Elu ja olu

Elu hakkab jälle tasapisi mingisse kindlasse rööpasse jooksma. Öised ärkamised muutuvad üha tavalisemaks. Väikese virina peale tõused muretult üles, teed kõik vajaliku ära ning uinud sama kiirelt kui tõusid. Tõesti ei tahaks ära sõnuda, aga uus pisitüdruk on tubli – laseb enam-vähem ilusti magada.

Jooksmisest

Möödunud nädalal sai ka lõpuks 100km piir ületatud (nädala kohta). Trennide hulka mahtus ka üks fartlek (2x2min, pulsid 170/150 bpm, 16km). Kõik varasemad kiirust arendavad trennid on sellel aastal erinevatel põhjustel totaalselt läbikukkunud.

 

See esimene fartlek oli raske. Tõmbasin end ikka päris rihmaks. Kiirust suutsin arendada vaid 4.10+ min/km kohta. Oli ka paar kiiremat lõiku (3:45/50 kanti). Väga suurt rolli mängisid ilmastikuolud ja teekatte seisukord. Tugev päikesepaist, liiga palju riideid ning kohutav libedus või lumesupp. Tehtud ta sai ja selle üle on mul kohutavalt hea meel. Loodan, et edaspidi läheb juba lihtsamalt.

Aprilli kuu toob ka esimesed võistlused. Juba kahe nädala pärast toimub Nõmme maanteejooks. Päris 100% kindlalt ma oma osalemist kinnitada ei tahaks. Vastuse annab treeningute kulg. Kui saan kiiruse ilusti üles, olen kindlasti kohal.

Sealt edasi 27.04 Kõrvemaa kevadjooks. Kes on käinud, teab, et see on üks kohutav enese piinamine. Kuigi joosta lubatakse vaid 16km, ei teeks paha näiteks redeli kaasa võtmine. J Ehk siis üles alla üles alla ja veelkord üles. Piin piinaks, aga mina tõeliselt ootan enese proovilepanekut.

See aasta tuleb igati huvitavam. Eelmiste aastate ajad on teada ning halvemaid tulemusi ei tahaks näha. Algab üks suur võistlus eeskätt iseendaga.