Indrek Ilumäe

Eile sõitsin töölt koju nii kiiresti kui võimalik, et enne vihma veel koeraga jalutamas käia.

Õues oli suvine tumesinine taevas ja meeletult lämbe õhk. Auto näitas temperatuuriks 22C.

Esimese hooga panin jooksma minnes pikad riided. Arvasin, et kui vihm alla sajab, langeb ka temperatuur. Nii kui välja sain, marssisin tagasi tuppa ning vahetasin riided lühikeste vastu. Jube palav oli!

Padukas jäi millegi pärast tulemata. Õhk oli terve trenni vältel nii kuramuse paks. Higi lahmas nagu saunas, õhku tuli sõna otseses mõttes ahmida. :) Pulss tahtis aina kõrgemale ja kõrgemale tõusta. Õnneks oli mul kavas vaid 13km taastavat jooksu. Sain selle enam-vähem normi piiris läbitud.

Pärast trenni venitasin üle pika aja väga korralikult. Tänu sellele on täna jalad palju pingevabamad.

Laupäevane pikk jooks nihkus päeva võrra edasi. Astusin rajale pühapäeva lõunal, seljas lühikesed riided. Oli see vast üks kuum ilm. Läbida tuli 28km pulsiga ~150bpm. Teepeale võtsin kaasa ka fuelbelt'i kahe 250ml joogipudeliga (ühes vesi, teises spordijook).

Jooks ise oli mõnus. Päike, soe, kerge tunne. Umbes 15km sain aru, et jooki tuleb hakata kokku hoidma. Njah, seekord kulus teist tõeliselt palju. Kahekümnendal kilomeetril olid pudelid tühjad.

Jooksin just sealt Pirita kandis olevast surnuaiast (metsakalmistu?) mööda, kui vastu jalutas üks surnuaeda külastav vanapaar. Neil oli käes viie liitrine veekanister. Jäin seisma ja küsisin viisakalt, et kas saaksin veidi vett. Vastuseks tuli: "Otse loomulikult, mul on siin väga hea Jõgeva puurkaevu vesi!" :)
Ütlesin, et minu jaoks oleks praegu ükskõik missugune vesi hea!
Nad täitsid ilusti mu mõlemad pudelid. Tänasin viisakalt ning tegin trenni ilusti lõpuni.

Tempo tuli 4:50 kanti, keskmine pulss 153bpm. Ahjaa...ning päris korralik parmupäevitus. Täna on õlad isegi pisut hellad. :)

Eelmise nädala lõpus ei lisanud kokkuvõtet. Parandan vea! Tundub, et liigun ilusti 400 km graafikus! :)

Hoiatan, et see postitus on pisut numbrites kinni. Loodan, et ei ole väga igav lugemine.

Eile oli esimene raske trenn peale võistlust. Kui aus olla, siis ma ei kannata neid taastavaid jookse. Mulle ei meeldi nö. rahulikult võtmine. Enesetunne lubab alati palju rohkem ja palju kiiremini. Taastavad jooksud kujunevad lihtsalt suureks enese tagasihoidmiseks.
Muidugi ma saan aru, et need on vajalikud ja täidan perfektselt targema inimese etteantud kava.

Ootasin eilset trenni! Tahtsin kiiresti ja pulssi vahtimata joosta!

16km fartleki 2x2 min - pulss 150/170.

Trenn kujunes 19 kilomeetriseks. Kaks kilomeetrit sooja, 1,5km lõdvestust (paljajalu ;) )! Intervalle kokku 18.

Alustasin veidike rahulikumalt, hirmus end kohe kinni tõmmata. Esimesed tempo osad jooksin keskmisega ~4:00-4:05, pulss ~165bpm, rahulik osa tempoga 5:10 min/km.

Hakkasin tasapisi tempot tõstma, sest kava nägi ette pulssi 170bpm.
Tõstsin tempot. Tee mis tahad pulss üle 166 ei lähe. Enesetunne oli hea ja otsest kuratust ei tundnud. Mõtlesin, et võtan siis veel suts kiiremini - sain pulsi vaevu 170-le.

Vaatasin intervalli lõpus huvi pärast tempot - ~ 3:40 min/km keskmist. Mõtlesin, et ookei...kummaline. Äkki kell eksib?
Lõdvestavat 2 minutit said läbi, selle 2 minuti keskmine tuli ka imelikult kiire ~4:40 min/km.
Enesetunne oli väga okei, selline korralik trenn ja mõnus väsimus. Jälgisin trenni teisel poolel koguaeg pulssi ja jooksingi lõpuni tempo osad 3:40 keskmist, rahulikud osad 4:50.
Pulss langes rahulikul osal 170-lt 148-le praktiliselt 30/40 sekundiga. Tavaliselt jõuan 150-le kahe minuti pärast.

Kas on võimalik, et parandasin kahe nädalaga intervallide aega ligi 30 sek/km kohta? Ja ma ei räägi siin 7:30 -7:00-ni. Vaid 4:10 -> 3:40-le. Lisaks on veel pulss 10bpm võrra langenud. Varem laksas ikka 180 kanti tempo osas.

Lugesin just hiljuti, et madal pulss võib võrduda ületreeninguga.
Kas keegi oskab kaasarääkida või nõu anda?

Muretsen natuke!

Pool talve jooksin Harku kandis nagu üksik hunt. Ühtäkki olid esimeste soojade ilmadega kõik rajad jooksjad täis. Tundub, et mida suve poole, seda hõredamaks jooksjate rivid jälle jäävad. Uisutajaid, rattureid ja kepikõndijaid on nagu murdu. :) Täna sadas veel muidugi ladinal vihma. Nägin vaid kahte ratturi, ei tea kas needki trenni tegid.

Tegelikult paneb isegi imestama, et rahvajooksudel nii palju osavõtjaid on. Distantsid on üldjuhul pikad ja päris tühja koha pealt "lõbutsema" minna ju ei saa.

Nii palju kui ma lugenud olen ja videoid näinud, siis välismaal on jooksmine üldjuhul ülipopulaarne. Rahvajooksudel on rajad ja rajaääred rahvast täis. Meil näeb rajaääres vaid paari sugulast/sõpra ning juhuslike pealesattujaid.

Just eile vaatasin näiteks Tartu jooksumaratoni uudiseid. Esiteks paar vana pildiga uudist. Kommentaare 0 - 2, ilmselt vaatamisi sama palju. Vean kihla, et ülivähe inimesi teab kes on näiteks Viljar Vallimäe. Okei, nimede tundmine ei ole veel kedagi paremaks jooksjaks teinud, aga ikkagi....kurb!

Kuhu ma oma jutuga jõuda tahan...

Ma kardan, et jooksmine on nö. eos ebameeldivaks muudetud. Kes meist ei mäletaks kooli ajast hinde peale km, cooperi, 3km jooksmist? Jah, mulle meeldis...olin alati kooli parim, sest sõitsin samal ajal kõvasti ratast :)
...aga kõik need lapsed kes polnud elusees võhmatreeningut teinud. Kops kinni, jalad valusad, okse kurgus, higised jne. :)
Reaalselt, mida tahab üks õpetaja saavutada, kui paneb lapsi tühja koha pealt distantsi jooksma? Pikamaa vastupidavus tuleb ju väga suure ja pikaajalise töö järel.
br> Wrong, wrong, wrong....

Nii paljud ütlevad, et pikk jooks pole minu jaoks, aga lühikeses olin kooli ajal päris hea. Tuleb tuttav ette? Minule küll..
Vot selline mõte...
Ise jooksin täna kerge 13km, jooksma sain alles kell 20.00. Vihm vihm vihm....:)
Inimestele, kes end vihmaga välja ei viitsi vedada:
1) ei ole nii palav
2) hästi värske õhk (vähemalt tundub nii)
3) kõik roheline on palju rohelisem...ilus :)
4) vihmapiisad on täiega jahutavad
5) topelt värskendav

Pühapäeva öösel vastu esmaspäeva sain vaevu kuus tundi und. Lisaks oli selja taga veel ülipikk päev. Tööle jõudsin enam-vähem õigeaegsel, kuid kogu see päev möödus kui mingis mullis. Lihtsal oli selline kummaline suuuur väsimus. Päev liikus tasapisi õhtusse, kui tööpäev oli läbi saanud, hakkasin end jälle tasapisi inimesena tundma! :)
Koju sõites paistis väljas imemõnus päike ja kuskil seal Magistrali kandis nägin veel üht korraliku tempo ja sammuga kollases jooksjat. Julgen arvata, et see võis olla Rünno R. (kes ka minu blogil silma peal hoiab)! Sorry kui eksin! :)

Kuigi olin päeva jooksul veendunud, et peaks ühe päeva puhkust võtma, ahvatles ilm ja see tubli jooksja mind ikkagi rajale. Tegin nö. kerge 11km ringi. Koju tagasi jõudes näitas kell keskmiseks tempoks 5:05 ja pulsiks 144. ...ju siis oli veel natuke võistluse kiirust jalgades. Tõsi, oleks pidanud rahulikumalt võtma. Tunne oli aga imeahea.
Päeva lõpuks sõin terve hunniku pastat! Tüdrukute nightmare - vahukoor, merevaik, juust jne. :)

Nüüd olen ilusti arvuti taga. Lisan pildi võistluse nö. backgroundist. Keskmine pulss 173 bpm, meeldiv!
Kella vajutasin käima stardist läbi joostes. Esimene lap oli ajaga midagi 4,50, edasi läks juba paremaks. Ehk kokkuvõttes oli lõpptulemus protokolliga võrreldes tublisti parem.

Täna on jalad pisut kanged. Magada sain vaid kuus tundi, kuna jõudsin Tartus tagasi alles kella kaheteistkümne ajal.

Treeningkava järgi on täna puhkepäev. Plaanin siiski kerge 10-12km jooksu teha. Lisaks veel hunnik venitusi ja teisi harjutusi. Tahaks kanguse jalgadest välja saada.

...ja siis vara vara maga, sest eilne päev algas 06.00 ja lõppes 00.45, seal hulgas ka võistlus.

Ärkasin ilusti kell 6.00 - 30 minutit enne kella helisemist. Keetsin korraliku potitäie putru, jõin tassi kohvi ning "magustoiduks" kaks banaani. Kiire dušš, kodinad kokku ja teele. Teepeale võtsin kaasa kaks 0,5l pudelit spordijooki. Ühe jõin teepeal, teise 2h enne võistlust.

Otepääle jõudes, selgus, et olin parklas kõige esimene. Selle eest auhinda muidugi ei saanud. :) Mul lihtsalt on selline komme. Tähtsatele kohtumistele jms.-le tuleb alati varem kohale jõuda. Ma ei kannata seda asjatut tõmblemist ja kiirustamist. Ok, tunnistan, täna pingutasin pisut üle. :) Sõin veel kaks banaani ja batooni ning märkamatult oligi vaid tunnike stardini. Riided selga ning soojendust tegema. Käisin veel kerge kolm korda tualetis, et ikka kindlasti ootamatused välistada. :) 15 minutit enne starti veel üks energiageel (sama, mida üks kommenteerija soovitas....Sponsor...vms. :)) see oli väga okei maitsega! Tänud! ;)
Mõtlesin, et mul ikka õnnestub end paremasse stardigruppi nihverdada, aga ei. Iga värava juures seisis inimene, kes kõikide sisenejate numbrid üle vaatasid. Nii alustasingi grupi 1500-2000 tagaosast.

Kuulsin lasku - start! Mitte midagi - keegi ei liikunud edasi ega tagasi. Siiski...tasapisi hakkasid inimesed liikuma. Kõndimine muutus kergeks sörgiks, sörk korralikumaks jooksuks. Püüdsin raja äärde hoida, slaalom võistlejate, pealtvaatajate, äärekivide, märkide jms vahel. Reaalselt jooksma sai hakata umbes teisel kilomeetril. Sealt maalt hakkasin jõudsalt osalejaid "neelama". Mööda ei läinud minust enam keegi ja seda kuni lõpuni välja. Nii kui asfaltkattest sai pinnaskattega tee, panin mõnusa käbla mingisse sopaauku. See oli okei. :) Kiirelt püsti ja edasi. Korraks oli natuke ebameeldiv, rütm läks käest ja pool külge oli sopane. Natuke piinlik oli ka. Juhtub!

Esimene teeninduspunkt sai üllatavalt hästi läbitud. Omajagu vett sattus isegi suhu. :) Müttasin jõudsalt edasi. Iga silmapiirile ilmuva inimese seadsin nö. eesmärgiks. Mõtlesin, et selle tüübi saan kätte, siis saame koos edasi rühkida. Iga kord kui kellelegi järele jõudsin, jooksin tast hoopis mööda ning võtsin kohe kiiresti uue "eesmärgi".

200m enne teist joogipunkti jõin ühe energiageeli (11km). Kohe vesi peale ja edasi, kõik klappis kui kellavärk. Jälgisin koguaeg tempot ja pulssi. Pulss püsis üllatavalt madalal 168-175. Tavaliselt kisub korralikuma pingutusega 180 peale. Tempo kõikus 3:55-4:05 vahel. Terve jooksu ajal ei tekkinud kordagi tunnet, et kuramuse raske on. Viimase kilomeetri jooksin tempoga 3:45 ja viimased 600m tempoga 3:25.

Lõpp saabus kuidagi ootamatult. Energiat olin tublisti kokku hoidnud. St. et oleksin võinud rajal pisut rohkem laristada.

Tulemuseks 78 koht - aeg 1:34:34 - keskmine 4:00 min/km

Kokkuvõttes jäin endaga väga rahule. Hunnik lisamotivatsiooni jälle olemas! Mõõnus.

(PS! Vabandust korralike piltide puudumise ja kirjavigade/lausehituse pärast! Mul ei olnud arvutit käepärast.))

Ma olen pisut närvis. Tegelikult olen veidike rohkem kui pisut närvis. Kui oled valmistunud millegi jaoks nii hoolega, nagu mina seda enda arvates teinud olen, siis tahad näha maksimaalset tulemust.

Ei ei ei, ma ei arva, et teen paar kuud kõvasti trenni ja olen kohe hull tegija. Adun ilusti, et minu lagi on praegu 3.50/4:00 min/km kohta.

Närvis olen just seepärast, et mul napib kogemusi. Samuti seepärast, et kas ma ikka suudan oma eesmärgi täita.

Kas ma toitun enne võistlust õigesti, kas ma tarbin piisavalt vedelikku, kas ma käin eelnevalt piisavalt tualetis :), kas ma saan korraliku stardipositsiooni, kas ma ei koperda kellegi SUURE jala otsa, kas ma ei tõmba end alguses kiirustades kinni jne. jne.

Ilmselt selle hooaja lõpus tunnen end miljon korda rahulikumana. Sest ma actually tean, kuidas mu keha käitub - mis soodustab ning mis pärsib tulemust.

Üks totter lugu on mul juhtunud nii SEB maratonil ja Kõrvemaa jooksul. Kui SEB maratonil ei osanud seda isegi ette näha, siis Kõrvemaa jooksu eel teadsin, et pean ettevaatlikum olema.

Nimelt joogipunktis jooksu pealt vedeliku manustamine. Oeh, ka Kõrvemal juhtus ikkagi nii nagu SEB maratonil, esimeses punktis veerand lonksu, ülejäänud vesi näos/riietel ja maas. Teises joogipunktis jäin reaalselt seisma. Jõin, jalutasin, jõin ja jooksin edasi. Väga professionaalne! :)

Mõtlesin, et peab ju olema mingi nõks/trikk ja oh imet - kõikvõimas youtube ja google.

Ma eeldan, et ei tee end totaalselt lolliks ning Eestis on veel paar inimest kellel polnud aimugi.

Trikk näeb välja nii (pilt on kuskilt "varastatud"):

Lihtsalt vajutad topsi ülemise otsa kokku ning jätad ühte serva väikese augu. Moodustad justkui väikese pudeli/kannu. Midagi ei lenda välja, ei lähe kurku jne. genius! :)

Sätin end juba laupäeva hommikul Tartusse, kava järgi teen imelühikese trenni ka võistluspäeva eel. Eeldatavasti juba vara vara voodisse, et korralikult välja puhkaksin.

Plaanin sellel võistlusel esmakordselt paar energiageeli manustada. Pole seda võistlustel varem teinud. Viimati katsetasin ühel treeningul. Oleksin end peaaegu täis oksendanud. Samahästi võiks pudelist siirupit juua. Öäk! :)

Püüan täna/homme mingi võimalikult neutraalse variandi leida. Kui oskate soovitada, oleksin väga tänulik.

Ilmselt tuleb ka homme väike postitus ning siis järgmine juba peale võistlust.

Eelmise nädala kogukilometraažiks kujunes 100,76 km, trenne kokku 6.

See nädala on pühapäevase võistluse tõttu rahulikum. Kava järgi tuleb distants veidi väiksem. Koos võistlusega eeldatavasti umbes 90km.

Tunnistan, et minu mõttemaailm spordi osas, on mingis mõttes lapsekingades. Ma tahaks selle 400km/kuus alistada. Ma tean, et see pole mingi näitaja, aga ikkagi! :)

Mais saan sellega eeldatavasti hakkama. Järgmiseks eesmärgiks 500km! :) Okei okei, oleks aeg suureks kasvada.

Kui ma jooksmisega alustasin, mõtlesin alati, et mida sagedamini/kiiremini/kaugemale, seda parem! Tegin pea iga trenni ~165/170 pulsiga. Olid ajad.... tegelikult see oli kõigest 4/5 kuud tagasi! :)

Ahjaa, üleeile tegin oma esimese intervalltreeningu! 1000m pulss 165bpm, 400m pulss 145bpm ja nii seitse korda. Lisaks 3km soojenduseks ja 2 lõdvestuseks. Raske aga mõõõnus! Tempo osa tuli keskmiselt 3:55/4:00 min/km vahele.

Eilse taastava jooksu tegin lühikestega. Jalad olid ereda päikese käes valged, nagu värskelt kitkutud kana nahk.

Trenni viimased 4 kilomeetrit läbisin paljajalu. Inimesed vaatavad nii kummaliselt. Isegi möödasõitvate autode juhid keeravad kaela kahekorra.

Tähelepanek - paljajalu joostes...pulsi langus ~5bpm-i, tempo tõus ligi ~0,30min/km kohta. Lisaks imemõnus vabanemistunne jalgades! Proovige, ülimõnus! ;)

Minu jooksuhullus, võib spordikaugele inimesele pisut ebameeldiva mulje jätta. Üldiselt ma ise väldin igasuguseid usuhulle. Eriti neid tüüpe, kes oma vaateid Teistele peale suruvad. Blogi on ideaalne variant, oma mõtete edasiandmiseks! Ei mingit peale surumist - kes tahab see loeb!

Kui mitu korda Teie, jooksjad, olete kuulnud järgnevaid lauseid:
"Ma lihtsalt ei suuda joosta!"
"Jooksmine, on üks hirmus tegevus!"
"Ma lihtsalt pole loodud jooksma!"
Vähemalt mina kuulen seda päris tihti. Fakt on see, et tegelikult on inimene loodud jooksma. Õige on vist öelda, arenenud jooksma!

Mul on vend. Ta on minust 1,5 aastat noorem. Olime vanasti mõlemad kõvad laulu ja pillimehed.
Umbes neljateist aastaselt valisin mina spordi ning muusika jäi tagaplaanile. Seevastu vend jätkas tublisti laulmise ja pillimänguga. PS! Ta on andekas!
Sport tema elus!?Ütleme nii, et ta ei ole oma jalga spordimaailma,kahekümne nelja aasta jooksul, praktiliselt kordagi tõstnud. Mingil põhjusel otsustas ta end käsile võtta ja proovida.

Ütlesin talle, et esimesed kaks nädalat pead end sundima. Ära kunagi mine JOOKSMA!

Mine jooksuga oma lemmik kohtadesse.
Mine vaata joostes päikeseloojangut.
Mine hinga joostes värsket õhku.

Minule üllatuseks, just nii ta tegi. Kõik algas jalutamisest ja nüüd ta käib üle päeva jooksmas!

Minu vend, kelle jaoks sport oli terve elu avastamata maailm, JOOKSEB! Pean ütlema, et ma olen jube uhke! :)

Tema lause: "Oleks ma varem teadnud, et see nii hea on!"

Vaid paar nädalat enda sundimist! Kolmandal nädalal lähed jooksma, sest ilma enam ei oska/taha!

Mai teine nädal algas rahuliku 14 kilomeetrise jooksuga.

Pean tunnistama, et tegin selle kerge trenni enda jaoks kogemata vastikult raskeks. Nimelt on mul selle suure sportimise juures üks tõsine murekoht - TOITUMINE!

Kui enamik inimesi vaevleb kaalu tõusu, siis mina languse käes. Nii palju kui ma mäletan, olen oma 181 cm juures alati 69kg kaalunud. Olenemata söögikordadest, söögikogusest, toiduainetest, treeningute mahust, intensiivsusest jms. Njah, ma olen vormis ja ei näe teab mis kleenuke välja. Kuigi paar/kolm/neli lisakilo ei teeks paha.

Mõne aasta eest otsustasin isegi jõusaali minna ja reaalselt süüa, süüa, süüa! Pärast paarikuulist treenimist ja hiiglaslikke toidukoguseid, olin ikka samas kaalus. :S Andsin alla!
Praeguse kire puhul on selge, et ei ole mõtet kaalutõusust unistada. Otseselt ei hooli ka enam!

Miks eilne lihtne trenn ikkagi raske oli?

Üldiselt ei meeldi mulle tööl olles lõunal käia. Pigem töötaks kaheksa tundi jutti ja saaks varem jooksurajale. Kuna treeningmahud on suured, siis olen end regulaarselt sööma harjutanud/sundinud. Lõuna umbes kell 13/14.00, koju jõudes miskit nipet/näpet lisaks ja jooksma.

Eile oli töökaaslasel sünnipäev.
Meil on selline komme, et sünnipäevalaps toob töökaaslastele igasugust head/paremat.

Sünnipäeva pidamine toimub tavaliselt lõunasel ajal, mis tähendab, et enne lõunale minekut pistad paar magusat ja soolast saiakest põske. Kui sul need saiakesed juba põses on, siis mõtledki, et ...ahh, söön parem õhtul kodus.

Tegelikult lähed koju ja mõtled: "Kuidas ma enne trenni söön? Pärast kõik hüppab sees ja üldiselt on terve jooksu ajal halb olla!" Nii teedki trenni hommikusöögi, paari saiakese ja banaani pealt ära. Ilmselge rumalus!
Täpselt nii juhtus ka eile! Tulemuseks üldine jõuetus, kõrge pulss, näjatunne jne. jne. jne.

Vähemalt peale trenni tegi suuure hunniku pastat. Tavalise ühe taldrikutäie asemel, mahutasin endasse kaks! Lisaks veel tahvlike šokolaadi ja paar kohukest! :)

Niih, väike kokkuvõte laupäevasest pikast jooksust.

Algust tegin umbes kella kahe ajal. Ilm üritas justkui vihmale kiskuda. Oli selline õrnalt lämbe ja tuulevaikne. Vingun tihtipeale, et tuul on vastu või külje pealt, aga no kui seda tuultekest ikka üldse ei ole, on veel hullem! :) Oleks nagu terve jooksu kuskil tunnelis teinud, ei väiksematki tuule iili. Isegi mitte Pirital, mere ääres. Jube palav ja kurnav. Ei virise! :)

Olen kõik oma pikad jooksud Harku kandis teinud. Mõtlesin, et ei viitsi neid samu ringe sellel nädalavahetusel joosta. Tekkis lihtsalt vahelduse vajadus. Kuna mu vanemad elavad teises linna otsas, mõtlesin, et ühendad kaks asja - trenn ja külaskäik. Jooksin Harkust Muugale. Aus olla, siis igasuguseid pikemaid, ette läbi mõtlemata ringe, on lihtsam joosta! Need 27km tundusid jube pikad. Seevastu oli palju meeldivat ringi vahtimist! :)

Kuigi ma kuskil eelnevas postituses mainisin, et joostes peaks ikka 100% nö. kohal olemas, lasin enda silmadel veidi ringi käia. Mul on väike kiiks - arhitektuur. Jah, Kopli on seal elava kontingendi pärast üks kole koht. Aga need hooned! :S Oleks ma multimiljonär, asustaksin pool Kopli elanikest ümber või saadaks nad tasuta võõrutusravile ning looks Kadriorg nr. kahe! :) Jube kurb vaadata kuidas need võimsad majad lihtsalt lagunevad. Kõrged laed, puitpõrandad, suured aknad....oeh.. :( Ise elan praegu uusehitises. Ja ma ei kannata seda steriilsust ja eripärapuudumist! Varem Tartus elades, oli mul just midagi sellist - kõrged laed ja taastatud laudpõrand (pilt 2). Tunnen puudust.

Ahjaa, peaks siin blogis ikka jooksmisele keskenduma. :)
Kuna joostes suletud ringe ei tekkinud ja joogipudelit ei saanud raja äärde jätta, pidin end kuidagi vedelikuga varustama. Selleks muretsesin lõpuks fuel belt'i. Ütleme nii, et tühjana kere ümber on päris okei. :P

Kokkuvõttes oli jooks keskmisest nati raskem, pulss püsis normis, tilkusin keskmisest enam, jalad eriti ei valutanud! :)

Viimased treeningud

Isiklikud rekordid

Minust

Garmini profiil

Hoian silma peal

Arhiiv