Ma kohe ei teagi kuidas seda postitust alustada. Üldse ei taha endast rumalat muljet jätta, aga üks suur viga vajab ülestunnistamist/ära märkimist.

Reedel hulkusin jällegi internetis ringi, et oma jalaprobleemidele lahendust leida. Jooksmas käin nüüd igapäevaselt Vibramitega. Distantside osas olen poole võrra alla tulnud. Kõik on ilus, tore ja mõnus! Va. mõlema jala sama lihas.

Nimelt üks suuremaid lamedaid lihaseid inimkehas - soleus muscle (ei tea kuidas see eesti keeles on). See lihasepoiss on nii kuramuse pinges, et ei teagi mida temaga peale hakata. Venitamine/foam roller/stick ei tee midagi paremaks. Siin kohal ei räägin ma mingist viieminutilisest sutsakast, vaid tõeliselt korralikust, ligi pooleteist tunnilsest jalgadega tegelemisest. Tulemus absoluutne null. Need uued säärised aitavad kõigi teiste lihaste va. soleuse puhul.

Foorumitest võib leida sadu "barefoot, tight soleus" teemaalgatusi ning tuhandeid väga sarnaseid vastuseid - strech/roll/ice/rest. Nüüdseks olen abisaamiseks vist tõesti kõike proovinud.

Järjekordsel searchtripil internetiavarustes, jõudsin täiesti juhuslikult lehele kus räägiti toidulisanditest, vitamiinidest ja muust sellisest. Seal oli väikese lõiguna välja toodud ka info vee tarbimise kohta treeningu eel, ajal ja järel.


Loomulikult ei olnud seal minu jaoks mitte midagi uut, aga see väike lõiguke pani mind oma harjumuste üle tõsiselt järele mõtlema.

Huh, siit ta siis tuleb. Minu tavaline päev algab kodus hommikukohviga. Tööle jõudes ootab mind järjekordne tass sooja kohvi. Kolmanda tassi joon veel umbes kella ühe ajal. Khm, väikestviisi kohvinarkomaan.

Kui ma lõunale lähen, tarbin tavaliselt toidu kõrvale 0,15l piima. Päris tihti juhtub ka nii, et söön lõunat ilma igasuguse joogita. Õhtul koju jõudes joon söögi kõrvale pool klaasi mahla. "And that's about it." Peale seda jooksma.

Tagasi tulles joon vastavalt janule veel pisut mahla. Päris tihti ei joo ka peale trenni. Olen korduvalt mõelnud, et kuidas mu organism kõik pikemad (20-30 km) otsad ilma joogita probleemideta ära teeb. Kui olete tähele pannud, siis Isegi varasemates pikkade jooksude kokkuvõtetes olen märkinud sissekande lõppu "jooki kaasa ei võtnud/vedeliku ei tarbinud."



Kokkuvõttes joon päeva jooksul keskmiselt umbes 0,6l vedelikku, millest rohkem kui pool on kohv! Teatavasti on kohvis sisalduv kofeiin diureetikum, mille tulemusena keha väljutab rohkem vedelikku kui ta omastab, tekitades vedelikupuudust.

Vesi moodustab lihastest ligi 80%. Seda on palju. Ehk vesi on kohutavalt oluline lihaste toimimisel. Andes lihastele eelkõige elastsuse.

Pärast oma igapäevarutiini läbimõtlemist, panin kohvitassi käest ning marssisin kontoris oleva veetünni juurde. Täitsin 0,3l klaasi veega. Peale seda veel üks klaas ja siis veel üks. Umbes 15 minuti pärast tundsin justkui miljonit külma nõela jalasääri torkimas. Võib-olla kujutasin endale ette, aga ma reaalselt tundsin kuidas vedelik jalgadesse jõudis.

Õhtul koju jõudes tegin algust järjekordse venitusseeriaga. Aga peagi katkestasin, sest midagi ei olnud enam venitada. Jalad lihtsalt ei olnud enam pinges!

Kui sama päeva hommikul olid mõlema jala soleused kivikõvad ja isegi õrn puudutus tegi haiget, siis õhtul oli ühtne pehme/pingevaba/valutu säär.

Olen alati mõelnud, et kuidas need taastuvad jooksud vahel nii valulikuks kujunevad, aga seevastu pikad otsad on täielikult valutud. Kui ma järele mõtlen, siis pika jooksu eel joon alati kohusetundest ligi liitri vett või mõnda muud spordijooki. Tundub, et sinna see kala maetud ongi.



Nüüd olen kaks päeva kohusetundlikult vedelikku alla kulistanud. Eile tegin kerge viie kilomeetrise otsa ja seda ilma igasuguse lihaspingeta!

Rumal inimene...see on just kui jooksja reegel nr. 1 ja mina olen seda pea kaks aastat täielikult eiranud. Piinlik....