Indrek Ilumäe

Asjalood on nüüd niimoodi, et sellest nädalavahetusel kirjutamisest, ei taha midagi välja tulla. Nimelt mõni aeg tagasi andis mul läpakas otsad. Selle asemel, et uus osta, otsustasin hoopis ipad'i kasuks. Kuna piiiiikad tööpäevad mööduvad niigi suure ekraani taga, siis tundus see variant koduseks kasutamiseks kuidagi leebem. Ega ma muidu ei kurda, aga Garmini info netti laadimine on selle jublakaga võimatu ning pikemate tekstide kirjutamine on nati ebamugav.

Laupäevase pika jooksu kirjeldus on ettevalmistatud. Üles laen selle alles homme, kuna tahaksin pisut Garmini infot ka lisada.

Pühapäev on mul trenni mõttes puhkepäev. Kasutasin aega kasulikult ning tegin oma rõdu puhtaks. Seda pole vist keegi vähemalt 10 aastat pesnud/puhastanud. Nüüdsest hakkab soojemate ilmadega hommikukohv just seal mind äratama. :)

Ahjaa, täna sõin selle aasta esimese grillliha. Okei, päris mitu grillliha! Paar korda veel ja ongi jälle isu täis. :) Ma ei tea kas keegi teine on ka enda puhul täheldanud, et raskema trenni jooksul juhusliku grillimislõhna tundmine on just kui mõnitus/piin. Vähemalt mind on need lõhnad mitmel korral jube näljaseks teinud. :$

Eilne treening andis kõvasti enesekindlust juurde. Kõigest kolme nädala eest suutsin vaevu ettenähtud fartlekiga toime tulla, seevastu eile olin just kui trennist üle! :)

Eelmise kuu treeningkava nägi ette eelmainitud treeningut järgnevalt: 2 minutit tempot, 3 minutit puhkust. Tempo osa pulsiga 170, puhkus pulsiga 150. Nende nõuete juures jooksin tempo osa ajaga ~4.20 min/km ja puhke osa ~5,30 min/km. Ning pulss kiskus tempo osas pigem 180 ja puhkuse osas 160 -le.

Soovituslik on fartlek läbida maastikul/erineva teekattega teedel. Tegu on päris kiire treeninguga ning pole just eriti mugav kuskil mudas ja küngaste otsas tempot teha. Ma arvan, et sellel on kolm põhjust. Põrutab vähem jalgu, muudab treeningu raskemaks ning õpetab su tähelepanu erksana hoidma. Enamik inimesi peab jooksmist millekski imelihtsaks. Kui seda korralikult teha, siis pead koguaeg nö. kohal olema. Näiteks eile jooksin pool trennist reaalselt puude, põõsaste, oksete ja kivide vahel. Oleksin ma unistanud, lebaksin võib-olla praegu välja väänatud jalaga kodus voodis. Edaspidi on ka võistlustel sellisest ettevalmistusest kasu - teised jooksjad, teekatte muutus, äärekivid, augud jms.

Eilse treeningu sisu: 14km fartleki 2 minutit tempoga, 2 minutit puhkust - pulsivahemik 150/170. Fartleki alustan alati soojendusharjutuste ja soojendusjooksuga. Jooksen enne põhitreeningut umbes 140-se pulsiga kaks kilomeetrit. Need kaks kilomeetrit on täpselt kodust rannamõisa/tabasalu teeni - perfect! Sealt hakkan siis uhama! :)

Keskmine tempo osa tuli päris ilus - alla 4 minuti. Puhkuse osa umbes 5 min ringi. Pulsi mõttes olin ilusti õiges vahemikus. Kuigi pean mainima, et 150 pulsi saavutasin kolmkümmend sekundit enne uue tempo osa algust. Nagu varem mainitud sai, oli tunne imehea. Kogu treeningu vältel ei tarbinud üldse vedelikku. Ma ei kannata seda pudelimajandust! Tavaliselt jätan pudeli kuhugi raja äärde ja vajadusel jooksen sellest punktist uuesti läbi. Kokku jooksin 18km - 2km soojendust 14 fartleki ning 2km lõdvestust. Lisaks veel veidike paljajalu murul tatsamist ja venitusharjutused.

Täpsem info piltidel. :)

Kui enamik jooksusõpru Viljandis kilomeetreid neelas, olin mina ilusti truu oma jooksuradadele. Tegelikult sai mu treeningkava laupäevase võistlusega läbi. Paljudele oleks see ilmselt enne uue plaani saabumist justkui imeline vabandus treeningute vältimiseks. Seevastu ei kujuta Hr. Indrek päeva ilma jooksmiseta ette.

Mul oli kunagi sõber/tuttav, kes noorena kõvasti ujumisega tegeles. Ta ütles alati, "kui ma nädalas korra vette ei saa, tunnen end kui kala kuival maal ning lähen jube närviliseks." Tegeledes ise samal jala jalgrattaspordiga, osanud ma antud seisundi osas kaasa rääkida. :)

Nüüd olen kui puuga pähe saanud. Üksikutel puhkepäevadel hakkan umbes kell seitse õhtul närviliselt toas ringi käima ja igasugust jama näost sisse ajama. Uni tuleb vähemalt kaks tundi hiljem ja see jube voodis vähkremine ajab hulluks. Okay lets face the truth...i'm adicted!

Tagasi tänase treeningu juurde. Peale laupäevast võistlust olen teinud kaks taastavat/rahulikku jooksu. Mai tea kas see on nüüd õige või mitte, aga kavatsen täna korralikuma trenni teha - mäed.

Aus olla siis on kehas sellist imeliku kangust - väsimus. Kirjutan selle esialgu vähese une arvele.

Plaanis oli 6km soojendust, 8x500m mäge, 6km lõdvestavat.

Plaan jäi täitmata ja seda 2x500m mäkkejooksu osas. Ehk siis 8 korra asemel 6. Lõpp läks ikka imelikult raskeks. Selline tuim väsimus. Kuidas seletada?! Nagu suudad ja ei suuda ka. Pulss on okei, jalad liiguvad...aga miski nagu block'ib kogu ürtitust. Tundus mõistlik pillid kotti pakkida ja kodupoole tatsata.

Tagasi jõudes võtsin koera ja läksin ühele suuuuurele muruplatsile jalutama (paljajalu) / venitama. Imeilus loojang ja muru! :)

Käisin aprilli esimesel nädalal uusi jooksususse valimas. Ettevõtte nime jätan siinkohal mainimata. Üldiselt väga meeldiv tunnike jutuajamist, arutamist, mõõtmist ja nõuandeid. Filmilindilt oli selgelt näha, kuidas mu jalad maandumisel nö. läbi vajuvad (inglise keeles over pronation). Kuna jalad tegid peale pikemaid distantse valu, otsustasin tarku inimesi kuulata. Soetasin endale New Balancei SUURED jooksusussid - 110€ (pildil).

Filmisime - tõsi, pilt oli hoopis parem. Ütlen ausalt, esimene nädal rajal oli meeldiv! Valu vähenes märgatavalt. Kuid mingist hetkest hakkas kõik allamäge minema. Valu oli tagasi ning lisaks vanadele, hoopis uutes kohtades sh. ahhilleus! Ja see valu oli pretty bad. Hakkasin siis netist videoid vaatama, blogisid ja artikleid lugema.

Kokkuvõtvalt - suurim rumalus, mis üks jooksja saab teha, on endale need supertoestavad jalatsid muretseda. Kogu maailm liigub barefoot running suunas. Isegi suured spordijalatsite tootjad Nike, Adidas, New Balance tulevad viimasel ajal välja uute kollektsioonidega natural motion! Meie, siin Eestis, elame pimeduses. Veel eelmisel nädalal rääkis üks Eesti nimekas pikamaajooksja Terevisioonis pikalt ja laialt, kuidas toestav jalanõu on ainuõige valik. Piinlik, ju siis on vaja laojäägist lahti saada.

Mina hakkasin nahaalselt taastavaid jookse paljajalu tegema. Loomulikult pehmel pinnasel. Uskuge või mitte. Igasugune jalavalu on kadunud. Ma võiks sellest nii pikalt kirjutada, sest loetud on meeletult. Kui huvi on, andke teada. :)

Ise jooksen praegu nendega (Ecco Biom A 2.1). Imehead ja kahjuks imekallid! Head asja ju odavalt ei saa.

Tegelikult hakkavadki juba kuluma, varsti on uusi on vaja! Tundub, et sama mudelit enam kahjuks ei tehta. Ei tahaks väga uut sussidraamat läbi elada. :)

Eilne võistlus ei jätnud peale paari vesivilli mitte mingeid jälgi. Magama jäin kell 23:00 ning 07.30 olid silmad juba lahti. Jalad olid suts kanged. Sõin korraliku hommikupudru, käisin Frankiga (minu paks taksikoer) jalutamas ning umbes kell 11 otsustasin hoolimata treeningkavas olevast vabast päevast taastavale/rahulikule jooksule minna.

Keskmine tempo 5:40, pulss keskmine 140 - imeliselt värskendav ja turgutav. Kogu keha kangus oli kadunud. Lisaks veel värskendnav dušš, hunnik rohelist salatit (ruccola, kirsstomatid, oliiviõli, mozzarella, balsamico kreem) ning olude sunnil keedetud viinerid! :) Väga omapärane! :):):) Who cares, kõht sai täis!

Lugesin järgmise võistluse, Tartu jooksumaratoni, juhendit. Sama lugu, startima peab numbrile vastavast stardigrupist - otherwise tsaupaka! Demit! Ma kavatsen ju 3:40/50 keskmist joosta! Esimesed kilomeetrid lähevad seega ajalises mõttes metsa. Olen kaheksandas grupis, ehk siis, mingi 1000-s startija. Hate it!

Käes ta oligi, ootasin...kartsin... Pidin startima esmakordse osavõtu tõttu viimases stardigrupis. See tõmbas tujukese muidugi pisut alla, sest teame ju kõik kuidas pool võistlusest liikumasaamiseks kulub ja teine pool slaalomiks inimeste vahel. Ütleme nii, et mul vedas...sain praktiliselt kohe liikuma, esimesed kaks km jooksin raja kõrval Kuni mass hõrenes. Esimesed kolm km ajaga 3:44. Mõtlesin, et ow yeah...päris kaif. Jõudu, tahtmist, isu oli meeletult. Ja siis hakkas pihta...tõus langus tõus langus tõus tõus langus. Vahepeal juba mõtlesin, et mida kuradit? Kas me oleme ikka Eestis? Lahmisin edasi, keskmine langes 3:50-le. Esimene joogipunk, tundsin rõõmu, sest sooja ilmaga oli korralik janu tekkinud, krahmasin spordijoogi...kolmveerand lendas maha, sain vaid pool lonksu. Nö. suu märjaks. No jah siis, lasin edasi. Janu tuli päris kiirest tagasi, teise joogipunkti peale mõtlesin juba 7-l km-l. Tempo langes veelgi. Mõtlesin, et midagi on nihu. Absoluutselt igal tõusul, möödun inimestest, ja langusel joostakse minust mööda....ja mitte natuke, aga...nagu postist. Igal langusel! Mõtlesin siis mingi hetk, et fine...annan ka järgmisel laskumisel jalgadele valu...ei midagi. Ikka sama lugu. Ehk see kõlab nats rumalalt....aga ma ei oska mäest alla joosta! Vähe sellest et kaotan tempos, kaotan ka energiat. Veel ei ole lugenud, aga mingi kala mul selle allajooksmisega on. Praegu olen nõutu, otseselt selliseid jookse sellel suvel enam ei ole ka, nii et võin seda küsimust oma peas pisut heietada. Ainult et kahju on...kardan et languste nahka mu jooks läkski. Viimased kolm km-t tõstsin tempo tagas 3:55 peale, viimane km 3:45. Lõpuaeg 1:06, mis andis kokkuvõttes 44 koha. Kahe kuu trenni kohta, polegi ju teab mis hull tulemus. Muidugi ise tahtsin tunni juurde joosta. Vähemalt järgmisel aastal on korralik stardinumber ning loodetavasti paremad teadmised mäest allajooksul.

Üleeile sai joostud 18km fartleki. Jalad olid natuke kanged ja jube valusad. Same old, same old - achilles pain!

Eilse jooksu juurde. Esimesed 2km, kõik tundus suhteliselt korras olevat. 4, 5km hakkas pihta - sõber ahilleus + üldine valu põhimõtteliselt igal pool jalalabades. Alates viiendast kilomeetrist hakkas jälle pihta see proovimine ja sätitamine jne., et see jube valu ära kaoks. seitsmendal kilomeetril olin veendun, et thats it! - koju minek!

Kuna ma ei ole üldse allaandja tüüp, siis nii raske on endale öelda, et teed vähem kui kava ette näeb. Vastik luuseri tunne tekib!

Olen oma probleemi tõttu palju lugenud ja uurinud, põhivastuseks on igal pool olnud "run barefoot"!

Kell oli ~21.00, õues 4C. Mõtlesin, et enam hullemaks ei saa ju anyway minna. Jäin seisma, võtsin jooksusussid ning sokid jalast. Tegin oma esimesed sammud, tundsin kuidas külm muda varvaste vahelt läbi jooksis. Ei oleks uskunud, et midagi sellist võib õigel hetkel nii kuramuse mõnus olla!

Tegin oma esimese jooksusammu, teise, kolmanda! Teate mis tunne mul oli?! Ehk olete näinud lõiku "Run Forrest run!" filmist Forrest Gump? Hullumaja, ma jooksin ja ei tundnud valu! Mitte mingit valu! Naeratus tuli iseenesest näole!

Neljapäev on fartleki päev. Minu arust üks raskemaid, kuid samas nauditavamaid treeninguid.

Täna jooksis kõik kuidagi niiii valesti kokku. Iga kiirem intervalli osa sattus laugele pikale või siis järsule tõusule. Tuul üritas ka loomulikult kõigest väest igat lapi tulemust halvemaks muuta.

Jah, fartlek võtab korralikult läbi, aga see tunne, mis sind pärast sellist pingutust valdab, on lihtsalt võrratu!

PS! Ajastage selge/ilusa ilmaga oma treeningud päikeseloojangu algusele!

...ja kui keegi Roc al Mare/Harku kanti sattub, siis jookske läbi sellest kohast (vt. kaarti, punane nool).

Ajuvabalt ilus....

Tänane päikeseloojang oli poole trenni peal eriliselt turgutav!

Ilm oli hirmus. Tuul tagant, vastu, külje pealt! Ja nii kuramuse tugev, et tahtis vahepeal rajalt välja puhuda. :) Sinna juurde vihm ja lörts segamini. Kõik see tegi pulsi ja tempo üleliia kõikuvaks.

Kokkuvõttes oli keskmine tempo väga tubli. Samuti püsis südametöö laias laastus ilusti normipiirides.

Tunne oli imehea va. need kuramuse jalad! :)

Uued jooksusussid (toestavad), ei olegi ikka eriti asjalikud! Panevad jalad jubedalt valutama! Annan neile veel paar võimalust end tõestada!

Jalad saavad kaks päeva puhata! Loodan, et teisipäevaks on valu kadunud!

Alates tänasest on minu treeningud 100 korda põhjalikumad. Loodetavasti palju rohkem eesmärgipõhised. Ehk siis, alustasin treeningut korraliku treeningkava järgi!

Ilmset küsite, mida ma siis siiamaani teinud olen. Vastuseks on lihtne. Olude sunnil palju lugenud ning enesetunnet jälginud. Uskuge või mitte, aga asjaliku treeneri leidmine, on jube raske!

Üldiselt on treeningkava ülesehitatud järgnevalt:

Pingutus, taastav, pingutus, taastav, pingutus, taastav - kuus korda nädalas.

Treeningmaht kasvab iga nädalaga.

Olen jube elevil!

Üllatus üllatus, minu vanust taustata sportlast ei võta praktiliselt mitte keegi tõsiselt. Teenusepakkujad ei viitsi isegi süveneda. Hoolimata sportlikust taustast, viimastest treeningutest, eesmärkidest, saadetakse mailboxi ainult standart treeningkavasid. Gosh, ma olen ju nõus korraliku teenuse eest maksma!

Samahästi võiksin netist samasuguseid "põhjalikke" plaane välja lasta.

Masendav!

Lõpuks ometi jõudis mu GPS kell Eestisse! See tähendab põhjalikumat ülevaadet treeningutest!

Mis mu suitsetamisest saanud on? Nagu lubatud 26.02.2012 on mu elu kõige targema otsuse päev.

Üllatus üllatus, keskmine pulsi tase langes 10bpm võrra (olenemata treeningust) ja seda juba teisel päeval! See oli ülim näide sellest, kui hullult see rumal tegevus su keha koormab! Ma tean, et jube vähe aega on möödas, aga võin sama hästi kui surmkindlalt öelda, et olen igavesti mittesuitsetaja! :)

Viimased treeningud

Isiklikud rekordid

Minust

Garmini profiil

Hoian silma peal

Arhiiv