Möödunud kolm/neli nädalat on olnud keerulisemast keerulisemad. Naine vastsündinuga haiglas, mina kahe vanema lapsega kodus. Unetunde igal öösel napilt 4-5 ringis. Pidev öösel töötamine.

Üksikud trennid (kogu kilometraaž viimase 20 päeva jooksul alla 100.) Töö täielikult üle pea kasvanud ning mitmed tähtajad kukil. Nagu sellest kõigest vähe oleks olnud, varastati mul kuu alguses kontorist arvuti koos backup-ga ära.

Kujutage nüüd ette, mis see ühele väikesele raamatupidamisfirmale deklaratsioonide täitmise tähtaegade eel tähendab. Korralik kokkujooks. Möödunud reedega lahenes kõik ära ning olen taas järjepeal.


Peale Narva poolmaratoni olin omadega päris sügaval augus. Jalgadega andis uuesti ühist keelt leida. Neljapäeval tegin esimesed kiiremad liigutused. Pulss laes ja tempo alla igasugust arvestust. Päev hiljem kergem jooks - seis täpselt sama. Jalad nagu pakud ja ei mingit kergust.

Nende kahe trenni ja kõikide muude probleemide pealt otsustasin, et Pärnu maratoni jooksmine oleks rumalast rumalam.



Laupäeval astus aga naine kell pool viis õhtul uksest sisse ning teatas, et pühapäeval tuleb ta ema meile külla. Kui soovid Pärnusse minna, siis on mul põhimõtteliselt abikäed laste hoidmisel olemas.

Poole tunni jagu keerutasin mõtet peas ning juba oligi telefon pihus ning vajalikud kõned tehtud. Eelmise aasta võitjale tuldi vastu ning hoolimata tillukesest etteteatamisest, pisteti mind täiesti tasuta teiste osalejate sekka. Suur tänu!

Laupäevase plaanitud trenni jätsin ära. Õhtul pool üheks küpsetasin veel korraliku kanapasta ning poole kaheteiskümnest olin juba unenägude maailmas.

Öö möödus üksikute ärkamistega, seevastu hommikul tundsin end siiski päris värskelt. Kerge kahtlus ja ebakindlus üldise olukorra ning vormis osas ei lasknud muidugi võistlusisul tekkida.

Kapi põhjast leidsin vaid kolm energiageeli, needki aegunud. Olude sunnil tuli olemasolevaga läbi ajada, sest nii hilja ei olnud enam kuskilt võimalik midagi juurde hankida.


Jooksuplaan oli lihtne. Teatavasti osales sellel aastal mitmel Eesti maratonil edukalt esinenud Lätlane, Nilovs Valdis. Otsustasin esialgu temaga kaasa minna. Kui ta aga liiga tempokalt ajama paneb, lasen tal minna.

Kahjuks nii juhtuski, lätlane läbis esimese kilomeetri ajaga 3:36. Sellepeale lasin tempo alla ning vaatasin, kuidas ta iga kilomeetriga üha kaugemale kaob. Neljateistkümnendaks kilomeetriks oli vahe pea kolm minutit. Vähemalt raja äärest öeldi mulle nii. Tundub, et edasi liikusime samas tempos, sest finišiprotokollis märgiti meie aegade erinevuseks samuti midagi kolme minuti kanti.


Ka sellel aastal jooksin terve tee uhkes üksinduses. Ütlen ausalt, et esimesed 21km olid päris rasked. Koguaeg vasardas kuklas mõte, et ju varsti see ära kukkumine tuleb. Trenni ei ole tehtud, viimased pikad otsas jäävad kuude taha, mingit erilist ettevalmistust ei olnud. Aga nii kui metsavahele pöörasin tekkis mingi tugevam tunne.


Koguaeg keskendusin joosta jäänud, mitte juba läbitud, kilomeetritele.

Kuusteist kilomeetrit lõpuni! Ahaa, sama pikk maa kui töölt koju. Ei ole hullu midagi. 12km lõpuni. Sama pikk maa kui mu tavaline rahuliku jooksu ots. Big deal!

38 kilomeetri eel oli kõige ebameeldivam tunne. Nii kui 39km silt nägemisulatusse ilmus, tundsin kergendust.

Garminist järele vaadates jooksin tegelikult tühjaks juba kolmekümnendal kilomeetril. Ilmselt kurnas ebaühtlane, üles alla kulgev ja liivane metsarada jalad korralikult ära. Lisaks tugev vastutuul metsast väljudes. Paak sai tühjaks ning lõpuni tuli lihtsalt peaga joosta.

Siiski võin öelda, et see maraton oli üks lihtsamaid pikki otsi mu elus. Eelmisel aastal kannatasin lõpus ikka kordi rohkem. Sama lugu 2013 SEB maratonil.



Kokkuvõttes olen meeletult rahul, et ikkagi osaleda otsustasin. Teine koht ajaga 2.43.53. Isikliku rekordi parandus ligi kolme minuti võrra ning seda täiesti tühja koha pealt. Enesekindlus on praegu laes ning olen peaaegu veendunud, et sellel aastal saab 2.40 piir alistatud.



PS! Jällegi suured tänud Rünnole, Siretile ja nende sõbrale (kelle nimi mul kahjuks praegu meelde ei tule), kes mind Pärnust Torile transportisid ning rajal kolmes kohas geelid pihku andsid.

Lisaks suur tänu ratturile Matile, kes alates 16km-st minuga kaasa sõitis ja rasketel hetkedel toeks oli! Sinust oli väga väga suur abi!