Ööjooks 2013

Kui kohe ei kirjuta, siis jääbki venima. Olen siis üks kordki sellel aastal tubli.

Alustame sellest, et Ööjooks on (without a doup) kõige lahedam jooksuüritus. Korralik võistlus on täiuslikult ühildatud meelelahutusega. See tähendab, et tõsised jooksjad saavad korralikult/kvaliteetselt võistelda ning ülejäänud melu nautida.

Sellel aastal sain startida esimesest grupist. Rinnanumbriks oli 23. Peale stardipauku asusin hea enesetunde tempoga teele. Ei mingit ähkimist/puhkimist. Esimese km läbisin koos parimate naistega. Mõtlesin, et äkki olekski mõistlik nende temposse jääda, aga miski sundis ikka rohkem pingutama. Nii astusingi sellest grupist välja ning asusin üksinda, omas tempos, edasi rühkima. Kilomeetriajad umbes 3:30 - 3:35.

300m kaugusel ees paistis neljaliikmeline punt. Olin veendunud, et need tüübid on minu jaoks juba läinud. Mõne aja pärast tundus, et jõuan neile siiski tasapisi lähemale. Vahe vähenes aega mööda umbes 50-le meetrile ning siis jäi pidama. Jooksin üksinda nende sabas umbes 4km. Lõpuks tegin otsuse, et spurdin ja püüan nad kinni. Mõeldud tehtud. Haiget ma selle kerge kiirendusega endale ei teinud.

Igal väiksel tõusul liikusin ma grupist veidi ette ning langustel tuldi mulle väga kerge sammuga järele. Endiselt ei oska ma mäest alla joosta. Hirm, et mäest alla joostakse lihtsalt eest ära oli suur. Nii pidingi end igal tõusul igaks juhuks pisut lõhkuma.

Neljateistkümnendal km-l pudenesid grupist kaks meest. Lasime edasi kolmekesi. Rajal hõigati pidevalt, et oleme kohtadel 12-14.

Hoidsin tempol silma peal. Nii kui km ajad kukkusid 3:40 lähedale võtsin juhtimise enda peale ja tõstsin tempo tagasi 3:30/35 peale. See toimis, teised tulid ilusti kaasa.

17 kilomeetril, peale viimast joogipunkti, oli pikk lauge tõus. Mõtlesin, et kui ma nüüd ei lähe, siis jääb kõik lõpu peale. Tõstsingi tempot ja vajusin vaikselt eest ära. Tegelikult tundsin end isegi halvasti (nagu reetur), sest olime tiimina pea 14km tublit koostööd teinud. 

Tagasi vaadata ma ei julgenud. Oli jäänud veel 4km joosta ja mina oleksin justkui lõpuspurti alustanud. Kell näitas 3:25-27 min/km. Kerge hirm oli nahas, sest trennis tulevad 500 meetriste intervallide ajad mäest alla joostes samasse kanti. 

Oli raske, aga kordasin endale, et nüüd kannatad lõpuni. Linna jõudes oli õues juba hämar. Rajale keeras ette üks buss ja hiljem veel üks veoauto ning siis veel koperdas mingi rahvas üle tee. Kokku kaotasin selle korduva pidurdamisega viimastel km-l tempos 10 sekundit. Lõpusirgel hüüdis mingi tüüp, et tagant tulijaid on vaevu näha. Siis lahtus ka hirm ning sain muretult lõpuni joosta. Aeg 1.16:14, koht 12. Eelmise aasta tulemust parandasin 6 minuti võrra.

Kogu jooks oli peaaegu et täiuslik. Kui aga esimestega aegu võrrelda, siis on veel jube palju arenguruumi. Parima tunde andis just see, et ma ei lagunenud jõu ja tempo mõttes mitte kordagi. Väga ühtlane jooks, kui ei eksi siis ilmselt ka kerge neg. split.