Väike uudis

Tegin jooksmisega algust 2011 lõpp / 2012 algus. Peaaegu viis aastat olen suuresti oma oma nõu ja jõuga püüdnud ronida üha kõrgemale ja kõrgemale. Kuigi olen käesoleval aastal peaaegu kõikidel distantsidel isiklikud rekordid jooksnud, pean siiski ausalt ütlema, et oleksin veidikene rohkem oodanud.

(2011 SEB Maraton - aeg 4,16)

Meil kõigil on oma eesmärgid ja unistused. Ka mina unistan ja tean väga selgelt, millised jooksutulemused minu nime taga protokollides seisma peaksid. Kui esimestel aastatel arenesin mühinal, siis viimastel aastatel olen kuidagi toppama jäänud. Loomulikult mida kiiremaks saad seda väiksemad on arenguhüpped, aga hüpetest on minu puhul viimasel ajal üldse tobe rääkida. Kopitan enam-vähem ühes ja samas augus.

(2016 Rapla Selveri suurjooks)

Mõne jooksuklubiga liitumise mõtet olen peas veeretanud paar aastat. Ma ei teagi täpselt, miks osa minust sellele sammule vastu on seisnud. Ilmselt tekitab see  minus mingit allaandmise tunnet. Kui ikka oled üksipäini millegi kallal pikalt pusinud, siis on jube halb lõpuks kõva häälega abi paluda. Ikka ise ja kui ise hakkama ei saa, siis enne viskan nurka kui abi küsin.

"The Karate kid" 1984

 

Lisaks on igasugused rühmad ja klubid kõrvalt vaadates alati sellise liiga lihvitud/konveier/sisutu mulje jätnud. Tulemus maksab! Nagu  „Karate Kid“ filmis J , kus peaosaline õppis karated juurest ladvani, samal ajal kui jõukas shiny bling klubi oli orienteeritud ainult tulemusele.

Sisu on oluline ja loodan, et klubi annab seda pigem juurde, kui võtab ära. Kuuluvustunne, kamba vaim, hea sõna, hüva nõu, sarnaselt mõtlevad inimesed. Tundub, et kaotada ei ole midagi ja  võita on palju! Palju jubedam oleks tulevikus tagasi mõelda “mis siis kui oleksin...?!“ 

 

Niih, et ma ei peaks edaspidi finišiprotokollides esimese klubita jooksjana kirjas olema, käisin eelmisel nädalal Urmasega rääkimas. Täna panin avaldusele allkirja ja idee järgi peaksin nüüdseks juba Treeningpartneri liige olema.

Möödunud laupäeva hommikul tegin ka juba Lillepi pargis esimese ühistreeningu kaasa - 7,50km ja 5km 3.35-ga. Mere ääres jooksime tugeva tuule tõttu nagu vastu seina ning ülejäänud ringi suuresti taastusime. Ütlen ausalt, et ilma Martita rajal ja Urmaseta raja ääres, oleksin üksi suutnud vaid mõned km tugevalt punnitada . Uhkus sundis korralikult kaasa tegema! Sain lõpuks üle pika aja ka trennis mugavustsoonist välja! Täpselt see mida vaja!

(2015, SEB Maraton)

Praegu hingan juba ainult SEB Maratoni rütmis ning ei piina end üleliigse tiluliluga. Jubedalt kratsib kuklas!