Nii palju on peas kinni

Ma ei ole väga pikka aega ühestki võistlusest pikemat kokkuvõtet kirjutanud. Ütlen otse ja ausalt välja, ma ei suuda lugeda neid venivad sissekandeid „ärkasin vara/sõin putru/vaatasin, et ilm on enam-vähem/“ jne.  Seega ei taha ma ka teisi kurnata selliste postitustega.

Rakvere jooksust kohta tahan siiski võimalikult lühidalt paar lauset kirja panna.

Kuigi ma ei loe kunagi oma vanu blogipostitusi, siis selle peaksin ilmselt kuidagi tulevikuks ära märkima. Ma julgen arvata, et see oli minu jaoks üks väga oluline jooks.

Mis siis selle pingutuse teistest erinevaks ja tähtsamaks tegi?

Esimese ringi lõppu jõudes olin peas endaga juba kõik jutud ära rääkinud. Raske, vastik, pikk maa veel minna, ei suuda tempot hoida, lihtsam oleks kõrvale astuda – nagu ikka mul kombeks on. Vägisi ja tõsiselt vastu tahtmist liikusin finišikoridori pöördest mööda teisele ringile.

 

Paari rasket kilomeetrit hiljem, nägin kaugel pika sirge lõpus ühe tuttava jooksja selga. Korraga meenusid mulle ühe hea sõbra sõnad „kui võistlustel enda ees teist jooksjat silman, pean nui neljaks ta kätte saama.“ Ma ei tea kuidas täpselt ja kuhu need negatiivsed mõtted hetkega pudenesid, aga minu peas nad enam kaasa ei loksunud.

Üheksa kilomeetrit enne lõppu panin ajama, nagu tavaliselt heal päeval viimasel kilomeetril. Lihtsalt jooksin nii kuidas jaksasin, ilma tagasi hoidmata. Kolme kilomeetriga oli tuttav jooksja käes.

Jõudsin juba mõelda, et nüüd saan veidike rahulikumalt võtta. Kuid siis meenus mulle 2012 meeste Olümpia maratoni lõpp, kus Stephen Kiprotich Kipsang’le ja Kirui’le taas järele jõudis ning selle asemel, et nende temposse unistama jääda, koheselt kiirendas ja keenialased selja taha maha jättis.
Kommentaator ütlesid sellel hetkel kõva häälega „Catch and go, thats right, thats how you do it!“

See kommentaar kõrvus, jooksingi  kätte saadud konkurendist koheselt mööda.

Mäletan, et kerge ei olnud ning viimased neli kilomeetrit sisaldasid veel omajagu ronimist. Mingit moodi jooksin ma aga palju kiiremini ja kergema vaevaga kui esimesel ringil.

Nii lidusingi kummalises mõtete tühjuses, samas ümbritsetud  sadadest inimestest, finiši poole.

1.15.15 isiklik rekord. Ei olnud küll päris see mille järele tulin, aga siiski esimese ringi soigumise ja häda pealt...super!


Taavi Tambur kirjutas 24.04 oma viimasest maratonist facebooki lehel:
"Rajal sisendasin mitu korda "see on minu jooks". Eriti aitas see siis kui nägin ees kiiremaid või keegi möödus minust. Teine lemmik fraas oli "vasak/parem ... on korras". Näiteks kui mul paremalt poolt pistis, siis mõtlesin, et vasakul pool on hästi. Nii säilitasin tempot mitmel kilomeetril."

NII PALJU ON PEAS KINNI!