Pärast eilset hommikukohvi koperdasin veidi mööda poode ringi. Otseloomulikult ei leidnud endale midagi. Vahel tekitab see isegi kerget masendust. 
Lisaks veel see jala probleem, ette nähtud 26km trenni mille pean vahele jätma ja siis veel kulbiga muud jama. Koju jõudes olin mõnusalt tujust ära. 

Mõtlesin, et lähen teen siis vähemalt kerge proovijooksu. Kuna ma ei olnud terve päev midagi tarka söönud ja suur söögitegemine oleks liiga palju aega võtnud, tegin kiire pudru rohke moosiga. Pool tunnikest seedimist ja minek.

Tegelikult olin kohe nii pahas tujus, et esimesed kilomeetrid jooksin tempos 4:35. Mul tekkis vist mingi väljaelamismoment. Jalg ei teinud valu ning jätkasin jooksu. Kolmas kilomeeter 4:32. 

Võtsin vastu otsuse, tänane trenn tuleb erinev! Ei mingit pulsi/aja/tempo vahtimist - lähen jooksu ja ennast nautima. 

Võtsin sihiks vanalinna. Peagi jooksin juba riigikogu kõrval olevast jube pikast tõusust üles, sealt vabaduseväljakule....raekojaplats...pikk tõus tagasi riigikoguni....tõnismägi...kino kosmos...kristiine...ja tagasi harku poole. Lihtsalt jooksin, nautisin tempot...linna...tehnikat...keha hoiakut...hingamist...ilma.


Teadmine, et võin vajadusel Harkus tossud jalga visata ning hoolimata autost/bussidest/trollidest lihtsalt vanalinna tatsata, on järele mõeldes...võimas!
Teha seda just siis kui tahan ja olla selleks vabalt võimeline!
Ma olen terve inimene! Mul on käed ja jalad otsas ning ma saan ja suudan!

Nagu ütles Jeremy Clarkson ühes vanas Top Geari osas, kui ta testis uut Discovery Land Roverit. Inimestel võib tekkida küsimus, miks ma peaksin selle autoga Isle of Manil oleva sammaldunud mäe otsa turnima, kui mu igapäeva elus seda ilmselt mitte kunagi ette ei tuleks. 
Täpselt samal põhjusel, miks mulle on tähti, et mu 2000£ kellale on taha kirjutatud "1000m veekindel." Mitte et ma kunagi sellega kilomeetri sügavusele sukelduksin, aga kui ta mul kogemata kraanikaussi peaks kukkuma, siis tean, et ta on endiselt töökorras.
Ehk siis lihtsal teadmisel, et vajadusel sa saaksid, on suur väärtus.

Sama hästi võib minult küsida, mile kuradima pärast lähed sa laupäeva õhtul kell kaheksa 26km ringile vanalinna uudistama, kui sa omad autot? 
Mitte sellepärast, et kui kunagi maailmalõpp peaks saabuma ja ükski tehnika vidin enam ei tööta, suudan ma vajadusel 26 km alla kahe tunni läbida ning sellega midagi suurt korda saata. :)
Vaid lihtsalt teadmine, et ma olen suuteline, vaba ja sõltumatu. Ehk siis mina kontrollin oma keha, mitte minu suitsust...ebatervislikust toidust...alkoholist...liikumatusest kurnatud keha ei kontrolli mind.

Ma ei tea kas suutsin selle mõtte sõnadega piisavalt hästi edasi anda...sorry, kui sellest üks segane mula kokku tuli. :)

Kokkuvõttes...jalg ei teinud teist nägugi, jooksin ilma joogita 26km, keskmise tempoga 4:35 ning keskmise pulsiga 150bpm.


...ning tundsin end peale seda IMELISELT!