RMK Kõrvemaa Kevadjooks

Terve talv on tublisti rassitud ning tundub, et vähemalt midagi on õigesti tehtud. Esimese kergelt pikema võistluse (Kõrvemaa kevadjooks) tulemusega olen ise väga rahul. Kuigi platseerusin vaid üheksateistkümnendale kohale, mis pole nüüd teab mis saavutus, oli tulemus ajalises mõttes (58.57) minu jaoks päris ilus. See tähendab keskmist kiirust 3.40 minutit kilomeetri kohta. Võrdluseks eelmise aasta keskmine kiirus samal võistlusel 4.10 min/km. Kuigi rada oli täielikult muudetud, jagus ikkagi tõuse igale maitsele.

Laias laastus kulges jooks väga ilusti. Energiat jagus ühtlaselt terveks kuueteistkümneks kilomeetriks. Siiski tegin paar korralikumat apsakat. Alustasin jällegi üleliia kiiresti! Püüdsin esimestega kohe alguses kaasa minna (esimeste all pean silmas gruppi peale Ilja-d ja Viljarit). Oli piisavalt raske, aga mitte võimatu tempo. Kõik tunduski enam-vähem korras olevat, kuni 5km joogipunktini. Haarasin oma veetopsi ning joomise asemel tõmbasin kogu vee ninna ja kurku. Järgnev kilomeeter kulges uppumishirmu ja õhuahmimise saatel. Suu ja näo sain ilusti märjaks, aga organism vee näol turgutust ei saanud. Grupp liikus aina jõudsamalt eest ära. Kahjuks ei olnud midagi teha, tuli lasta neil minna.

Esimese ringi lõpuks andis vedelikupuudus juba tugevalt tunda. Nüüd tuli järgmised kolm kilomeetrit kuidagi vastu pidada. Joogipunkti jõudes lasin tempo 100m enne alla ning otsustasin jooksusammu hoopis katkestada. Paar sügavat hingetõmmet ning kulistasin edasi kõndides pool topsi vett koos ühe energiageeliga kurgust alla. Seal kaotasin pea minuti jagu aega. Tagantjärele mõeldes oli see ainuõige samm. Kui oleksin ka sellel korral vedelikust ilma jäänud, oleks kogu võistlus aia taha läinud. Pärast turgutavat sõõmu asusin jälle jooksma.

Selle kõndimise käigus jõudis mulle järele üks noor tubli jooksja (Hussar Karel). Haakisin end talle sappa ning taastasin jooksurütmi. Kolm/neli km enne lõppu asusin ise vedama ning tõstsin pisut tempot. Ta tuli ilusti kaasa. Paar kilomeetrit enne lõppu lasin ta uuesti ette ning ütlesin, et nüüd paneme täiega lõpuni. Ta noogutas. Kaugemal eest oli üks raske sammuga jooksja. Ütlesin, et selle tüübi peame veel kätte saama. Tõstsime tempot ning kilomeeter enne lõppu oli ta meist umbes 500m kaugusel. Veel viimased kurvid ning 300m lõpuni. Hingasin sügavalt sisse ning panin ajama. Karel kaasa ei tulnud.

Eesolev jooksja lähenes meeletu kiirusega. Neelasin meie vahelist maad silmnähtavalt iga sammuga. Lõpusirgel karjusid talle pealtvaatajad „Kiiremini kiiremini, tagant tuleb!“ Mees vaatas tagasi ning kukkus spurtima. Kahjuks jäigi võib-olla vaid 20m kaheksateistkümnendast kohast puudu. Garmin näitas viimase 300m keskmiseks ~2:44 min/km, st. et paagis oli veel omajagu alles.

Ei saa mainimata jätta, et see oli mu esimene võistlus Vibram Fivefingeristega. Lubasin ühes varasemas postituses, et proovin sellel hooajal nendega võistelda. Lubadus täidetud! Tõestatud, jah nendega saab väga edukalt kiiresti joosta!

Vähem kisa rohkem villa

Ilmselgelt on mu blogipidamine tagaplaanile jäänud. Facebook’i teen tihedamalt lühemaid sissekandeid. Esimene jooksuaasta oli täis avastusi. Nii palju uut ja huvitavat millest kirjutada. Nüüd käib treening teatud kindlat sisse kulunud rada ning suurimad avastused on loodetavasti tulevased võistlustulemused.

Väike väljaminek

Üldiselt olen selline vanakooli tüüpi inimene. Kui miski toimib ja teeb vajamineva töö ära, ei ole ma nõus uue/ilusama/moodsama vidina eest väga lihtsalt raha välja käima. Nüüd aga libastusin!

Olen juba pool aastat põhjust otsinud, miks ma peaksin oma toimiva Garmini välja vahetama. Ütleme siis nii, et väsisin! Väsisin põhjuste otsimisest. Jah, vanal Garminil andis taustavalgus juba talvel otsad ja GPS signaal pole enam nii terav ja vihmaga läheb ta lukustamata olekus veidi hulluks ning rihm tahab vahepeal kella küljest lahti tulla jne. jne. Tegelikkus on aga see, et ta toimib ja täidab kõik mu treeninguga seotud vajadused.

Nüüd otsustas aga mu kallis kaasa oma väikesed jalad jooksutossudesse pista ning samuti jooksma hakata! (PS! OLEN VÄGA UHKE ja positiivselt üllatunud!) Loomulikult on ka temal mingit motivatsiooni vaja. Mis oleks veel parem kui läbi Garmini funktsionaalsuse oma arengut jälgida. See kõik tekitas „MEELETU“ vajaduse uue Garmini järele!

Siin ta nüüd on! Garmin Forerunner 610.

 

Väikese arvustuse kirjutan järgmises postituses.