kolmapäev, august 31, 2016

Väike uudis

Tegin jooksmisega algust 2011 lõpp / 2012 algus. Peaaegu viis aastat olen suuresti oma oma nõu ja jõuga püüdnud ronida üha kõrgemale ja kõrgemale. Kuigi olen käesoleval aastal peaaegu kõikidel distantsidel isiklikud rekordid jooksnud, pean siiski ausalt ütlema, et oleksin veidikene rohkem oodanud.

(2011 SEB Maraton - aeg 4,16)

Meil kõigil on oma eesmärgid ja unistused. Ka mina unistan ja tean väga selgelt, millised jooksutulemused minu nime taga protokollides seisma peaksid. Kui esimestel aastatel arenesin mühinal, siis viimastel aastatel olen kuidagi toppama jäänud. Loomulikult mida kiiremaks saad seda väiksemad on arenguhüpped, aga hüpetest on minu puhul viimasel ajal üldse tobe rääkida. Kopitan enam-vähem ühes ja samas augus.



(2016 Rapla Selveri suurjooks)

Mõne jooksuklubiga liitumise mõtet olen peas veeretanud paar aastat. Ma ei teagi täpselt, miks osa minust sellele sammule vastu on seisnud. Ilmselt tekitab see  minus mingit allaandmise tunnet. Kui ikka oled üksipäini millegi kallal pikalt pusinud, siis on jube halb lõpuks kõva häälega abi paluda. Ikka ise ja kui ise hakkama ei saa, siis enne viskan nurka kui abi küsin.

"The Karate kid" 1984
 
Lisaks on igasugused rühmad ja klubid kõrvalt vaadates alati sellise liiga lihvitud/konveier/sisutu mulje jätnud. Tulemus maksab! Nagu  „Karate Kid“ filmis J , kus peaosaline õppis karated juurest ladvani, samal ajal kui jõukas shiny bling klubi oli orienteeritud ainult tulemusele.

Sisu on oluline ja loodan, et klubi annab seda pigem juurde, kui võtab ära. Kuuluvustunne, kamba vaim, hea sõna, hüva nõu, sarnaselt mõtlevad inimesed. Tundub, et kaotada ei ole midagi ja  võita on palju! Palju jubedam oleks tulevikus tagasi mõelda “mis siis kui oleksin...?!“ 


 
Niih, et ma ei peaks edaspidi finišiprotokollides esimese klubita jooksjana kirjas olema, käisin eelmisel nädalal Urmasega rääkimas. Täna panin avaldusele allkirja ja idee järgi peaksin nüüdseks juba Treeningpartneri liige olema.
Möödunud laupäeva hommikul tegin ka juba Lillepi pargis esimese ühistreeningu kaasa - 7,50km ja 5km 3.35-ga. Mere ääres jooksime tugeva tuule tõttu nagu vastu seina ning ülejäänud ringi suuresti taastusime. Ütlen ausalt, et ilma Martita rajal ja Urmaseta raja ääres, oleksin üksi suutnud vaid mõned km tugevalt punnitada . Uhkus sundis korralikult kaasa tegema! Sain lõpuks üle pika aja ka trennis mugavustsoonist välja! Täpselt see mida vaja!

(2015, SEB Maraton)

Praegu hingan juba ainult SEB Maratoni rütmis ning ei piina end üleliigse tiluliluga. Jubedalt kratsib kuklas!

teisipäev, august 16, 2016

Nii palju on peas kinni

Ma ei ole väga pikka aega ühestki võistlusest pikemat kokkuvõtet kirjutanud. Ütlen otse ja ausalt välja, ma ei suuda lugeda neid venivad sissekandeid „ärkasin vara/sõin putru/vaatasin, et ilm on enam-vähem/“ jne.  Seega ei taha ma ka teisi kurnata selliste postitustega.


Rakvere jooksust kohta tahan siiski võimalikult lühidalt paar lauset kirja panna.

Kuigi ma ei loe kunagi oma vanu blogipostitusi, siis selle peaksin ilmselt kuidagi tulevikuks ära märkima. Ma julgen arvata, et see oli minu jaoks üks väga oluline jooks.

Mis siis selle pingutuse teistest erinevaks ja tähtsamaks tegi?

Esimese ringi lõppu jõudes olin peas endaga juba kõik jutud ära rääkinud. Raske, vastik, pikk maa veel minna, ei suuda tempot hoida, lihtsam oleks kõrvale astuda – nagu ikka mul kombeks on. Vägisi ja tõsiselt vastu tahtmist liikusin finišikoridori pöördest mööda teisele ringile.

 
Paari rasket kilomeetrit hiljem, nägin kaugel pika sirge lõpus ühe tuttava jooksja selga. Korraga meenusid mulle ühe hea sõbra sõnad „kui võistlustel enda ees teist jooksjat silman, pean nui neljaks ta kätte saama.“ Ma ei tea kuidas täpselt ja kuhu need negatiivsed mõtted hetkega pudenesid, aga minu peas nad enam kaasa ei loksunud.

Üheksa kilomeetrit enne lõppu panin ajama, nagu tavaliselt heal päeval viimasel kilomeetril. Lihtsalt jooksin nii kuidas jaksasin, ilma tagasi hoidmata. Kolme kilomeetriga oli tuttav jooksja käes.


Jõudsin juba mõelda, et nüüd saan veidike rahulikumalt võtta. Kuid siis meenus mulle 2012 meeste Olümpia maratoni lõpp, kus Stephen Kiprotich Kipsang’le ja Kirui’le taas järele jõudis ning selle asemel, et nende temposse unistama jääda, koheselt kiirendas ja keenialased selja taha maha jättis.
Kommentaator ütlesid sellel hetkel kõva häälega „Catch and go, thats right, thats how you do it!“

See kommentaar kõrvus, jooksingi  kätte saadud konkurendist koheselt mööda.

Mäletan, et kerge ei olnud ning viimased neli kilomeetrit sisaldasid veel omajagu ronimist. Mingit moodi jooksin ma aga palju kiiremini ja kergema vaevaga kui esimesel ringil.

Nii lidusingi kummalises mõtete tühjuses, samas ümbritsetud  sadadest inimestest, finiši poole.

1.15.15 isiklik rekord. Ei olnud küll päris see mille järele tulin, aga siiski esimese ringi soigumise ja häda pealt...super!


Taavi Tambur kirjutas 24.04 oma viimasest maratonist facebooki lehel:
"Rajal sisendasin mitu korda "see on minu jooks". Eriti aitas see siis kui nägin ees kiiremaid või keegi möödus minust. Teine lemmik fraas oli "vasak/parem ... on korras". Näiteks kui mul paremalt poolt pi
stis, siis mõtlesin, et vasakul pool on hästi. Nii säilitasin tempot mitmel kilomeetril."


NII PALJU ON PEAS KINNI!


kolmapäev, august 03, 2016

See ei ole okei

Kui ma saaksin rääkida loomadega, keda loomatööstuse poolt ära kasutatakse, paluksin ma neilt eeskätt vabandust.

Ma ütlesin neile, et ma soovin, et asjad oleksid teistmoodi ja et ma teen kõik omalt poolt, et seda õudust takistada ja mitte kuidagi soodustada.


Kui aus olla, siis tegelikult ei olegi midagi muud julgustavat ja head öelda. Tuleb lihtsalt loota, et see kõik lõppeb peatselt. Loota, et inimesed avavad oma silmad ja mõistavad, millist kahju nad tekitavad ning valivad ise teise tee.

Piim, liha ja muna tuleb päris loomadelt, need tooted ei tule toidupoe lettidelt. Need loomad tahavad elada. Tahavad olla vabad kannatustest, piinadest ja hirmust.

Enamik neist ei tea mis on armastust, hoolimine, kaastunnet, lähedust. Nad on lihtsalt osa julmast tööstusest, millesse nad tahtmatult sünnivad, milles nad tahtmatult kannatavad ning milles surevad.

 
 
 
Kuidas on võimalik, et me kohtleme ja kasutame ära elavat, hingavat, tundvat olendit nagu puutükki? See ei ole okei.

Loomadest räägitakse alati kui ülimalt tundlikest olenditest. Erinevad loomad kuulevad, näevad, tajuvad ümbritsevat kordades paremini kui inimesed. Kui jutt jõuab toidu tasandile, on loom loll, tundetud ja lihatooteks sündinud.

Sa võid mõelda, et on olemas inimlik tapmisviis. Kas ükski tapmisviis saab olla inimlik?

Kui sa tarbid loomseid toiduained, toetad tahtmatult selle tööstuse toimist. Iga tasutud euro on kui hääletussedel, millega jagad toetust.



See on suur asi, kui sa lugemisega siiani välja jõudsid. Tunnistan ausalt, ma ei hiilga täpsuse, põhjalikkuse, mitmekülgsusega oma toitumisharjumuste osas.

Mingit moodi olen ma juba pea kolm aastat liha vabalt ning ligi aastat igasuguse loomse toidu vabalt elanud. Üllatus üllatus, elus ja terve! Mitte lihtsalt elus ja terve, vaid arvatavasti oma elu parimas vormis. Ma tunnen end suurepäraselt!

Ma ei kanna seda särki moe pärast. See ei ole mööduv trend. Ma lihtsalt tunnen ja tean, et see on õige asi. Aktiivse harrastussportlasena peaksin olema päris heaks eeskujuks, et saab väga ilusti hakkama ilma loomse toiduta.

 
 
Mõtle korraks pakendist kaugemale. Leia endas empaatiavõime. Muuda oma elu, paranda tervist, tunne end suurepäraselt!