esimene ots liikus kahtlaselt aeglaselt. Olin enam kui kindel, et jõuan vaid väikese pingutusega õigele positsioonile. Kahjuks oli minu ees päris korralik ports rahvast, kellest andis mööda/läbi joosta. Nii läksidki minu masti mehed eest ära.


Esimestel kilomeetritel ei olnud hullu. Tuul oli külje peal ning üksi joostes ei pidanud väga palju kannatama. Tasapisi möödusin päris mitmest jooksjast. Kahjuks keegi minu kandadele kinni ei jäänud. Väikeses grupis joostes, oleks veidikene lihtsam olnud.

Viimased neli kilomeetrit olid ilusti vastu tuult. Selle otsa peal kirusin oma stardi lohakust päris tugevalt. Ees paistsid mitmed jooksjad. Liikusin neile küll tasapisi lähemale, aga kahjuks liiga aeglaselt.



Läbisin kümme kilomeetrit väga täpselt 35,00 minutiga. Enesetunne oli kerge ja tugev. Kuigi ajalise tulemuse peale käsi ei plaksuta, siis tean, et grupis joostes oleksin võinud minimaalselt isikliku rekordi lähedale pingutada.

Pean võistlustega seotud protseduuridesse veidikene suurema tähelepanelikkusega suhtuma. Väga tihti on mingeid lolle hilinemise, puuduseid jms. Püüan tõsisemalt võtta!

Kokkuvõttes on esimene võistlus peaaegu edukalt tehtud. Pinge maas ja loodan Raplas või Tartus kaua odatud isikliku paranduse(d) ära teha.

Piltide eest tänud Aleksandr Kuleshov'le.
https://www.facebook.com/aleksandr.daichi/media_set?set=a.1194491563917866&type=3&pnref=story