Viimased trennid on jalale rasked olnud. Kaks päeva olen lakke vahtinud, küüsi närinud ja jooksmisest ainult unistanud.

Täna on juba kolmapäev! St. et võistluseni on vaid kolm päeva!
Fakt on see, et paari päevaga vormi ei paranda. Parim, mis praegu teha saan, on jalga ravida, et võistluspäev valu mõttes natukenegi kergem oleks.

Tean, et liigutama peab. Nii tuligi mõte hoopis ujuma minna. Khm, oma 25 eluaasta jooksul ei ole ma seda oskust korralikult veel omandada suutnud. Aus olla, siis pole sellel suvel veel pead vee alla saanudki.

Otsuse hetkel oli kell juba 19.30. Õues tugev tuul ning soojakraade 19. Ranna poole sõites mõtlesin, et vaevalt mu "ujumisest" mingit kasu on. Vähemalt saab nats pulsi üles ilma jalga koormamata.



Rannas oli meeletu tuul. Vees ei olnud peale lohesurfarite mitte kedagi.
Tundusin end nende pilkude all, oma poolpäevitunud kananahkse ihuga suhteliselt imelikult. Ajasin selja sirgu ning marssisin uhkelt sügavama merevee poole.
Äkitselt turgatas, et vees sammumine on jalgadele päris koormav ning samas puudub tugev kokkupõrke moment."
Veest välja, kell käele, pulsivöö ümber - minek! Alguses oli külm! Väga külm! Lained lõid vahepeal pea kaenla alla! Koperdasin ühtlase tempoga tagumikuni vees umbes pool tundi edasi tagasi. Pulssi hoidsin 150bpm kandis. Keskmise km ajaga 14 min. :) (2km)

Veest välja tulles oli mul muidugi vaja blogi jaoks paar pilti teha. Autosse ja tagasi jooksmisega hakkas päris külm. Loodan, et ma nüüd kõigele lisaks haigeks ei jää.

Autosse tagasi jõudes tõmbasin kiirelt paksu kampsuni selga ja praegu joon juba sooja teed.



Selle vees solberdamise kohta nii palju et...
Ei saa öelda, et jube koormav oli aga vähemalt sain natuke energiat realiseerida. Jalg ei vigise, enesetunne on super värske!